Pühapäev, 28. august 2016

Elurikas surnud puit



Elu on üürike ja seda geoloogilises ajaskaalas tegelikult ka nõnda pikaealistel olenditel kui seda on puud. Surma oleme harjunud kujutama igavikulisena ja lahkunu hing, kui ta just uues kehas ei juhtu sündima, hõljub igavesti poolläbipaistva hõlstina kuskil meie kõrvaldimensioonis. On selle hingega kuidas on, aga surnukeha ei ole looduses kunagi igavane. Inimühiskonnas on surm käsitletav kurva sündmusena ja sageli kipume sama emotsiooni üle kandma ka muudele liikidele. Suur osa teisi looduses elavaid liike aga elavad oma elu üksikuna ja üksikud on nad ka oma surmas. Ehkki väidetu kõlab veelgi traagilisemalt kui surm ise, on tegelikkus selline, et looduses pole kadunukest enamasti keegi taga nutmas. Küll on aga palju neid, kes lahkunu maiste jäänuste vastu siirast kulinaarset huvi tunnevad. Nii kaovad ka suuremate loomade surnukehad olematusse mõne nädalaga. Puudega on aga veidi teisiti. Esiteks on nende elu sageli väga pikk, teiseks on nende suremine sageli pikaajaline protsess ja kolmandaks võtab kadunukese taas mullakssaamine märkimisväärselt kaua aega.

Inimese poolsurnud olemist nimetavad arstid koomaks. Puude jaoks võib poolsurm olla aga aastaid, mõnedel juhtudel lausa sadu aastaid kestev reaalsus. Kasvada, õitseda ja õilmitseda ühest otsast, närbuda, kuivada, surra ja mädaneda teisest otsast, on paljude puude elukaare lõpuosa igapäev.

Varem või hiljem juhtub siiski, et puu sureb lõplikult. Enamasti juhtub see, nagu looduses üldiselt tavaks, noores eas. Mõnel miljonitest seemnetest õnnestub elada olenevalt puuliigist aastakümneid kuni sadu aastaid vanaks. Igavesti ei ela aga keegi. Puu lõplik surm saabub erinevalt. Reeglina on osaliselt tema surmas süüdi mõni teine elusorganism, sageli on see seen, kes asub veel jalgel seisvat vanakest seestpoolt sööma. Väljast veel igati kõbus puu võib seetõttu ootamatult kergesti alla anda juba esimestele sügisestele tormidele. Puu, mis on oma juurtest täielikult eraldatud, on aga samavõrra surnud kui inimene, kelle pea ja keha vaheline side on mingil põhjusel katkenud.

Kui viimnegi eluvaim on mahavarisenud puust kadunud, antakse kauaoodatud võimalus pisematele elukatele. Puuhiiglase peied on aastaid kestev rõõmus pidu, kus peolaua on katnud kadunuke ise. Esimesena on lauas erinevad seeneliigid, kellest mõned olid vastutavad ka kadunukese enneaegse lahkumise eest, aga kes nii rikkalikult kaetud laua ääres sellisest pisiasjast ikka hoolib? Alul seentest ja hiljem teineteisest saavad omakorda toituda mitmesugused väiksemad lülijalgsed – lestad, mardikad, sada- ja tuhatjalgsed, kui nimetada levinuimaid. Pehmeks muutunud puit loob võimalusi sipelgatele, ämblikele, mitmesugustele ussidele jt. Veel püsti seisev surnud puu pakub elupaiku ja toitu õõnespesitsejatele lindudele ja närilistele, lamav tüvi aga kattub kiirelt tiheda sambla- ja samblikuvaibaga. Arusaadavalt kasvab metsa elurikkus tänu surnud puudele lausa plahvatuslikult – oli ju enne vaid üks elus puu, nüüd aga tuhandeid liike ja miljoneid isendeid.

Lagupuidu organismid vajavad lagupuitu. Suurem osa metsi nii meil kui mujal on aga majandusmetsad, kus puud on vaid kahes erinevas olekus: kasvavad või raiutud. Lagupuitu majandusmetsades peaaegu ei teki. Kui aga kõik see puit, mille me praegusel ajal Eesti metsadest välja raiume, jääks looduslikult metsa ning seal sureks, pakuks selline olukord toitu septiljonitele metsaorganismidele. Eestis hetkel kehtiva metsamajandamise arengukava järgi on igal aastal plaanis meie metsadest raiuda 12 – 15 miljonit tihumeetrit puitu. Sageli armastatakse suuri arve mõistetavamaks teha neid erinevate spordirajatistega võrreldes ja ehk levinuimaks selliseks mõõtühikuks on jalgpallistaadion. Viisteist miljonit tihumeetrit puitu ühele jalgpallistaadionile mahutades saaksime moodustada virna, mille kõrgus on 2,1 kilomeetrit! Selge ilmaga näeks võibolla isegi tippu. Sellisest kogusest toidust jääb meie metsade kõdupuiduelustik ilma igal aastal.

Metsa väärtus pole aga seotud ainult puidu müügiga. Kasvav mets nimelt seob suures koguses süsihappegaasi ja aitab tasakaalustada kliimamuutustes süüdistatavat süsinikubilanssi, mis on tasakaalust väljas meie praeguse majandustegevuse tõttu. Paraku ei ole küps mets enam kuigivõrd kasvav ega seo seetõttu ka kuigivõrd süsinikku. Kõdunev puutüvi aga lausa toodab süsihappegaasi. Kes nüüd jõudsid oma süüdistava pilgu suunata korstnatelt korraks surnud puudele, võivad selle tagasi algasendisse pöörata. Mets ökosüsteemina on ka küpsel kujul hullemal juhul süsinikneutraalne, mida korsten on vaid siis, kui ta parasjagu ei tossa.

Mitmed kõdupuiduga seotud organismid on muutunud väga haruldaseks või sattunud suisa väljasuremisohtu. Õnneks on lagupuidu elustikule jäänud alles kaitsealade metsad. Need on aga majandusmetsaga võrreldes selges vähemuses ja väga killustunud.

Kõdupuidu elustiku kaitse on õnneks lihtne. Selleks tuleb metsa jätta surnud puid ja säilitada puid, mis võivad selleks muutuda lähiajal. Kõige olulisem on aga oskus surevas puus surma asemel rõõmsalt kihavat elu näha.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm



Väekas nõges ja tema elanikud



Nõgest tunnevad kõik. Enamasti küll tema kõrvetava omaduse tõttu ja umbrohuna, kelle vastu peab igati võitlema, kuid kõrvenõgest kui head toidu- ja ravimtaime ei taheta nii kiiresti omaks võtta. Ometi saame temast rammusat loomasööta ning inimesele ravitee ja supiainest. Kõrvenõgeses on nii palju väge, et hoiatatakse tema liigtarbimise eest. Veel saame me nõgesest teha saunaviha ning nõgesest võib isegi köit punuda.

Eestis kasvab kaks nõgeseliiki – kõrvenõges Urtica dioica ja raudnõges Urtica urens. Võiks arvata, et kõrvetavat taime ei söö ka teised loomad, kuid juba nõgesenimelisi loomaliike on eesti ja ladina keeles paarikümne ringis. Kõrvetus pole neid loomi ja nende vastseid eemale hoidnud. Küllap ongi nõgeste kõrvetus kaitseks rohkem suurte rohusööjate eest, ja just kasvamise, õitsemise ja seemnete valmimise ajal, sest närtsides nõges enam ei kõrveta.

Väikesed loomad kasvavat nõgest oluliselt ei kahjusta. Meie kõige tuntumate liblikate – koerliblika Aglais urticae ja päevapaabusilma Inachis io röövikud toituvadki just nõgestest, nende elu sõltub nõgeste olemasolust. Alguses on liblikate röövikud hulgakesi koos ning hoiduvad enda valmistatud võrgendi sisse. Suuremaks saades, kui nad on umbes 3-4 cm pikkused, liiguvad röövikud hajusalt taime mööda laiali. Koerliblika röövikud on kollakashallid tumedate ja kollakate pikivöötidega, millel kollased või mustad täpid. Ühes pesakonnas võib olla heledamaid või tumedamaid röövikuid, kellel on vastavalt kollakat või tumedat tooni rohkem või vähem. Päevapaabusilma rööviku keha on üleni sametmust, paljude väikeste valgete tähnidega. Kaitseks on koerliblika ja päevapaabusilma röövikutel harjased ja ogad. Veidi väiksemad on nõgeseliblika Araschnia levana röövikud. Ka nemad elavad hulgakesi koos. Röövikud on tumedad, seljal kahvatukollased tähnid ning pruunikad harulised ogad. Üks paar ogasid turritab rööviku peas. Nõgestel toitub veel teisigi liblikaid, näiteks nõgeseleediku Pleuroptya ruralis, hariliku nõgeseöölase Abrostola tripartita ja nõgese-nokköölase Hypena proboscidalis röövikud.

Nõgese-lehekirbu Trioza urticae vastsed tekitavad nõgese lehtedele väikeseid pahku (puhetisi). Suurema asustuse korral võrsed närbuvad, muutuvad kortsuliseks ja veidi tumedamaks. Pahksääse Dasineura urticae ebakorrapärase kujuga pahad nõgese lehtedel on rohelised kuni purpursed ning sisaldavad väikeseid valkjaid vastseid. Pahad võivad omavahel liituda. Paha ülaküljel on pilu, mille kaudu vastne väljub ning nukkub mullas. Roostepruune pahku nõgese lehtedel ja võrsetel tekitavad aga hoopis roosteseened liigist nõgeserooste Puccinia urticata.

Mardikatest näeb nõgesel kõige sagedamini 7-10 cm pikkust nõgese-lehekärsakat Phyllobius pomaceus. Täiskasvanud mardikas toitub nõgese lehtedest, kuid vastsed hoopis juurtest. Nõgese-peitkärsaka Nedyus quadrimaculatus vastsed toituvad samuti juurtel. Ovaalse keha ja pika kärsaga mardikad on vaid kolme millimeetri pikkused. Ohu korral tõmbavad nad oma jalad ja kärsa keha alla. Selliselt peitunud mardikas sarnaneb pigem seemnega. Veelgi väiksem (ligikaudu 2 mm) on nõgesenirp Apion urticarium. Tema vastsed arenevad nõgese vartes, tekitades väheldasi paksendeid. Üsna tavaline on nõgestel imetilluke, 1,5-2 mm pikkune nõgesehiilakas Brachypterus urticae.

Nõgestel võib näha kummalise välimusega nõgese-plaattäisid Orthezia urticae. Nende keha katab valgetest vahaniitidest kaitserüü. Plaattäid kuuluvad kilptäide hulka ja imevad taimemahla. Sageli on nad hulgakesi koos. Rühmadena elavad nõgestel ja toituvad taimemahlast ka lehetäid liigist Aphis urticata. Taimemahl on toiduks ligi 3 mm pikkustele kirju kehamustriga tirdilistele – liigid Eupteryx urticae ja Eupteryx cyclops ning 6-7 mm pikkusele nõgeselutikale Heterogaster urticae.

Küllap peab üks taim ikkagi väga väärtuslik olema, kui temast nii paljud loomad söönuks saavad. Nii et vähemalt korra võiks nõgesesuppi proovida.

Neljapäev, 11. august 2016

Elurikkus on mahetoidu tagatis


Mahetoit – ilma kunstkemikaalide toeta loodusega kooskõlas toodetud toit – kasvab jõudsalt vaid elurikkas keskkonnas. Mullaviljakus ja -tervis luuakse väga paljude makro- (vihmaussid, ümarussid, lestad jt) ja mikroorganismide (bakterid, seened, vetikad jt) ühistegevuses, mille aluseks on mulda viidud külluslik orgaaniline aine nii taimede, eri organismide jäänuste, kompostide kui sõnnikuga. Mitmekesine mullaelustik surubki alla ka taimekahjustajaid. Liblikõielised kui maheviljelusliku külvikorra võtmekultuurid, rikastavad looduslike lämmastikuvabrikutena mulda taimetoitainetega, ühtlasi meelitavad toituma mesilaselaadseid tolmeldajaid putukaid, suurendades nii tolmeldajate osatähtsust kooslustes. Mitmekesised looduslike taimeliikidega põlluääred pakuvad varje , elu- ja toitumispaiku taimekahjurite looduslikele vaenlastele – rööv ja parasiitputukatele. Nii liiguvad jooksiklased aplate lõugadega põldudele saaki otsima, reguleerides taimekahjureid kogu taimekasvuperioodi jooksul. Põlluserva õistaimedel nektari ja õietolmuga end kosutanud parasiitsed kile- ja kahetiivalised lendavad põllule leidmaks taimekahjureist peremehi oma järglaste väljahaudumiseks. Mitmekesine põllumajandusmaastik toetabki nõnda mahetoidu tootmist.

Kirjutas Anne Luik

Vaata lisaks: www.maheklubi.ee ja toitumahedalt.ee



Kes metsas haugub?



Metskits, rahvapäraselt ka kaber või kabris, on meie kõige levinum suuruluk. Kitse arvukus on kõrgaastatel ületanud 200 000 isendi taset, olles praegu siiski mõnevõrra madalam. Metskits asustab kõiki meie maismaaelupaiku, eelistades vaheldusrikast maastikku. Ta on kindlasti üks meie paremini tuntud imetajatest, kuna liigub väga sageli kultuurmaastikel ning on sageli aktiivne ka päevasel ajal.

Metskits on lõunapoolse päritoluga liik, kes on läbi ajastute meie aladel elanud soojematel kliimaperioodidel ning taandunud jahedamatel lõuna poole. Nimelt ei saa kits hakkama, kui lumikate on pikka aega sügav ja miinuskraadid pikalt väga krõbedad. Viimati oli selline talv 2009/2010, mil hukkus ligi 80 % meie metskitsedest. Eelmine sarnase ulatusega kitsede hukkumine leidis aset 1970ndate aastate lõpus. Mõlemal korral oli kitsede arvukus enne hukutavat talve olnud kõrgseisus ning kõrge asustustiheduse juures levinud haigused olid populatsiooni märgatavalt nõrgestanud. Praegu on metskitse arvukus kiires taastumisfaasis ja sellele on aidanud kaasa pehmed talved, nõrk küttimissurve ja kiskjate madal arvukus.

Metskits toitub suvel rohttaimedest ja puittaimede lehtedest. Talvel eelistab ta puhmarinde taimi, nagu mustikat, kanarbikku ja pohla ning sööb ka lehtpuude võrseid ja koort. Viljapuud on ühed tema lemmikute seast, millega peavad ka talu- ja suvilaomanikud arvestama. Okaspuudest võtab ta mõnikord ette noored kuused, süües nende möödunudsuviseid võrseid. Sellega võib metskits kuuseistandikes metsaomanikele märkimisväärset kahju teha, kuna korduva kärpimise korral pidurdub puu kasv. Samuti ei pruugi vigastatud taimest enam sihvakat palgipuud saada, mida temalt üheselt oodatakse.

Metskitse isaslooma nimetatakse sokuks, emast kitseks ja alla aastast looma talleks. Metskitsedest kannavad sarvi vaid sokud. Sarved hakkavad arenema juba talvel ning need on kasvufaasi ajal kaetud karvase nahaga. Kasvu lõppedes, enamasti maikuus, nahk kärbub ning see hõõrutakse puude vastu maha. Nii saavad valmis turniirirelvad, mida jooksuajal juunikuus omavahelistes jõukatsumistes vaja minna võib. Sokkude territooriumi märgiseid – räsitud noored puud ja selle ees kraabitud pinnas – on kindlasti märganud kõik looduses liikujad. Sarvede pärast hindavad jahimehed sokke kitsedest enam – mida suuremad sarved, seda hinnalisemaks peetakse jahitrofeed. Seega eelistatakse küttida suurte sarvedega isendeid, aga selle tulemusel kahaneb geneetiline mitmekesisus ja sellega seoses ka populatsiooni kohanemisvõime. Sokkudel tulevad sarved peast sügisel oktoobris-novembris ning järgmisel aastal kasvavad uued – iga aastaga suuremad ja harulisemad.

Metskitsel on väga oluline roll meie looduses, kuna ta on peamine saakliik ilvesele ning metssea madala arvukuse korral ka hundile. Kui huntide puhul on metskits oluline peamiselt noorte, hiljuti iseseisvunud väheste jahikogemustega isendite jaoks, siis ilvese käekäik sõltub meil metskitsest väga otseselt. Metskitse madala arvukuse juures on ilvese toidulaud nii kehv, et ema ei suuda piisavalt poegi üles kasvatada. Nii juhtus ka peale 2009/2010 aasta talve ning ilvese populatsioon ei ole sellest löögist veel siiani toibunud.

Graatsilised metskitsed on võimelised tegema päris hirmuäratavat häält, mis kujutab endast korduvaid lühikesi möiratusi, mida nimetatakse ka „haukumiseks“. Seda tehakse ohu korral – kas kaaslaste hoiatamiseks võimaliku vaenlase eest või hoopis viimase hirmutamiseks, võime vaid oletada. Igatahes on see hääl selgelt hirmutav neile, kes sellega varem tuttav ei ole. Kuigi enamasti arvatakse, et „hauguvad“ ainult sokud, teevad seda tegelikult mõlemast soost isendid. Emased ehk veidi mahedamalt, nagu see sellele sugupoolele üleüldiselt omane on.

Kirjutas Peep Männil

Mis juhtub, kui kodu on liiga väike ...



Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral kursis kinnisvaraturuga. Endale kuuluvat või ihaldatavat kinnisvara saame iseloomustada mitmeti, kuid alati anname mingi hinnangu ka selle pindala kohta. Enamikel juhtudest on kinnistu või eluruumi pindala selle väärtusega positiivses seoses. Loomulikult ei piirdu kinnisvara väärtus vaid selle pindalaga, vaid oluline on ka selle asupaik, ligipääs ja kvaliteet kõige laiemas tähenduses.

Muinasjuttudest tuttavatel imedel on teaduslik-tehnilise revolutsiooni tuultes kalduvus ühel või teisel moel reaalsuseks saada. Nii on meil mingil kujul olemas nii lendav vaip, rääkivad mänguasjad ... või isegi nina, mis valetades pikemaks muutub. Loomade keelt me küll kuuleme, kuid kahjuks päriselt veel ei mõista, taimede keelt suudab aga ette kujutada vaid tõeliselt hea fantaasiaga inimene. Kui me aga saaksime taimede või loomadega arutleda kujuteldava kinnisvaraturu üle, oleks meie väärtushinnangud selles vallas üllataval kombel väga sarnased. Suur on parem kui väiksem, hea ligipääs on parem kui halb ja kõik mugavused on parem kui kaevukook ja välikemmerg. Mõistukõnest tavakeelde seatuna tähendab see, et enamikele looduslikele liikidele meeldivad suured elupaigad, kus tingimused on head. Metsaloom on rahul, kui saab päev otsa mööda metsa tatsata, ilma et oleks ohtu kogemata metsast välja sattuda. Sootaimele meeldib, kui tema laialipuistatud seemned langevad sohu, mutile meeldib, kui ta saab oma mullahunniku vabalt maapinnale lükata ilma hirmuta, et äkki on keegi pahatahtlik maapinnale asfaldi peale laotanud.

Loodus on sageli vaenulik inimese suhtes ja see tõsiasi kehtib ka looduslike liikide kohta. Metsalooma on tema toimetustes sageli takistanud veekogud ja sood. Mererannik teeb ta aga juba päris nõutuks. Sootaim võib sattuda kasvama sooserva, kus suurem osa tema seemneid satub hoopistükkis metsa, kus nende idanemise tõenäosus on sama suur kui lõkkesse sattunult. Kõik need on aga maastikulised nähtused, millega liigid on pidanud aastatuhandeid juba arvestama – tõeline maastikumuutja on olnud juba sajandeid hoopis inimtegevus.

Kõik tänased põllud ja suurem osa heina- ning karjamaadest on saadud meie esivanemate ränga tööga metsa arvelt. Metsa jäi seega vähemaks ja süngete laante sisse ilmusid metsa põliselanikele võõristust tekitavad lagendikud. Võib arvata, et esialgu metsaelanikud vaid ohkasid raskelt, kui põõsaste vahelt põllul rassivat uustulnukat nägid, tegid ringi ümber põllu ja jätkasid oma teekonda. Aja jooksul aga hakkasid põllud aina suurenema ja nii pidid suurenema ka metsaelanike ringid. Mingil hetkel selgus metsaelanikele kurb tõsiasi, et nende mets on naabermetsadest eraldatud ja vaenulike lagealade poolt ümber piiratud. Suurema osa metsaliikide jaoks tähendab see esmalt, et suhted liigikaaslastega teistes metsades jäävad ajalukku. Peagi aga võib neid nende pisikeses pelgupaigas tabada raske haigus või muu häda, mis nad oma üksildasest metsatukast lõplikult välja suretab. Kauged sugulased võiksid ju tulla ja kadunukeste majapidamise üle võtta, aga põld on ees. Ilmatu lai.

Mingil ajal jäi inimesel põllumaad väheseks. Uueks viisiks põllumaad juurde hankida sai maaparandus, mille käigus kordus sama lugu, mis ennist metsaga, nüüd juba soode ja nende asukatega.

Eelnev oleks väga kurb, kuid tegelikult sai suuremast osast metsa arvelt võetud maast heina- või karjamaa, mida asustasid looduslikud rohttaimeliigid, kes metsades või soodes kasvada ei saanud. Nende elu läks vastupidiselt metsa- ja sooelanikele aina paremini. Niidulapikesed kasvasid suuremateks, liitusid omavahel ning eraldatud niidulappe ühendasid teeääred, liike levitasid heinalised ning kariloomad. Nii vahetus looduslik elurikkus suures osas poollooduslikuga, mis oli paradoksaalsel kombel mitmete elustikurühmade poolest rikkamgi kui metsik loodus, ja seetõttu ei näe me kaasajal sellises ajaloolises muutuses suuremat probleemi.

Nüüd on meie poolloodust tabanud uus häda. Viimase sajakonna aasta jooksul on taibatud, et viljakamad niidualad sobivad põldudeks ning et heina- ja karjamaa kasvatab rohtu märksa rohkem, kui see üles künda, väetada ja külvata sinna hea kasvuga kultuurheintaimed. Sedalaadi tegevusest aga jäid välja väheviljakad või lootusetult soised niidualad, millest suurem osa kasvasid võssa ja hakkasid vaikselt huvi pakkuma sajandeid kannatanud metsaelanikele. Niidualade liigid seevastu jälle kannatavad.

Tekib õigustatud küsimus, kaua maakasutuse muutuste tõttu represseeritud liigid kannatavad? Tuleb välja, et pikaealised liigid kannatavad päris kaua. Nii võitegi leida mitmeid niiduliike vapralt kasvamas kunagisele niidule kasvama hakanud noorest metsast. Teame, et sisuliselt on need kangelased määratud kindlale hukule, kuid enne päris väljasuremist nimetame me nende olemasolu mõnda aega väljasuremisvõlaks.

Õnneks on looduses ka seiklushimulisi liike, kes saavad hakkama erinevates elupaikades, vahetavad neid tihti või moodsa kombe kohaselt pendelrändavad igapäevaselt elu- ning töökoha vahel. Seega pole veel hirmu, et elurikkus päriselt otsa saab. Paljudel liikidel aga juba läheb haprasti, meenutagem kasvõi ebapärlikarpi või lendoravat. Ning ilmselt päris paljud liigid kannatavad meile nähtamatut väljasuremisvõlga. Meie vaatame neid uhkelt kui oma looduse rikkust, nemad aga kisendavad hääletult, et on kadumas. Nii see on, kui ei oska loomade ja taimede keelt.

Me armastame teha loodusega kompromisse. Oleme nõus millegist looduse kasuks loobuma, kui tema ka millestki loobub. Sagedaste sarnaste kompromisside käigus loodus muudkui taandub ja inimtegevus laieneb. Meie süda on aga puhas nagu Suurel Peetril kui ta Väikese Peetri leivakoti tühjendamise järel enda märsist leivakääru võttis. Tagantjärgi on sageli väga raske kindlaks teha, oli Suur Peeter tõeliselt õel või lihtsalt väga rumal.

Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste