Koomiksisari Eesti imelise looduse tutvustamiseks ja väärtustamiseks. Joonistab Ott Vallik. Uus pildiriba igal nädalal.
neljapäev, 6. aprill 2017
Rikka elu märkamisest
Me elame täpselt nii rikkas maailmas kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. Üks käib metsas ja kõneleb koju jõudes vaimustusega teel kohatud põnevatest loomadest ja taimedest. Teine käib samas paigas, ent retkel kogetust tal palju jutustada ei ole. Tekib küsimus, miks see on küll nõnda?
Asi on märkamises. Iga looma- või taimeliigi esmakordne märkamine on alati seotud teatud pingutusega. Aga kui me juba oleme kord miskit uut tähele pannud, siis leiame selle järgmistel kordadel üles suurema vaevata. Jagades kogemusi oma sõprade ja tuttavatega, saavad nemadki osa meie leitud vaimsest rikkusest.
Meenub üks sügiskuu aastaid tagasi, mil pildistasin Otepää kiriku juures künkanõlval maarjaleppade vilju. Järsule nõlvale tõustes sain seal juhtumisi kokku kohaliku kirikuõpetajaga. Tervitasime ja meie vahel hargnes järgmine vestlus. «Kas tuled kalalt?» päris õpetaja. «Peaaegu,» vastasin ja tõstsin kõrgemale fotostatiivi, mis kuigivõrd õnge ei meenutanud. «Aga mida sa siin pildistasid?» laiutas nüüd kirikhärra nõutult käsi. Märkasin õpetaja selja taga asuvat koguduse silti ning seepärast vastasin, et käisin künkanõlval koguduse nime kandvaid lilli pildistamas. «Maarja nimega lilled!?» kordas kirikhärra ja viivu pärast turnisime juba mõlemad järsul künkanõlval, leides sealt hulgaliselt maarjaleppasid. Lillede vartel rippuvad haakekarvadega seemnised olid kellukakujulised, meenutades otsekui miniatuurseid kirikukelli.
Kirikuõpetaja, kes oli igati mõistlik ja tark mees, polnud maarjaleppi varem märganud hoolimata sellest, et need kasvasid ja õitsesid otse kiriku kõrval. Ent alates tollest päevast õitsesid usutavasti maarjalepad kirikuõpetajale kõigil järgnevatel suvedel.
Me elame täpselt nii rikkas maailmas, kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. See, mida me ümbritsevas ilmas tähele paneme, saab tasahilju meie sisemise ilma ehk omailma osaks. Me justkui tõstame kõike olulist ümbritsevast ilmast endi ainukordsesse omailma. Ja viimane on meie maailmatunnetuses samavõrd oluline kui meie meelte erksus. Kui oleme omailma korjanud hulganisti tarvilikku tarkust, hakkame ka tavapärastes asjades nägema laiemat pilti. Vaatad, et hobused söövad karjamaal, ja juba sa tead, et sellel karjamaal kasvavad maarjalepad: kuis muidu saaks hobuste lakkasid ehtida tuttava taime kellukakujulised viljad...
Kirjutas Arne Ader
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar