Reede, 27. jaanuar 2017

Suurkiskjad on alles! Aga metsasanitarid?



Üldise nimetuse „suurkiskja“ all tuntakse peamiselt meie maismaal elutsevaid kiskjate seltsi kuuluvaid liike nagu hunt, ilves ja pruunkaru. Tegelikult on meil kogukaid kiskjaid veel, näiteks mereimetajad hülged. Meie uustulnukat šaakalit üldiselt suurkiskjaks ei loeta, kuigi tema kuuluvuse alusel hundiga samasse perekonda Canis võiks seda vabalt ka teha.

Kuna suurkiskjad kuuluvad toiduahela tippu, nimetatakse neid ka tippkiskjateks. Tippkiskja mõiste on siiski laiem ning nende esindajaid võib leida mitmete selgroogsete loomade rühmadest. Näiteks lisaks suurkiskjatele nimetatakse tippkiskjateks lindudest kotkaid ning kaladest suuri haisid. Tippkiskjate peamisteks ühisteks tunnusteks on nende madal arvukus võrreldes toiduahelas allpool olevate rühmadega, nende küllaltki suured mõõtmed ning tõsiasi, et nad pole oluliseks toiduobjektiks kellelegi teisele. Tippkiskjate sekka sobitub osade eelpool mainitud tunnuste põhjal ka inimene.

Suurkiskjatel, aga ka tippkiskjatel laiemalt on meie looduses oluline ökoloogiline funktsioon. Et asja lihtsamalt lahti seletada, võtame näiteks hundi, kes on tuntud kui metsasanitar. Tema metsasanitari rolli sisu võib laias laastus jagada kaheks. Esimene neist on oma saakliikide arvukuse piiramine, mis tänapäevases kontekstis tähendab, et ta aitab vähendada sõraliste tekitatud metsa- ja põllukahjustuste ulatuslikkust. Ajaloolises kontekstis on see suhe aidanud kaasa nt praeguste puistute koosseisu kujunemisele. Lisaks saakloomade arvukusele on suurkiskjad võimelised piirama ka väiksemate kiskjate arvukust, mille mõju kogu ökosüsteemile pole mitte vähem oluline. Teiste liikide arvukuse piiramine aitab vältida ka nakkushaiguste või parasitooside ulatuslikke puhanguid.

Teine liin metsasanitari rollis on saakliikide populatsioonide evolutsiooni suunamine. Nimelt murravad kiskjad rohkem nõrgemaid ehk siis halvemas seisundis olevaid isendeid. Nad ei tee seda muidugi teadlikult, kuid selliseid on lihtsalt kergem kätte saada. Nõnda jäävad ellu tugevamad, mis tõstab tervikuna populatsiooni elujõulisust ja kohanemisvõimet.

Eelnev jutt hundist (kiskjast) kui metsasanitarist on ilus, kuid paraku tänapäevaks on see vaid ajalugu. Inimene on suurkiskjate arvukust vähendanud tasemele, kus nende ökoloogilisest rollist on säilinud vaid tühine osa. Praeguseks on suurkiskjate ja saakloomade arvukuse suhe viidud tasakaalust välja ning hunt enam sõraliste arvukust piirata ei suuda. Peamised põhjused, miks inimene enda kõrval arvukaid suurkiskjapopulatsioone välja ei kannata, on karjakasvatusele põhjustatavad kahjud, konkurents uluksõraliste populatsioonide pärast ning paraku ka lihtsalt hirm.

Et loomade asurkondi kestvalt ohjata, on inimene võtnud suurkiskjate ökoloogilise rolli enda kanda. Õnnestunud on see tal siiski vaid osaliselt, kohati on see andnud aga suisa vastupidise tulemuse. Näiteks mitmeid sõraliste asurkondi on ohjatud looduslikule valikule vastupidiselt, mis on viinud asurkonnad nõrgenemise suunas. Nimelt, erinevalt kiskjatest, ihkavad jahimehed lisaks lihale ka suuri jahitrofeesid, näiteks hirvlaste sarvi, mille tulemusel kütitakse sageli eelistatult just kõige tugevamaid ja elujõulisemaid isendeid. Nii võib inimene oma himu ja rumaluse ajendil lühikese ajaga uppi keerata kogu aastatuhandeid väldanud liigi evolutsioonilise arengu, mille juures ka suurkiskjad on olulist rolli mänginud.

Lõpetama peaks aga ikkagi positiivselt. Kuigi suurkiskjatel siinmail enam metsasanitari rolli päriselt täita ei lasta, soovitakse neid hoida vähemalt tasemel, mis tagab nende säilimise, populatsiooni elujõulisuse ja kohaliku juurdekasvu. See näitab lisaks sellele, et meil on säilinud piisavalt looduslikke elupaiku, ka seda, et meie looduskaitselised väärtused on kõvasti edasi arenenud. Ei olnud ju ammu see aeg, kui suurkiskjad olid kuulutatud kahjulikeks liikideks ning nende hävitamist peeti looduse kaitsmiseks.

Kirjutas Peep Männil

Reede, 20. jaanuar 2017

Meie talvine linnuelurikkus

 
 See pole muidugi mingi uudis, et talv on meil suvest linnuvaesem. Talvekuudel väheneb oluliselt Eestimaa looduses tegutsevate lindude arv. Vähem kannatab aga liigirikkus, mis kahaneb suvisega võrreldes umbes 40 protsendini. Igatalviselt toimetab meie kodumaal 113 linnuliiki, kellele lisanduvad erinevatel aastatel erinevad haruldused: lumekakk või männileevike näiteks. 

Eestimaal talvituvate lindude koguarvuks on hinnatud 4 kuni 9 miljonit. Meie kõige tavalisem talilind on rasvatihane, kelle arvukus ületab soodsal talvel miljoni piiri. Sellisel talvel on tore mõelda, et meil elab iga inimese kohta üks rasvatihane. Ja vastupidi.

Tavalisemate talilindude vaatlemiseks ja tundma õppimiseks tasub koduõue üles seada lindude toidumaja. Kahekümnest arvukamast talilinnust külastab toidumaja või selle alla jäävat maapinda tervelt kuusteist liiki: peale rasvatihase veel sini-, tutt-, põhja- ja salutihane, põld- ja koduvarblane, rohevint, talvike, leevike, puukoristaja, kodutuvi, pasknäär, hallvares, hakk ja suur-kirjurähn. Kõigi loetletud lindude arvukuseks Eestimaa talves hinnatakse igatalviselt üle 100 000 isendi.

Neli meil samavõrd tavalist talilindu aga inimese ligidusse ei kipu. Laanepüüsid, porre ja pöialpoisse tuleb minna vaatlema metsa ja aule saab üle lugeda talviselt kargel merel. Urvalinnud, siisikesed ja kuuse-käbilinnud on tõelised seemnegurmaanid ja viimast silmas pidades asuvad nad massiliselt rändele siis, kui nende kodupaigas on kehvemapoolne seemneaasta. Nii märkame ka Eestis mõnel talvel suuri urvalindude, siisikeste või käbilindude parvi. Taolisi ebaregulaarseid rändeliikumisi nimetatakse invasioonideks.

Meie tõeliste talveimede hulka kuulub aga mõnede linnuliikide talvine pesitsemine. Kuuse-käbilind on talvise haudumise klassikaline näide: seemnesõltlastena soovitakse järglaskond üles kasvatada enne kevadist kuuseseemnete varisemist. Ent nemad pole meil ainsad pakasetrotsijad: küllap olete tähele pannud kargetel veebruarihommikutel pulmi pidavaid ronki ja näinud läbi veebikaamera, kuis hauduva merikotkaemanda selga katab lumehang.

Kirjutas Arne Ader


*Lugemiseks ja uurimiseks*

Jaanus Elts, Aivar Leito, Agu Leivits, Leho Luigujõe, Eve Magi, Rein Nellis, Renno Nellis, Margus Ots & Hannes Pehlak. Eesti Lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo 26: 80-112 (2013)

Talvine aialinnuaabits (nutirakendus):
Android:
https://play.google.com/store/apps/details?id=ee.walknlearn.birds.menu
iOS:
https://itunes.apple.com/ee/app/talvine-aialinnuaabits/id499920263?mt=8


Talilinnukaamera Otepääl



Reede, 13. jaanuar 2017

Elurikkus peotäies merevees



Inimene kipub mõtlema oma tasandil ja märkama seda, mis palja silmaga nähtav. Näiteks suvel meres supeldes ei tule tal mõttessegi, et tema vahetus ümbruses hõljub miljoneid pisikesi organisme. Kellega me koos suplemas käime?

Kui seista südasuvel Tallinna lahe ääres ja võtta merest peotäis vett, siis satub sinna meeletult rikas ja mitmekesine elu. Kõige suuremaid, mitmerakulisi loomi leidub selles peotäies merevees umbkaudu 5. Pisemaid, üherakulisi algloomi võib seal olla keskeltläbi 250, üherakulisi vetikaid aga lausa 50 000 ja massiliselt baktereid, umbes 50 miljoni kanti.

Kõik eelpool nimetatud rühmad kuuluvad planktoni hulka, kes on merevees vabalt ringi liikuv hõljum. Plankton koosneb laias laastus loomadest ehk zooplanktonist, vetikatest ja muudest fotosünteesivatest organismidest ehk fütoplanktonist ja baketritest ehk bakterioplanktonist.

Isegi suuremad planktoni asukad on enamjaolt siiski niivõrd pisikesed, et mahuvad ka nõelasilmast läbi. Nende hulgas on levinumaks aerjalgsed, kellele võib omistada kiireima looma tiitli (ühe sekundiga on üks isend võimeline läbima vahemaa, mis on kuni 1000 tema enda kehapikkust). Peale aerjalgsete on mitmerakuliste loomhõljurite hulgas graatsilise välimusega vesikirbud, lihtsad vett filtreerivad keriloomad ja suuremate selgrootute, näiteks krevettide ja tõruvähkide vastsed. Läänemeres leidub mitmerakulisi zooplanktoni liike kokku üle 400 ja Eesti vetes üle 60.

Keerates suurendust veelgi võimsamaks, hakkame nägema üherakulisi algloomi. Enamik neist on inimese juuksekarvast vähemalt kaks korda peenemad. Suurema osa vees elavatest algloomadest moodustavad ripsloomad (küllap tunnevad paljud kooliõpikutest kinglooma-nimelist ripslooma). Mereasukad on kingloomast mõnevõrra erinevad. Mõnda neist ümbritseb karikakujuline kest. Suurem osa ripsloomi on paljad rakud, kuid see-eest vägevate spiraalselt keerlevate ripsmetega.

Eesti meres on vabalt hõljuvate algloomade liigirikkust uuritud vaid Saaremaa ranniku vetes. Seal esineb kokku hinnanguliselt 70 eri liiki vabalt hõljuvaid ripsloomi. Läänemeri tervikuna on ripsloomade suhtes küllaltki hästi läbi uuritud ja kogu Läänemerest on leitud üle 160 vabalt hõljuva liigi ja üle 600 liigi, kes elavad sügavamates veekihtides, setete peal või sees.

Üherakuliste algloomade seas hakkavad silma pisemad punktid ja lähemalt vaadates selgub, et tegu on tõeliselt rikkaliku toidulauaga. Fütoplanktonisse kuuluvad mitmekujulised vetikad, ränivetikad, dinoflagellaadid ja teised eluvormid, kes energiat põhiliselt valgusest, lämmastikust ja fosforist ammutavad. Tänu neile tekib merre esmane orgaaniline aine, mida zooplankton aplalt sööb. Just vetikatest koosnev hõljum panebki mere toidupüramiidile vundamendi. Läänemeres, sealhulgas Eesti vetes on fütoplanktonit hästi uuritud. Läänemeres on teada umbes 1700 liiki, Eesti vetes jääb liikide arv vahemikku 1000 – 1500. Üherakulisi vetikaid on täis terve maailmameri ja nad toodavad poole kogu Maa hapnikust.

Kogu seda elurikkust ähvardab aga järjest suuremaks muutuv probleem mikroplastikuga, mida levib merevees tänu kosmeetikatoodetes ja riietes sisalduvatele plastikuosakestele. Lisaks ei lagune ka suuremad plastikutükid lõplikult, vaid jäävad peene puruna mereavarustesse hõljuma.

Kirjutas Lennart Lennuk

Neljapäev, 5. jaanuar 2017

Samblikud on seened, pioneerid ja sfinksid



Samblikud on eluslooduses mitte küll päris ainulaadsed, kuid siiski üsna ebatavalised – nad moodustavad selgelt eristatava tervikliku keha (mida nimetatakse talluseks), kuid see sisaldab mitte ühte, vaid kahte eri organismi. Need organismid, seen ja rohevetikas (või mõnikord tsüanobakter), elavad koos tihedalt lõimununa, sümbiootilises kooselus, mis on kasulik mõlemale osalejale. Samblikutallusest põhiosa moodustab seen: tiheda seeneniitidest pealiskihi all asuvad õhukese kihikesena vetikarakud, mille all tüseda kihina taas ainult seeneniidid. Selline talluse ehitus osutub väga kasulikuks, kui võtta arvesse seene ja vetika funktsioone selles kooselus – seene ülesanne on tagada sobiv elukeskkond oma fotosünteesivale partnerile, st kaitsta liigse kiirguse, kuivuse ja muude väliskeskkonna kahjulike mõjude eest, samas kui vetikas peaks fotosünteesil toodetud orgaaniliste ainetega toitma nii ennast kui heterotroofset seenpartnerit. Seeni, kes on võimelised samblikku moodustama, on maailmas u 20 000 liiki, kuid vetikaid ja tsüanobakterid, kes osalevad selles kooselus, on vaid sadakond. Siit järeldub, et igale samblikku moodustavale seenele ei jätku unikaalset, ainult talle iseloomulikku vetikaliiki, mistõttu paljudes erinevates samblikes võib fotosünteesiva partnerina leida samu vetikaid. Ühe seeneliigi poolt moodustatud samblikud on alati sarnase välimusega ning erinevad teiste seeneliikide poolt moodustatud tallustest. Enamik seentest, kes on võimelised samblikke moodustama, neid ka alati moodustavad. Ehk teisisõnu – samblikke moodustavad seened elavadki ainult samblikuna ja ilma vetikaga lõimumata tavaliselt ellu ei jää (sellest reeglist on siiski ka erandeid). Omaette probleem on samblikele nimede andmine: kas nimetada neid ühe või teise osapoole (st seene või vetika) nimega või mõelda välja hoopis uued, liitorganismi nimed? Praegu kehtib rahvusvaheline kokkulepe, et samblikke nimetatakse neid moodustava seene teadusliku nimega. See tundub mõistlik, kuna seenpartner on samblikus alati unikaalne ning samblikke moodustavad seened enamasti ainult samblikuna suudavadki elada.

Paljud samblikele iseloomulikud omadused tulenevad nende kaksikorganismilisest olemusest, näiteks on samblikud väga aeglase kasvuga – kuna vetikas on talluses vähemuses, aga toidab siiski mõlemat osapoolt. Samas on samblikud vastupidavad ja võimelised kasvama karmides oludes – kuna õrn fotobiont paikneb talluse sees ja on seeneniitide poolt kaitstud äärmuslike välistingimuste eest. Samblikud on esimesed elusolendid, kes asuvad elama kõrgmägede kaljudele või tundrate külmale maapinnale ja seetõttu hüütakse neid eluslooduse pioneerideks. Veel on samblikke nimetatud eluslooduse sfinksideks ehk mõistatuslikeks organismideks, kuna mitmed samblike eluga seotud protsessid on senini lõplikult selgitamata. Näiteks ei tea me täpselt, kuidas juhuslikku kohta levinud ja idanema hakanud seeneeos endale sobiva vetika partneriks leiab. Kõige värskemate uurimuste valguses pole võimatu, et samblikus osaleb mitte ainult seen ja vetikas, vaid koguni kaks eri seent, üks või enam vetikat ja hulk mikroobe.

Eestis on teada ligi 950 liiki samblikke.

Kirjutas Tiina Randlane


eSEIS - http://www.eseis.ut.ee/index4.html

Projekti ‘Vähetuntud elurikkus“ - http://efloora.ut.ee/samb/Samblikud.html