Enamusele eestlastest tuttav laul õrnast ööbikust viib meid nii mõisaaeda kui metsa toomingale ning talupoja akna alla pühale pärnapuule laulvat ööbikut otsima. Tõele au andes tuleb nentida, et ööbikul pole ei mõisapargi, metsa, järvekalda, mägralinnaku ega talupoja naabruse vastu midagi, kuni seal leidub pisut toominga-, lepa-, paju- või sarapuuvõsasid ja varjulisi põõsastikke.
Ööbiku laul on väga paljudele tuttav – selles vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Samavõrra, kui tema vähemalt Euroopa piires kuulus laul (lindude Eurovisioonil 2002. aastal rahvahääletusel Eestis I koht, Euroopas 5. koht, žürii valikul Euroopas I koht!) on ilus, mitmekesine, võimas ja mida on pea võimatu mitte märgata, on tema välimus tagasihoidlik pruun ja käitumises selge eelistus privaatsusele ning sellele, et ta silma ei paistaks. Käes on aeg, kus meie kuulsaim laulind ööbik on varjulisse põõsaalusele maapinnale ehitanud kõrtest, taimejuurtest ja samblast võimalikult silmapaistmatu pesa ja täitnud selle 4-5 pruunikasroheka munaga. Võimas laul on ööbikuperes isase kanda, pesa ehitab emane ja mune valvatakse ja haudutakse ning juuli alguses kooruvate poegade toidumured lahendatakse koos. Pojad sirguvad kiiresti, augusti alguses juba lendavad ja septembri alguses kannavad tiivad juba talvitumisaladele Ida- või Lõuna-Aafrikasse.
Võsad äärelinnades ja maakodudes võivad inimese vaatenurgast paljude silmailu riivata ja hoole puudumist tähendada, kuid need pakuvad elupaiku ja hakkamasaamise võimalusi meie naabruses ka paljudele teistele laululindudele. Lisaks ööbikule tunnevad end seal hästi ka mustpea-põõsalind ja metslehelind, võsasid armastab ka võsa-ritsiklind. Eks mitmed teistegi loomade nimed viita, et nad tunnevad end õdusalt pisut metsikumates võserikes ja põõsaalustes: võsa-vööttigu, võsa-uruhiir ja võsavillem…
Looduses on võsakooslus sageli üleminekuaeg enne suuremate leht- ja okaspuumetsa saabumist. Võsa, eriti lepavõsa koostöös juurtel elavate mügarbakteritega, rikastab mulda lämmastiku ja huumusega, luues rammusamad olud neile järgnevatele suurematele leht- ja okaspuudele. Järve- ja jõekallaste võsad võivad olla pikaajalised ja pakkuda varjulise eluviisiga olenditele vajalikku varju kaua.
Kui väga usinad naabrid pisut hukkamõistval pilgul ehk teinekord teie aiaserva pisut pügamata ja hõrendamata alasid mõõdavad, siis võite julgelt ööbikulaulu-armastuse sellele põhjenduseks tuua…
Kirjutas Annelie Ehlvest
Vaata lisaks:
Linnueurovisioon 2002: ttp://www.birdeurovision.org/
http://www.laulud.ee/laul/orn_oobik-306.aspx
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar