Seente ja taimede elujõuline liit – mükoriisa

Suvi on kätte jõudnud ja raske on märkamata jätta seda lõhnade, värvide ja ka maitsete rohkust mida suvine loodus, aga ka koduaed ja linnapark rikkalikult eksponeerivad. Inimmeeltega tajutav suvine küllus seostub enamikul meist taimedega. Rohelised sahisevad puulehed, roheline muru, kõigis vikerkaarevärvides lilled, punased küpsed maasikad, sinised mahlased mustikad, kollased lõhnavad õunad. Seda loetelu võib igaüks vastavalt oma eelistustele jätkata, sest taimi, mis inimese keha kosutavad ja meeli ergutavad, on väga palju ning me tunneme ja teame neid suhteliselt hästi. Üldiselt armastavad Eestlased ka seeni. Kukeseened, puravikud, pilvikud ja riisikad jõuavad peaaegu igal aastal üleriigilistesse uudistesse. Neid kas on liiga vähe või siis vastupidi, enneolematult palju, ja me jälgime neid teateid suure huviga, seenekorv ja nuga igaks juhuks käeulatuses.

Aga taimed ei ole ainult taimed – ning seened, mida me korvi korjame, ei ole ainult seened. Taimed ja seened on omavahel moodustanud liidu, mida nimetatakse seenjuureks ehk mükoriisaks. Enamik maailma taimi (ca 90% taimeliikidest) võõrustavad oma juurtes mullas elavaid mükoriisseid seeni. Taimed pakuvad seentele peavarju ja toitu (fotosünteesiprotsessis toodetud suhkruid) ja vastutasuks hangivad seened oma laiaulatuslikult leviva seeneniidistiku abil taimedele mullast toitaineid ja vett. Lisaks täidavad mükoriissed seened tihtipeale ka turvameeskonna rolli, kaitstes taimejuuri kahjulike haiguste ja juuresööjate eest. Nii taimed kui ka seened, kes seenjuure moodustamisel osalevad, on omavahel tihedalt seotud. Selleks, et mükoriisne taim saaks kaunilt õitseda ja maitsvaid vilju pakkuda, peavad tema seenjuure moodustamisel osalema sobivad seened. Ja vastupidi – selleks, et mükoriisaseen saaks hästi elada ja viljuda, peavad tal olema sobivad taimpartnerid.

Seenjuurt moodustavate taimede ja ka seeneliikide elurikkus on suur. Olenevalt partnerite taksonoomilisest kuuluvusest ja ka seenjuure väljanägemisest ja talitlusest eristatakse peamiselt kolme mükoriisatüüpi: ektomükoriisa, arbuskulaarne mükoriisa ja erikoidne mükoriisa.

Igal vilunud seenelisel on oma kindlad seenekohad. Tähelepanelikumad on kindlasti ka märganud, et männiriisikad kasvavad männimetsas ja kuuseriisikad kuusemetsas. Männiriisikad ja kuuseriisikad on erinevate ektomükoriissete seeneliikide viljakehad. Enamik Eestis levinud söögiseeni on mükoriisaseened, kelle partneriteks on peamiselt erinevad puuliigid. Umbes 2% maailma taimeliikidest moodustab ektomükoriisat.

Erinevalt ektomükoriisat moodustavatest seentest on arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (krohmseened) silmale nähtamatud. Krohmseened on mikroskoopilised organismid, kes elavad taimejuures ja mullas ning osalevad seenjuure moodustamisel umbes 82% maailma taimeliikidest. Krohmseeni me otseselt söögiks ei tarvita, kuid maasikad, vaarikad, kurgid, tomatid, õunad, ploomid, pirnid, porgandid, kartulid ja paljud muud metsast korjatavad või aias kasvatatavad viljad valmivad tänu edukalt toimivale seenjuurele, mida aitavad moodustada krohmseened. Ka paljud silmailu pakkuvad õitsevad taimed aias (nt roosid, liiliad, pojengid) ja looduses (nt sinililled, kannikesed, maikellukesed, karikakrad) on liidus krohmseentega.

Mustikad, pohlad ja jõhvikad on Eestlaste toidulaua lahutamatu osa. Aga ka neid maitsvaid marju poleks meil noppida, kui neil taimeliikidel puuduksid sobivad partnerid seeneriigist, kes aitaksid seenjuurt moodustada. Maailma taimedest moodustab erikoidset mükoriisat umbes 1%. Lisaks eespool nimetatutele on meile tuntumad seda mükoriisatüüpi moodustavad taimeliigid veel sinikas, kanarbik, sookail ja rodod.

Taimeliike tunneme ja teame me küllaltki hästi, aga nende seenpartnerite elurikkuse kohta on teave veel lünklik. Näiteks on leitud, et ühe metsmaasikataime seenjuure moodustamisel osaleb kuni 15 erinevat krohmseeneliiki. Milline on iga erineva seeneliigi roll, on täpselt teadmata. Siin ootab teadlasi huvitav senitundmata maailm. Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlased on mükoriisaseente elurikkuse uurimisel maailma teaduse eesliinil.

Taimede elurikkus saab eksiteerida vaid tänu taimejuures elavate ja tihti silmale nähtamatute mullaseente elurikkusele. Kui te nüüd juhtute silmitsema oma ilusat lillepeenart või satute metsas maasikavälule, siis mõelge korraks, et kõik see küllus on olemas tänu taimede ja seente omavahelisele liidule. Aga seenemaailmal on ka oma ebameeldiv külg. Paljud taimehaigused on samuti põhjustatud seenkahjurite poolt ja me oleme harjunud nende vastu võitlema. Kahjuks pole veel leitud sellist seenetõrjevahendit, mis tapaks haigustekitajad, kuid jätaks mükoriisaseened ellu. Seepärast tasuks otsida ja leida seenkahjurite vastu võitlemisel alternatiivseid vahendeid, et säilitada taimede ja seente elurikkust toetav seenjuur. Samuti võiks igaüks oma aias toimetades jätta seenemürgid kasutamata. On tervislikum nii taimedele, mükoriisaseentele ja lõpuks ka inimestele.

Kirjutas Mari Moora

Loe lisaks Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlaste saavutustest mükoriisaseente elurikkuse uurimisel:
 http://www.botany.ut.ee/planteco/et/taimeokoloogia_toogrupp/taimeokoloogia_toogrupp_-_uudised.html

Lehmakoogi kiituseks

Lehmakoogile vaadatakse vahel kui ebameeldivale väljaheitele keset kena rohumaad. Mõni inimene kirtsutab ninna imbuva lõhna tõttu nina, teine aga eelistab esteetilistel kaalutlustel pilgu kõrvale suunata. Minule tulevad lehmakoogiga seoses meelde põnevad tunnid lapsepõlvest, kui sai mõne oksarao või ka köögist „laenatud” lusikaga poolvedelas olluses ringi sobratud. Missugune võrratu maailm selles sibas, munes, kasvas ja jahti pidas!

Rohusööjate loomade väljaheited on täis poolseeditud taimetükke, sest rohi seedub loomade kõhus vaid osaliselt. Koogi pind tahkestub kiiresti ja nii tekib koogi peale kõva kaitsev koorik. Koorikualune muutub hästi kaitstud põnevaks elupaigaks.

Juba enne kõvastumist ilmuvad koogile suured roheliselt läikivad kärbsed, kes sinna munevad. Aeglasemalt jõuavad kohale roojasitikad ja koogimardikad. Kus on saakloomi, sinna tulevad ka röövloomad. Seetõttu leiame koogist erinevaid röövmardikaid – lühitiiblasi ja jooksikuid. Üks põnevamaid koogikogemusi on seotud suurima sõnnikust rõõmu tundva mardikaga – sitasitikaga. Kui mardikas õrnalt pihku pigistada, siis kõdistab ta väljapääsu otsides põnevalt kätt.

Kui aga kooki kaugemalt silmitseda, julgevad kohale lennata mitmesugused putukaid söövad linnud. Ka tihased saavad osa lehmakoogis üles kasvanud kärbestest.

Kui kook on putukate poolt ära söödud, siis saavad järele jäänud mineraalainetest uut jõudu koogi läheduses kasvanud taimed. Kõik algab uuesti ja kordub.

Kirjutas Urmas Tartes

Pool-looduslikud kooslused

Eestis on palju loodust ja seda kinnitame me uhkelt ka kõigile oma külalistele. Kui me nimetame oma loodust inimkätest puutumatuks, siis me paraku veidi luiskame. Tegelikult on asjalood niiviisi, et inimene on siin maal elanud peaaegu niisama kaua, kui siin on olnud elusloodust. Seetõttu ei ole sugugi korrektne inimest meie loodusele vastandada, vaid inimene on olnud oma tegemistes selle looduse kujunemise kaasosaline. Hingelt looduskaitsjaile tundub enamik inimtegevuse valdkondadest olevat vähem või rohkem loodusvaenulik. Õnneks on inimese ja looduse koostöös ette näidata ka vägagi õnnestunud projekte. Üks nendest on meie niidud, mida eluslooduse eksperdid ausalt vaid pool-looduseks nimetavad.

Looduslikult levivad rohumaad meist kaugel lõuna pool. Ehkki me elame klimaatiliste tingimuste poolest metsavööndis, on meie liikidest suur osa seotud hoopis valgusrohkete niidukooslustega. Niiduliigid levisid meile koos karjakasvatusega. Niitude elustik vajab säilimiseks karjatamist ja niitmist, paljud niitude taimed aga on kohastunud levima loomade abil, kas siis nende karvastikus või seedimatute seemnetena seedekulglas. Nii ei olegi ettekujutus lambast, kes igaks juhuks oma karjamaad endaga kaasas kannab, liialt kujundlik. Loom mitte ainult ei raja karjamaad, vaid ka hooldab seda, pärssides edukalt suurte rohttaimede ja puude-põõsaste kasvamist ning soodustades valgusnõudlike niiduliikide edenemist.

Talvel pole kariloomal meie looduses midagi süüa ja seetõttu tuleb talle heina teha. Heina niitmine mõjub taimekooslusele üsna sarnaselt karjatamisega. Kogu loomasööt tehti aastasadu käsitsi. Täna võib vaid häguselt ette kujutada, mida tundis üks viiskudes külamees, kui ta jaanikuu kastesel varahommikul tuhandehektarise luhaniidu servas vikati esimest korda teravaks luiskas*.

Loomade vahetus ja kaubandus rikastas aja jooksul meie niite ja see kõik tipneb tõdemusega, et ka kaasajal on meie pool-looduslikud rohumaad ühed liigirikkamad kogu maailmas. Taimestiku erakordne rikkus on aga otseselt seotud ka loomastiku liigirikkusega, putukatest selgroogseteni. Niitudega on seotud oluline osa meie samblafloorast, samblikufloorast, seentest ja paljudest teistest eriilmelistest elukatest.

Kunagi tervelt kolmandiku Eesti pindalast katnud niidud on aga tänaseks väga haruldaseks jäänud. Kõige paremini on läinud luhtadel, mille pindala on vähenenud vaid veidi vähem kui kümnekordselt. Kunagi levinud kaunitest ja erakordselt liigirikastest puisniitudest on järel aga vaid vähem kui protsent. See on kahtlemata halb. Hea on see, et meil on hästi säilinud niidud märksa tavalisemad kui mujal Euroopas. Viimasel ajal peame me selle eest tänama looduskaitsjaid, kes juba ligi 30 aastat on niitude hea käekäigu eest seisnud. Enne seda tegid suurematelt niidulappidelt heina nõukogudeaegsed majandid, väiksemate niitude käekäik sõltus põhiliselt maavanaema ja maavanaisa lehmakesest ja lambukesest. Samal ajal paljud soised niidud kuivendati, viljakad niidud künti üles ja osa väiksemaid niite jäeti võsastuma. Mainitud protsesside mastaapsus oli aga mujal Euroopas samal ajal sedavõrd suur, et sealsed niidud suuresti hävisid.

Niisiis on niidud – kui täpsemalt liigitada, siis kuivad õhukesemullalised looniidud, parasniisked ja viljakad aruniidud, ajuti üleujutatavad jõgedeäärsed lamminiidud ehk luhad, rannaäärsed rannaniidud ja puudega puisniidud – oluline osa meie loodusest ja selle kaitsest. Vähem pööratakse tähelepanu asjaolule, et niidud on ka suur osa meie kultuuripärandist. Me saame oma viimased rehielamud viia Vabaõhumuuseumisse ning vanad mütsid, märsid ja käpikud paigutada ERM-i hoidlate sügavikku. Niit on sedalaadi kultuuriväärtus, mida me peame hoidma seal, kus ta hetkel on. Me ei saa teda liigutada, kinni katta ega konserveerida. Kaasajal pole niitude majandamine tulus, aga seda ei ole ka kangastelgedel seeliku kudumine, puulusika nikerdamine või laulupidu. Nii nagu me paneme aeg-ajalt selga rahvariided ja meenutame esivanemate tavasid, võiksime väärtustada ka keskkonda, kus need tavad sündisid. Ja alati, kui me keerutame oma pastlatesse kängitsetud jalga kaasaegsel kiigepeol, jääb sealt tegelikult midagi puudu, sest murutraktorite ajastul ei õitse sõnajalg ega sirista rohutirts päriselt nii, nagu vanad pastlad seda näha tahaks.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm





--------------------------------

Vaata lisaks, kuidas Pärnu linnalehmad rannaniite hooldavad ja olulist looduskaitsetööd teevad: https://www.facebook.com/Linnalehmad-ehk-Urbancows-528020503899427/

Rohelised tulukesed jaaniöös

Suvise pööripäeva ja jaanide ajal kihab lokkama löönud loodus täistuuridel kõikjal meie ümber. Ka inimesed on palju väljas, nautides soojust, valgust ning ka nappi hämarat aega loojangu ja koidu vahel. Suveööde juurde kuuluvad ka salapärased rohelised jaaniussi-tulukesed.

Eestis on helendavaid mardikaid kaks liiki: üsna tavaline jaanimardikas ja väga haruldane hõõgmardikas. Kõige rohkem on tulukesi juunis ja juulis, kuid sageli võib neid näha ka veel augustis ja isegi varasügisel. Rahvakeeli jaaniussid on emased lendamisvõimetud jaanimardikad, kes oma tagakeha alumisel küljel asuva bioluminestsentsi-tulukesega märku annavad, et on kohtinguks valmis ja ootavad külla lendamisvõimelisi isaseid jaanimardikaid. Peale paaritumist emaste rohekas latern kustub ja ta muneb kuni 50 muna, millest kooruvatel vastsetel on samuti kehalülidel veidi helendavad laigud. Vastsena veedab jaanimardikas enamuse oma elust ehk kuni kolm aastat, valmiku ehk siis täiskasvanud jaanimardika aeg kestab vaid paar nädalat. Peale munemist on nende elutee lõppenud. Munadest koorunud vastsed on tõelised gurmaanid, süües ainult tigusid. Mööda limajälge teoni jõudnud jaanimardika vastne halvab teo mürgiga, pehmitab ohvri kudesid seedemahlaga ja lakub valminud roa. 

Erinevaid tigusid, kelle hulgast toitu valida, on Eestis rikkalikult. 85-st maismaateoliigis on 71 kojaga, ülejäänusid tunneme nälkjatena ehk kojata tigudena. Tigude mitmekesisus on suurem, kui üldiselt teatakse. Ja sellel on lihtne põhjus – enamus meie tigusid ei kasva suuremaks kui 2-5 millimeetrit, on varjulise eluviisiga ja meil pole ei võimalust ega põhjust neid märgata. Tähele paneme enamasti neid, kes on suuremad ja neid, kes meie aeda trügivad ning kellega meil on ühine maitse...

Kuid enamus tigudest ei söö meie aedvilju ja ilutaimi, vaid toituvad looduslike taimede lehtedest ja viljadest, seeneniidistikust, kõdust, vetikatest puudel ja osa neist suudavad ka lagundada surnud puid nagu seenedki. Teod on üsna vaiksel tagasihoidlikul viisil seotud paljude olenditega ning lisaks puhtalt teotoidulistele jaanimardikatele ja teotapikutele saavad neist olulist toidulisa ka näiteks siilid, mägrad, oravad, rebased, karihiired, konnad (eriti kärnkonnad), rästad ning paljud teised laululinnud. Väikesed linnud neelavad tillukesed teod koos kojaga ja tigude lubikodadest ammutavad nad olulise osa oma munade koore ehitamiseks vajalikust kaltsiumist. Nii selgus Kilingi-Nõmme ümbruse männimetsades tehtud uuringutes, et rasvatihase pesitsemisedukus, munakoorte kvaliteet ja kokkuvõttes siis pereõnn sõltub väga tugevalt sellest, kui palju on ümbruses väikesi tigusid. Rasvatihasele ja paljudele teistele laululindudele on seda parem, mida rohkem on tillukesi tigusid.

On loomulik, et me oma aedu ja toitu ja ilutaimi kaitseme ning tore, kui saame kampa teovalvureid jaanimardikate, siilide, partide ja rästaste näol ning mürkidega ei pea mässama. Kauneid suveöid jaanimardikatele ja inimestele ning pikka meelt ja avarat pilku ka tigudega kohtumisel! 

Kirjutas Annelie Ehlvest

-------------------------------------------------------------------------------------------------
Loe lisaks:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9606/nyyd06.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Jaanimardikas

R. Mänd, V. Tilgar, 1996. “Kas loomariigis napib ehituskive?” Eesti Loodus, jaanuar 1996.

Elurikas võsa

Enamusele eestlastest tuttav laul õrnast ööbikust viib meid nii mõisaaeda kui metsa toomingale ning talupoja akna alla pühale pärnapuule laulvat ööbikut otsima. Tõele au andes tuleb nentida, et ööbikul pole ei mõisapargi, metsa, järvekalda, mägralinnaku ega talupoja naabruse vastu midagi, kuni seal leidub pisut toominga-, lepa-, paju- või sarapuuvõsasid ja varjulisi põõsastikke.

Ööbiku laul on väga paljudele tuttav – selles vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Samavõrra, kui tema vähemalt Euroopa piires kuulus laul (lindude Eurovisioonil 2002. aastal rahvahääletusel Eestis I koht, Euroopas 5. koht, žürii valikul Euroopas I koht!) on ilus, mitmekesine, võimas ja mida on pea võimatu mitte märgata, on tema välimus tagasihoidlik pruun ja käitumises selge eelistus privaatsusele ning sellele, et ta silma ei paistaks. Käes on aeg, kus meie kuulsaim laulind ööbik on varjulisse põõsaalusele maapinnale ehitanud kõrtest, taimejuurtest ja samblast võimalikult silmapaistmatu pesa ja täitnud selle 4-5 pruunikasroheka munaga. Võimas laul on ööbikuperes isase kanda, pesa ehitab emane ja mune valvatakse ja haudutakse ning juuli alguses kooruvate poegade toidumured lahendatakse koos. Pojad sirguvad kiiresti, augusti alguses juba lendavad ja septembri alguses kannavad tiivad juba talvitumisaladele Ida- või Lõuna-Aafrikasse.

Võsad äärelinnades ja maakodudes võivad inimese vaatenurgast paljude silmailu riivata ja hoole puudumist tähendada, kuid need pakuvad elupaiku ja hakkamasaamise võimalusi meie naabruses ka paljudele teistele laululindudele. Lisaks ööbikule tunnevad end seal hästi ka mustpea-põõsalind ja metslehelind, võsasid armastab ka võsa-ritsiklind. Eks mitmed teistegi loomade nimed viita, et nad tunnevad end õdusalt pisut metsikumates võserikes ja põõsaalustes: võsa-vööttigu, võsa-uruhiir ja võsavillem…

Looduses on võsakooslus sageli üleminekuaeg enne suuremate leht- ja okaspuumetsa saabumist. Võsa, eriti lepavõsa koostöös juurtel elavate mügarbakteritega, rikastab mulda lämmastiku ja huumusega, luues rammusamad olud neile järgnevatele suurematele leht- ja okaspuudele. Järve- ja jõekallaste võsad võivad olla pikaajalised ja pakkuda varjulise eluviisiga olenditele vajalikku varju kaua.

Kui väga usinad naabrid pisut hukkamõistval pilgul ehk teinekord teie aiaserva pisut pügamata ja hõrendamata alasid mõõdavad, siis võite julgelt ööbikulaulu-armastuse sellele põhjenduseks tuua…

Kirjutas Annelie Ehlvest

Vaata lisaks:
Linnueurovisioon 2002: ttp://www.birdeurovision.org/
http://www.laulud.ee/laul/orn_oobik-306.aspx

Elurikkus mullas

Mulda võime suhtuda mitmeti. Paljude jaoks on see lihtsalt pind, mis meid kannab ja muru kasvatab, mõne jaoks aga olulisim tootmisvahend. Mullaks ei saa sugugi nimetada igasugust sõmerat kraami, mis maapinnal vedeleb. Mulla tekkes on oluline osa elusorganismidel. Enamasti meenub meil mulla ja elurikkusega seoses mullal kasvav taimestik, mis on mulda kinnitunud juurte abil. Taimede maapealsed osad on see osa loodusest, mida enamasti maismaaökosüsteemide alustalaks peetakse. Kahtlemata oskab igaüks nimetada mitut looma, kes oma kõhtu igapäevaselt rohuga täidab. Maa-aluse eluga oleme aga niivõrd vähe kursis, et kui palutakse nimetada üks organism, kes elab maa all, oskame esimese hooga nimetada vaid mutti, pärast mõningast mõtlemisaega meenub ka vihmauss.

Mullas on tegelikult elu aga märksa rohkem. Isegi niivõrd palju rohkem, et enamustes maismaaökosüsteemides ületab mullas elavate olendite mitmekesisus tuntavalt maapealsete oma ja peaotäis mulda sisaldab organisme rohkem kui on inimesi planeedil Maa. Mullaorganismide vähene tuntus tuleneb kolmest peamisest asjaolust. Esiteks on mullaorganismid mulla all peidus. Teiseks on mullaorganismid enamjaolt väikesed, väga väiksed, tibatillukesed või lausa mikroskoopilised. Kolmandaks on mullaorganismid aga – kuidas seda viisakalt väljendadagi – ebaatraktiivsed. Mõned neist on oma silmnäolt lausa niivõrd jubedad, et tugevalt suurendatult võiksid nad anda head ainest õudusfilmide autoritele. Loodusteadlase huvi looduse vastu algab aga sageli lapsepõlves vaimustusega vaadeldud lindudest, lilledest ja liblikatest. Suur osa teadlastest ei suuda lapsepõlvearmastusest üle saada ka täiskasvanuna ja nii jäävad väikesed ja koledad organismid väheuurituks ka siis, kui nad tegelikult väga olulised on.

Mullas olevad olendid elavad laias laastus oma salapärast elu sarnaselt maapinna peal kõndivate olenditega. On organsime, kes toituvad taimede juurtest. Suur osa mullaorganismidest aga toituvad juba surnud taimsest materjalist. Viimane kujutab endast nii taimede surnud juuri kui ka maapinnale langenud taimede surnud osi. Surnud taimede söömine ongi peamiselt mikroorganismide pärusmaa. Mullas elab tohutus koguses baktereid, keda me ei näe, ja seeni, keda me samuti ei näe. Mõnel seeneliigil on aga aeg-ajalt maapinnale ilmuvad viljakehad, mida me samuti seenteks nimetame ja mis ei lase meil seeneriigi olemasolu täielikult unustada. Ilmselt enamik meist on koolis joonistatud toiduahelatest meelde jätnud, et maismaataimi söövad (suured või pisut väiksemad) rohusööjad loomad. Nende roll on aga tegelikult päris väike – ligi 90% taimede maapealsetest osadest saab hoopis surnud taimne aines, mida peavad tänuväärseks maiuspalaks hoopis erinevad seened ja bakterid. Maapinnale langenud rohttaimede kuivanud osad ja puulehed süüakse esimese aastaga, puude oksad ja tüved aga mõne aasta või aastakümne jooksul. Sellist protsessi ühe sõnaga kokku võtta üritades nimetame me seda kõdunemiseks või ka lagunemiseks.

Mullas aga elab hulganisti seentest ja bakteritest suuremaidki organisme, kellest mõned on lausa paari millimeetri pikkused ja kellest enamik kuulub loomariiki. Ühed arvukamad on hooghännalised – kummalised tiivutud putukalaadsed loomad, kes aeglaseks edasikulgemiseks kasutavad oma kuut jalga, kiiremaks liikumiseks aga tõmmatakse vinna keha tagaosas olev hüppehark. Selline händ annab pingest vabastades loomale arvestatava hoo – siit ka nimi hooghännaline. Pisikeste loomadena mahub neid mullaosakeste vahele askeldama palju ja maapinna ruutmeetril keskmiselt loetakse nende arvukust tavaliselt tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes.

Teine veidi sarnane organismirühm on lestad, kelle nimi ei viita tegelikult ei tuntud lamedatele kaladele, paljude loomade varvastevahelisele nahale ega sama funktsioooniga ujujate abivahendile. Mullalestad ei ole samuti putukad, vaid suguluses hoopis ämblikega. Mullas elavad lestad on väikesed ja enamik neist on vaadeldavad vaid mikroskoobiga.

Mullas elab ka mitmesuguseid usse, kellest tuntuimad on vihmaussid, vähemtuntud on vihmausside kahvatud väiksemad sugulased valgeliimuklased ja oma väikeste mõõtude tõttu on päris tundmatud mullas elavad arvukad ümarussid.

Terve rida putukaid, kakandeid, ämblikke ja muid loomarühmi on seotud nii mulla pinna kui sellel asuva kõduga, ja kõige lõpuks on mulla all endale kodu leidnud ka mõned suuremad organismid nagu mutid, mügrid või miks mitte ka mägrad, kes on aga niivõrd haruldased, et enamik mullaolendeid oma lühikese elu jooksul neid tõenäoliselt ei näe.

Mida aga kogu see elurikkus igapäevaselt mullas teeb? Eks ikka sööb: küll teineteist, küll teineteise toitumisjääke ja järglaskonda. Kokkuvõttes tähendab see seda, et kõik, mis looduses maha kukub, ka ära süüakse. Kui kõik seeditav on ära seeditud, gaasilised ained mullast õhku hajunud, jäävad järgi mineraalsed ained – lämmastiku-, fosfori-, kaaliumi-, väävli- ja muud ühendid, mida juurte kaudu kasutavad toitainetena taimed. Seega on maaalune elustik maapealsete ökosüsteemide toimimise oluliseks eelduseks.

Mullaelustik on seega kohutavalt mitmekesine, ülimalt oluline ja samas suuremas osas tundmatu. Seda elurikkust ohustavad aga mitmed inimtegevuse valdkonnad vaenulikest põllumajandusvõtetest kuni kliimasoojenemiseni. Loodetavasti saame me seda rikkust tundma enne, kui tema olulisus meile ennast valusalt meelde tuletab.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Kes hoiab ohjes tüütuid pinisejaid?

Tüütud putukad – sääsed, kärbsed ja parmud võivad suvemõnu tõsiselt rikkuda. Nad on kiired paljunema – toakärbes võib muneda kuni viissada muna, kellest saavad uued kärbsed soodsate tingimuste korral juba kahe nädalaga, sääskedel on mune veidi vähem, aga areng munast valmikuni kiirem. Veidi rohkem kui kuuga võiks ühel putukal põhimõtteliselt olla sadu miljoneid järglasi. Suur osa sääskede ja kärbeste vastseid kärvab juba enne valmikuks saamist elutingimuste muutumise tõttu siiski ära ning ülejäänute seas teevad tõhusat harvendustööd veeselgrootud ja kalad, lendavaid putukaid püüavad aga kiilid, linnud ja nahkhiired.

Kärbseid jahivad pääsukesed, piiritajad, kärbsenäpid ja linavästrikud. Pääsukesed on Eesti taludes läbi aegade ikka olnud teretulnud ja suitsupääsuke on tõusnud meie rahvuslinnu ausse. Kuigi lindudelt pudeneb majapidamisse väikeseid lärtsakaid, kaalub selle üles pääsukeste elurõõmus sädin ja teadmine, et ilma nendeta oleks kärbseid ja parme kordades rohkem. Iga päev söövad linnud umbes oma kehakaalu jagu putukaid. Sääski püüavad aga lindudest paremini kiilid. Veekogudes, kus kiilid saavad paljuneda, elavad ka sääsevastsed, kuid kiilivastsed ja paljud teised veeloomad söövad suure osa neist ära. Tasub teada, et suur osa sääskedest inimese naabruses pärineb hoopis ajutistest loikudest, veetünnidest ja kasvõi vanadesse autorehvidesse kogunenud vihmaveest – neis paigus sääsevastsetel looduslikke vaenlasi ei ole. 

Mõnikord on inimestele tundunud, et loodus ei saa putukate ohjamisega hakkama ning ta on kasutanud selleks hoopis putukamürke. Mõneks ajaks võib siis rahu majas olla, kuid peatselt on putukapilved endisest suurematena tagasi – mürgid tapavad või kahjustavad toiduahelate kaudu ka neid, kes tüütuid putukaid söövad ning kärbse- või sääsenuhtlus ei jää tulemata. Eriti valus on aga kuulda juhtumitest, kus pääsukeste pesi on elumajade seintelt puhtuse nimel maha tõmmatud või piiritajate elusaid poegi maju soojustades pesaurgudesse kinni müüritud. Kakagu selliste inimeste peale kärbes ja pistku neid sääsk!

Kirjutas Rein Kuresoo