Reede, 28. aprill 2017

Elurikkus Emajõe Ateenas: sisask, siil ja seenenäitus



Sisask
Kevadeti on Tartus Emajõe ääres palju ööbikuid. Sisask on armunute lind, üks ilusama häälega olevusi meie looduses. Lähemalt uurides on ööbik ja suitsupääsuke muidugi mõlemad mugavuspagulased – keegi ei põruta meie laululindudest kaugemale kui nemad, otse Lõuna-Aafrikasse välja. Ka meie Aafrika suguvennad armastavad üle kõige nii pääsulindu kui ööbikut – paljud neist pistetakse Aafrikas ilma suurema kärata lihtsalt pintslisse. Värvulisi vitsutatakse ka Lõuna-Euroopas ja need õnneseened, kes viimaks Emajõe äärde tagasi jõuavad, võivad lõpuks täiel rinnal hõisata, sest kultuuriinimene peab meil lugu ikka eeskätt linnu laulust ja eesti rahvas pole ööbikus kunagi näinud teab mis lihalooma.

Siil
Tartu on alati siilidest lugu pidanud: Emajõe ääres asub Siili tänav ja paikneb siili monument – mõnes mõttes kõige teravam osa Eesti märgist. Pikka aega on siil olnud meie linnaaedade poolmetsikuks armastatud lemmikloomaks. Lisaks on siil üks tähelepanuväärseid ekspordiartikleid, mis ülemöödunud sajandil Eestist väljamaale viidi. 19. sajandil oli eesti rahvas nii vaene, et peale siili meil soome suguvendadele midagi muud kinkida ei olnudki. Soomes varem siile ei tuntud, need komandeeriti sinna 19. sajandil Eestist. Hiljem, kui kalevipoegadel tarkus otsa sai, tüürisid nad vaikselt neile järele. Kuna siil on meie eeposes nii tähtis loom, lausa elav tarkuseraamat, kes Kalevipojale hüva nõu annab, siis siin peitub ka vastus küsimusele, kuidas targaks saada – kuula siili! Siil on vana-aja inimese Vikerraadio.

Seenenäitus
Iga vähegi enesest lugupidav Eesti omavalitsus, milles on rohkem kui kümme elanikku, korraldab sügiseti suure seenenäituse. Linn, kus puudub seenenäitus, mõjuks Eesti kontekstis äärmiselt arrogantselt ja võrduks linnakodaniku üle irvitamisena. Pika ajalooga seenenäitusi on maailmas vähe, pole võimatu, et see ebaharilik maailmarekord kuulub Eestile. Tartus hakati neid korraldama juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel.

Mingil seletamatul põhjusel on Tartu sünnitanud ebaproportsionaalselt palju andekaid mükolooge. Ükskõik mis kandist vaadata – Tartu on kõige tuntum mükodroom meie Päikesesüsteemis. Inimestel näib olevat siin maanurgas seentega eriline side. Teadaolevalt mainib meie rahvuseepos küll ainult ühte seeneliiki – pärmi –, kuid see-eest kuulub see mulksuv eluvorm siili ja Kalevipoja kõrval raamatu kõige tähtsamate tegelaste hulka. See väike salakaval tegelane põhjustab eestlaste eeposes hirmsa segaduse. Üle linna paistev Seenetorn (Tartu Õlletehas) on tegelikult salajane pärmide juhtimiskeskus, mille kaudu navigeeritakse eesti inimese psüühikat.

Kirjutas Valdur Mikita

Laupäev, 22. aprill 2017

Elagu Eesti elurikkus!



Elu- ja loodusrikkusega on üks huvitav asi. Mõned elurikkuse vormid on krestomaatilised, need rändavad raamatust raamatusse ja kuuluvad loomu poolest eesti looduse antoloogiasse. Näiteks Laelatu puisniit. Mõned elurikkuse vormid saavad aga tuntavalt vähem tähelepanu, kuigi sellisel vahetegemisel pole iseenesest mingit alust. Laelatu ruutmeeter lösutab meie loodusmõttel nagu sõge püknilise moega kahepaikne[1].

Loetleme lühidalt teisigi tähelepanuväärseid Eesti loodusrikkuse mõõdikuid.

Kivirikkus (rändrahnud, taevakivid ja kivistised), maailmas üpris haruldane mullarikkus, Euroopa kontekstis erakordne maastikurikkus (eriilmeliste looduslähedaste koosluste hulk nii väikesel territooriumil) ja viimaks eluslooduse enda rikkus, mida ilmestavad suured sooalad ja liigirikkad pärandmaastikud, rändlindude ja suurkiskjate kõrge arvukus. Loodusrikkuste hulka tuleb kindlasti arvata ka neli aastaaega ja pimeduse-valguse mäng, mis on omajagu mõjutanud siinset kultuuri ja mõtteilma.

Elurikkuse puhul kerkib alati üles küsimus, kuidas inimene seda tegelikult kogeb. Meie igivana hajakil asustus on globaalses mõttes tohutu luksus, mis omakorda loob juurde üha haruldasemaks muutuvat tunnetuslikku elurikkust. Ühe sellise näitena võib nimetada täherikkust. Tsiviliseeritud maailmas jääb valgusreostuse tõttu üha vähemaks paiku, kus on võimalik näha Linnuteed. Sama lugu on ka vaikusega. Vaikus, pimedus ja omaetteolek on suur loodusvara.

Meie muinasajast pärineva asustusmustri võluvaks tulemiks on rikas kohapärimus, laiemalt võttes kogu suulise kultuuri rikkus. Nii arvukas pärimuslike legendide hulk pinnaühikul on Euroopa kontekstis harukordne. Selline geomütoloogiline mõttemuster saab välja kujuneda üksnes pikka aega ühes paigas elanud rahval. Selle parimaks näiteks on maailmas unikaalne rahvaluulekogu, millest omakorda tõuseb elurikkuse kontekstis esile ussisõnade kui roomajate vastu suunatud spetsiifilise pärimusliigi rohkus. Hurda kogudes asuva enam kui tuhande ussiloitsuga oleme tõenäoliselt rekordiomanikud.

Elurikkuse kontekstis on oluline mõista veel üht lihtsat asja: elav kohapärimus koos looduse hingestatuse tajumisega on üks loomulikumaid viise, kuidas hoida elurikkust. Paigarahva animistlikust elutundest on tänapäeval saanud väärtuslik looduskaitseline ressurss.

Kirjutas Valdur Mikita

[1] Padakonn (Amphibus pada)

Teisipäev, 18. aprill 2017

Elurikkuse andmed ja andmebaasid



Kujutage ette olukorda, kus riik hoiab infot oma maa ja inimeste kohta sadades eri andmebaasides, mis asuvad erinevates serverites ja asutustes. Ikka nii, et üheksa sõrmega tislerid ühes andmebaasis, meessoost kirjandusõpetajad teises, kolme valge laiguga mullikad kolmandas jne. Kui proovida otsida nüüd eraldiseisvate andmebaaside abil üheksa sõrmega meessoost tislerit, kes hakkas kirjandusõpetajaks ning peab kolme laiguga mullikat, siis ei maksa edule lootagi. Selline oli reaalsus Eesti elustiku andmebaasidega veel kümmekond aastat tagasi ja on osaliselt siiani. Ei olnud veebilehte, kust oleks saanud otsida infot kõigi umbes 30 000 Eestist leitud ja nähtud liigi kohta. 

Aga siis avati 2007. aastal eElurikkuse portaal, mis seadis sihiks teha kõigi liikide info ühest kohast kättesaadavaks. (Harrastus)uurijatele pakutakse tasuta teenust - enda andmebaaside hoidmist - ühes ja samas PlutoFi-nimelises pilvekeses ning kõigi andmed voolavad ühte kohta ja täiendavad üksteist. Keegi nägi kedagi binokliga, keegi kogus taime herbaarsäiliku, keegi leidis kellegi DNA, keegi püüdis kena liblika ja kõik see info maandus PlutoFi pilves ning sai eElurikkuse portaalis nähtavaks. Täna näeme seal juba enam kui 27 000 liiki kenasti koos sõltumata sellest, kas tal on kaks, neli, kuus või lausa kaheksa jalga. Sõltumata sellest, kas liiki nägi professor, tantsija või koolijüts. Peaasi, et andmed on ausad ja täpsed. Ja seda nad on, moodustades inforikka saarekese tõejärgse ajastu mässavas maailmameres.

Kirjutas Urmas Kõljalg

Allikad:
http://elurikkus.ut.ee
http://sakala.postimees.ee/707416/andmebaas-kogub-teavet-eesti-elurikkuse-kohta
https://plutof.ut.ee/

Neljapäev, 6. aprill 2017

Rikka elu märkamisest



Me elame täpselt nii rikkas maailmas kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. Üks käib metsas ja kõneleb koju jõudes vaimustusega teel kohatud põnevatest loomadest ja taimedest. Teine käib samas paigas, ent retkel kogetust tal palju jutustada ei ole. Tekib küsimus, miks see on küll nõnda?

Asi on märkamises. Iga looma- või taimeliigi esmakordne märkamine on alati seotud teatud pingutusega. Aga kui me juba oleme kord miskit uut tähele pannud, siis leiame selle järgmistel kordadel üles suurema vaevata. Jagades kogemusi oma sõprade ja tuttavatega, saavad nemadki osa meie leitud vaimsest rikkusest.

Meenub üks sügiskuu aastaid tagasi, mil pildistasin Otepää kiriku juures künkanõlval maarjaleppade vilju. Järsule nõlvale tõustes sain seal juhtumisi kokku kohaliku kirikuõpetajaga. Tervitasime ja meie vahel hargnes järgmine vestlus. «Kas tuled kalalt?» päris õpetaja. «Peaaegu,» vastasin ja tõstsin kõrgemale fotostatiivi, mis kuigivõrd õnge ei meenutanud. «Aga mida sa siin pildistasid?» laiutas nüüd kirikhärra nõutult käsi. Märkasin õpetaja selja taga asuvat koguduse silti ning seepärast vastasin, et käisin künkanõlval koguduse nime kandvaid lilli pildistamas. «Maarja nimega lilled!?» kordas kirikhärra ja viivu pärast turnisime juba mõlemad järsul künkanõlval, leides sealt hulgaliselt maarjaleppasid. Lillede vartel rippuvad haakekarvadega seemnised olid kellukakujulised, meenutades otsekui miniatuurseid kirikukelli.

Kirikuõpetaja, kes oli igati mõistlik ja tark mees, polnud maarjaleppi varem märganud hoolimata sellest, et need kasvasid ja õitsesid otse kiriku kõrval. Ent alates tollest päevast õitsesid usutavasti maarjalepad kirikuõpetajale kõigil järgnevatel suvedel.

Me elame täpselt nii rikkas maailmas, kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. See, mida me ümbritsevas ilmas tähele paneme, saab tasahilju meie sisemise ilma ehk omailma osaks. Me justkui tõstame kõike olulist ümbritsevast ilmast endi ainukordsesse omailma. Ja viimane on meie maailmatunnetuses samavõrd oluline kui meie meelte erksus. Kui oleme omailma korjanud hulganisti tarvilikku tarkust, hakkame ka tavapärastes asjades nägema laiemat pilti. Vaatad, et hobused söövad karjamaal, ja juba sa tead, et sellel karjamaal kasvavad maarjalepad: kuis muidu saaks hobuste lakkasid ehtida tuttava taime kellukakujulised viljad...

Kirjutas Arne Ader

Reede, 31. märts 2017

Eesti taimestiku elurikkus ja umbrohud



Eestis kasvab looduslikult ligi 1500 liiki õis-, paljasseemne ja sõnajalgtaimi. Enamik on neist siia saabunud pärast jääaega. Vaid vähesed liigid on jõudnud siin kujuneda, nagu saaremaa robirohi või eesti soojumikas. Samuti ka mitmed võililleliigid, keda Eestist on teada 160 ehk tunduvalt rohkem kui ida- ja lõunanaabritel.

Inimtegevus on looduslikku taimestikku tugevasti rikastanud teadlikult või tahtmata sissetoodud taimeliikidega: kultuurtaimeliike on meil hinnanguliselt vähemalt 6000, kultuurist metsistunud või tulnukliike ligi tuhat. Nende seas on mõndagi ebameeldivat, näiteks Sosnovski karuputk või tülikas umbrohi võõrkakar.

Floora elurikkusest saab põhjaliku ülevaate taimede levikuatlast koostades. Varasem taimeatlas ilmus trükist 2005. Uue atlase välitöid on Eesti botaanikud teinud kahel viimasel aastal. Projekti juhib Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja seda toetab KIK. Atlase valmimiseni läheb veel vähemalt aasta, ent esialgne tööversioon on juba internetis kättesaadav siit.

Taimeatlases on kogu Eesti jagatud 9 x 11 km ruutudeks ning iga atlaseruudu kohta koostatakse seal leitud taimeliikide nimekiri. Maismaaga ruute on kokku ligi 540. Raskemini määratavaid taimi herbariseeritakse ning põhjalikumat uurimist ootab rohkem kui 10 000 kogutud herbaarlehte.

Suurematest muutustest paistab silma meie umbrohufloora vaesumine. Näiteks raudnõgest oli 1971–2005 registreeritud 174 atlaseruudust, viimastel aastatel aga vaid 74 ruudust. Ühelt poolt on põllumajandus intensiivistunud, rohkem kasutatakse herbitsiide. Osa taimeliike on mürkidele vähem tundlikud, osa umbrohte aga kaob.

Teisalt on aga kadumas väikepõllupidamine – kartulit ja köögivilju on kergem osta poest kui ise kasvatada. Talude ümber on varasema aiamaa asemel sageli üksluine niidetud muruväli. Niiviisi elavad inimesed ka maal üha liigivaesemas, niidetud-mürgitatud elukeskkonnas.

Kirjutas Toomas Kukk
Vaata Taimeatlase tööversiooni siit

Esmaspäev, 27. märts 2017

Koduõue liigirikkus



Sauna lähedal põlispuudes pesitseb metstuvi (ehk võru keeles hutt), kelle sume häälekumin kõrvu paitab. Piki oja askeldab mink. Poolsada meetrit saunast eemal paisu peal on kobraste pesakuhil; vahel kostab sabaplakse vastu vett, mõnel aastal üritavad nad ka paisutammi ülevoolu kinni panna. Oja kohal õhus näeb vahel musta toonekurge, kelle pesapuu on kilomeetrike kaugemal. Piirikaskedel käivad suve algupooles istumas väike-konnakotkad; terve suve-sügise hõljuvad oru kohal hiireviud. Mõnel aastal on kempsu kõrval kuusevõras pesitsenud punaselg-õgija, seevastu kodukakud õuetee servas vanades puudes on alalised asukad. Ühel varakevadel oli eelmisel õhtul kempsuuks lahti jäänd ja järgmisel hommikul istus seal nugis, kes minu nägemise peale pani oma pea saepurukoti taha peitu ja arvas, et ongi peidus.

Videvikus trepil istudes näeb nahkhiiri vilksatams, mõnikord juhtub keset päikselist päeva nii, et kass hüppab rehemaja seina külge nagu roniv takjas ja õngitseb laudade vahele tukkuma läinud nahkhiire välja (siis tuleb paksud kindad kätte panna ja nahkiir minema aidata).

Suvel on kogu inimeste köögindus ja seltsielu kolitud rehe alla ja sealses melus askeldab meelsasti ka siil, kes osadel aastatel ka sealsamas reheseina kõrval lehehunniku all talvitub. Suve teises pooles hakkab rehe all valguse ja inimeste ümber lendlema rikkalikus paletis surusid, öölasi, kedrikuid, kirilasi… pastelseid pruune, punaseid, rohelisi, hermeliinimantlis… igat mõõtu ja masti.

Suurematest mardikatest on suht sageli näha ninasarvikpõrnikaid, aga ka sarviksitikat. Ma ise ei väsi jälgimast pikkade tundlatega siklaste askeldamist, säravate kiilide lendlemist, ja oma suuri lemmikuid kärnkonnasid ja rohukonnasid (valge-toonekurel pole lubatud õues pikalt peatuda, neil mujalgi siin söögipoolist küllaga).

Hilissügisel hakkab sagedamini nägema musta roti peret (kellel on kassidega mingi müstiline “ellujäämisleping”), ja talvel võtab mustarotirahvas matti ka rõdupostidele lindudele pandud searasvast. Samu poste pidi näeb rasvani ronimas mõnikord ka külakõutse, kes oma pulmarännakutel hõlpsamat pala otsivad. Talvel käivad mõistagi kitsed õunu söömas, aga tänavu hakkas “õunavargil” käima ka rebane (juba nädal aega käib). Õue lõunapiiril kuusikus tillukesel parkimisplatsil näeb talvel ilvese jälgi. Ühel aastal, kui vana koer oli surnud ja uut koera veel polnud, jalutas ilves ka piki metsaservateed majast mööda ja lasi end toaaknast kümmekond minutit vaadata.

Kogu siinse õue metsarhvast sai nimetatud vaid pisuke osa (taimedest ja seentest kõnelemata), aga kogu selles elurikkuses pole inime eales üksi.

Kirjutas Leelo Laurits, Huti talu, Kütiorg, Võrumaa

Reede, 17. märts 2017

Elurikas mikroorganismide maailm



Mikromaailma asukad on kõikjal meie planeedil elavad mikroorganismid: bakterid, hallitused, pärmseened, ainuraksed vetikad, algloomad. Sõna „mikro“ pärineb vanakreeka keelest ja tähendab väikest. Nende suurused jäävad mikromeetritesse, ehk on miljon korda väiksemad kui meeter või tuhat korda väiksemad kui millimeeter. Nende kõigi elumoto on – „et elada, tuleb süüa ja paljuneda“.

Nähtamatu on mikromaailm meie jaoks senikaua, kuni mikroobid pole oma elutegevuses hoogu sisse saanud. Nii kui tekib soodne keskkond – sobiv temperatuur, toit, niiskusaste ja keskkonna happesus – hakkavad mikroorganismid paljunema. Näiteks bakter paljuneb pooldumise teel ja ideaalsetes tingimustes võib see toimuda mõnel liigil iga 20 minuti järel. Kui bakteri pooldumise aeg on üks tund, siis 24 tunni pärast on ühest bakterist tekkinud 224 ehk 16 777 216 järglast. Kuid paljunemine ei kesta igavesti: kui toitained otsa saavad ja keskkonda tekib kriitiline kontsentratsioon mürgiseid jääkaineid, siis elutegevus pidurdub ja lakkab. Näiteks pärmseente põhjustatud mahla käärimisel toimub suhkrute lagundamine alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kui alkoholisisaldus tõuseb umbes 12–15 protsendini, siis pärmseene ainevahetus pidurdub ja vein ongi valmis!

Paljud mikroorganismid on looduses olulised lagundajad ning nad on suutelised keerulisi orgaanilisi ühendeid lammutama väga lihtsateks anorgaanilisteks molekulideks (CO2, H2O, H2S). Maha langenud puu, surnud loom metsas, leib kilekotis – kõiki tabab hallituste ja bakterite rünnak. Mõne aja möödudes on langenud tugev puu muutunud pehmeks käsnaks, surnud looma kondilt on eemaldatud viimanegi lihas, leib on saanud mullalõhnalise pehme kasuka. Kuid mitte kõik mikroorganismid ei tegele surnud kehadega… Loomad, k.a inimene, on evolutsioonis leidnud sobivaid mikroorganisme, kes asustavad meid nii välispidiselt kui seespidiselt, aidates toitu seedida ja toitaineid omastada. Nad toodavad ka elutähtsaid vitamiine ja aminohappeid ning kaitsevad haigusi tekitavate mikroobide eest. Sellist tasakaalu nimetatakse organismi normaalseks mikroflooraks.

Kuigi enamjaolt on meie kehadesse kolinud mikroobid kasulikud või siis kahjutud, leidub ka organismile kahjulikke tegelasi ehk patogeenseid mikroobe, kellele organism või ümbritsev keskkond (toit, vesi, elukoht, loomad) on suurepärane kasvukeskkond. Bakterite ja teiste mikroorganismide paljunemisega kaasneb alati jääkainete tekkimine. Patogeenide puhul on need organismile toksilise toimega ja mõjuvad tervisele väga ohtlikult.

Puuduliku ventilatsiooniga niisked eluruumid on heaks kasvukeskkonnaks hallitustele. Nende eosed, sattudes niiskele orgaanilisele pinnale (puit, kipsplaadi paberkate, tekstiil), hakkavad kasvatama niidistikku. Toimub materjali lagundamine ja mükotoksiinide tootmine. Hallituste mürgid aitavad hoida eemale teisi mikroorganisme oma asustatud alalt. Sellise avastuse tegi esimesena 1928. aastal bioloog-farmakoloog Sir Alexander Fleming. Tema bakterite kasvatamise katses saastus bakteriproov kogemata hallitusseenega. Kasvama läinud hallituse ümber tekkis ala, kus uuritav bakter oli hävinenud. Nii avastatigi ülioluline bakterivastane ravim kogu inimkonna jaoks – antibiootikum penitsilliin.

Hallitusseente mürgid ruumi õhus on tervisele kahjulikud. See mõjutab meie mikrofloorat ja võib otseselt toimida mürgina. Toksiinide tootmine võib sõltuda ka hallitusseente „toidust“. Näiteks tavaline sinihallitusjuust on inimesele ohutu. Kui aga nakatada sellelt juustult pärit hallitusega leib, siis on tulemus hoopis teine. Hallitus toodab leiba lagundades tervisele kahjulikku mükotoksiini.

Kui muutuvad keskkonnatingimused, siis toimuvad suured tasakaalu nihkumised ka mikroobidel. Kliimasoojenemisega kaasnevad lisaks üleujutustele, supertormidele jm muutused ka mikromaailmas. Organismid peavad pidevalt kohanema mikroobikoosluse pideva muutumisega. Organismi immuunsüsteemid õpivad ja kohanevad muutuvate mikroorganismidega.

Lisaks on inimene avastanud mitmeid nippe, kuidas ennetada mikroobide sattumist kehasse ja nende vohamist taltsutada. Aastatuhandetega on kogutud teadmisi toidu ja joogi steriliseerimise ja säilitamise kohta. Keetmine, suitsutamine, soolamine, hapendamine, kääritamine, kuivatamine, külmutamine jne pole seepärast välja mõeldud, et toit paremini maitseks, vaid eelkõige praktilisel eesmärgil. Nii saab inimene toitu säilitada pikemat aega, ka mustadeks päevadeks.

Kirjutas Eldar Rassulov