Reede, 30. september 2016

Jõhvikas – teiste elusorganismide sõber ja abimees



Meie looduses kasvab kümmekond söödavate viljadega marjataime. Uhke viisik neist – jõhvikas, pohl, rabamurakas, sinikas, kukemari – on seotud soodega.

Kukemarja ei pane enamus meid rabas käies tähelegi, pisike must marjake jääb päikesepaistel täiesti märkamatuks. Ometi on ta hinnatud mahlamari polaarjoone taga.

Sinika ümber on kaasaegsed teadlased pununud mürgioreooli. Murakas on nii väärt mari, et seda on kaks nädalat peale marjade valmimist Eesti rabadest peaaegu võimatu leida. Pohl on hinnatud mari, aga teda on lihtsam korjata Põhja-Eesti männikutest, rabasaartele teda enam keegi jahtima ei lähe.

Kõige hinnatum ja laiema kasutuse on soomarjadest leidnud jõhvikas. Jõhvikatest oskab iga eestlane lugu pidada. Ta on peolaua mahlamari ja haigete imeravim. Septembrikuine marjadest punetav soo on magnet. Jõhvikate äratundmisega eestlastel suur vaeva ei ole, see on juba lapsepõlves kooliõpikutest tuttav mari.

Jõhvikas ehk kuremari on ainult liigniiskes kasvukohas kasvav mitmeaastane roomava varrega kääbuspõõsas. Vars on jõhvikal puitunud. Meil kasvab soodes kahte liiki jõhvikaid – harilik jõhvikas Oxycoccus palustris ja väike jõhvikas Oxycoccus microcarpus. Väikese jõhvika kõik taimeosad on väiksemad ning kui harilik jõhvikas kasvab tavaliselt siirdesoos, siis väike jõhvikas eelistab kasvada rohkem toitainetevaeses lagerabas puhtal turbasambla vaibal.

Praegu poes müüdavad jõhvikad on aga hoopis suureviljalise jõhvika ehk rahvakeeles ameerika jõhvika marjad. Selle jõhvikaliigi algne kodumaa on Ameerika manner. Suureviljaline jõhvikas on kasvult hoopis kõrgem, tema taim kasvab väikese poolpõõsana, marjad on kõvemate kestadega, mis teevad selle marja kergemini korjatavaks ja töödeldavaks. Eestimaised jõhvikaliigid on aga mahlasemad ja maitsvamad.

Kui septembrikuus oma jõhvikakorvi vaatame, siis märkame, et marjad korvis on erinevad nii värvilt kui kujult. Ainult järgmise kevadeni säilitatud marjad lähevad tõesti tumepunaseks, küll ei ole nad ka siis ühesuguse kujuga. Marju kannab kogu sambla sisse peitunud pikk väät, mis võib olla meetrite pikkune. Kuid ka ühel mättal kasvavad marjad võivad olla erinevad. Eestimaal hakati jõhvikate värvi ja vormirikkust uurima 1966. aastal Nigula raba – esimese Eesti sookaitseala näitel, põhjalik töö viidi läbi 15 aasta jooksul. Iga-aastased uuringud kestsid tegelikult 1985. aastani, pärast seda üle aasta.

Jõhvika liigisisese vormirohkuse üle on võimalik kõige kergemini otsustada marjade kuju ja värvuse erinevusi uurides. Selgus, et Nigula raba harilik jõhvikas on väga vormirikas. Nigula jõhvikad ei ole ainult ümmargused, vaid valitsevaks on lühipirnjad kuni pirnjad vormid. Tavalised on niihästi tume- kui ka helepunased marjad. Samas andsid hea ülevaate erisuguste marjade levikust hästi eraldatavad erandlikud vormid – roosa pirn ja marmoriit, mida on punastest marjadest kergem eristada.

Lisaks põnevate vormide ostingule uuriti Nigula rabas seda, kuhu tuleb millisel aastal minna jõhvikale. Teate ju küll, et mõnel aastal on marjad kõrgetel mätastel, mõnel aastal peidus heina sees. Mõnel aastal metsaservas ja mõnel aastal kõrgel madalamas soos. Kindlasti on oluline roll küll juunikuistel öökülmadel, aga mitte ainult ...

Kui nüüd küsida, et milleks jõhvikas hea on, siis on lihtne vastus, et ikka inimesele. 1970ndatel aastatel peeti teda vähemalt Eestis imemarjaks, nii et septembri teisel pühapäeval, kui lõppes jõhvikate korjamise keeluaeg, sõitsid jõhvikasoode poole bussitäied rahvast. Rappa mindi juba ööpimeduses, et ikka teistest enne marjakohtadesse jõuda. Ja jõhvikal on tõesti ravijõud, seepärast ei ole sügisesed retked rabadesse lõppenud. Kuid jõhvikatest peavad lugu ka teised soojaverelised. Jõhvikaid armastavad süüa tedred, nende toiduplats on näha soomättal tühjade marjakestade, otsekui punaste kausikeste järgi. Sookured, jah, ka nemad pistavad marja põske, kui see neile noka ette jääb, kuid... Just siis kui jõhvikamarjad valmis saavad, on sookurgedel rännutee ees ja kui tagasi jõuavad, on teised loomad jõhvikad juba nahka pannud. Kuremarjadeks ei kutsutagi jõhvikaid sellepärast, et sookured neid söövad, vaid seepärast, et jõhvikaõis kangesti oma pika jõhvist kaelaga kurekaela meenutab.

Teistest loomadest pugivad jõhvikaid meeleldi kährikud, aga sellest on neile vähe tulu. Sooservas “kährikukemmergule” sattudes võib näha, kuidas väljaheitekuhil rõõmsalt punastest seedimata jõhvikatest särab. Karud aga ei saa kevadel pärast talveuinakust ärkamist oma seedekulglat kuidagi muidu käima, kui suures hulgas jõhvikaid mugides. See paneb sooled käima ja “talvepunn” lendab hooga eest.

Lindude seedekulglaga on seotud ka jõhvikate seemnetega paljunemine – jõhvikaseeme vajab idenemiseks linnu seedekulgla läbimist. Ja kui inimene on suurtel aladel turba ära kaevandanud, siis just jõhvikas on see bioneerliik, mis aitab tühjale freesturbaväljale ka kõik teised taimed tagasi. Nigula looduskaitseala teadustöödes leiti juba 40 aastat tagasi, et reguleeritud veetasemega freesturbaväljadel taastus jõhvikakultuuri rajamisel tühjaks kaevandatud lage freesturbaväli 10 aastaga täielikult. See on väga oluline samm turba kui seni taastumatute loodusvarade hulka liigitatud alade taastamisel.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Neljapäev, 22. september 2016

Looduses peab valitsema tasakaal



Sammalhabe, üks Eesti looduskaitse olulisemaid arvamusliidreid, on öelnud, et looduses peab valitsema tasakaal. Sellesse lihtlausesse on kängitsetud sügav sisu ja üldjoontes loodus tõepoolest mingi tasakaalulisuse poole pidevalt pürgib. Mistahes liigi vohamine või masspaljunemine lööb tasakaalu paigast, sellele järgneb aga tema vaenlaste või haigustekitaja arvukuse kasv ja tasakaal taastub... või siis mitte ja varem väga kiiresti lisandunud liigi arvukus kahaneb pea olematuks, mis annab võimaluse masspaljuneda mõnel tema konkurendil. Seegi omamoodi tasakaal.

Viimastel sajanditel on hoogsalt kasvanud meie endi, inimeste arvukus. Tasakaalu hoidmine loodusega polnud aga selles paljunemise ja maailma muutmise tuhinas kaugeltki mitte inimkonna esimene prioriteet. Mõnda aega näis isegi, et tasakaalu otsimine pole vajalik ja loodus elab kõik üle. Möödunud sajandil hakkas valgustatumale osale ühiskonnast vaikselt pärale jõudma, et inimese mõju kasvu tõttu ei valitse looduses enam ammu tasakaal ja see on halb. Vaja oleks loodusega kuidagi kaubale saada. Inimese vajadused ja soovid on hästi kaardistatavad ja üldjoontes eri rahvastel ja kultuuridel ühed ja samad. Loodusega on aga oluliselt keerulisem. Loodust ei ole tegelikult olemas. Loodus ei ole meie tasakaaluläbirääkimiste laua taga mingi konkreetne isik, vaid tohutult keeruline isereguleeruv süsteem. See asjaolu teeb keeruliseks loodusega kooskõlas elamise ja isegi tunnustatult loodussõbralik tegu on reeglina kellegi suhtes hoopistükkis vaenulik.

Et loodus pole täiuslik, on paratamatu. Optimistlikumad inimesed on ajast aega lootnud loodust teha paremaks. Progressivne mõtlemine on enamikel juhtudest tervitatav ja looduse asjatoimetustesse sekkumine paljudel juhtudel juba võrdlemisi paratamatu. Nii peab jahimees tõepoolest olema loodusliku tasakaalu eest väljas, sest tasakaal on vaja leida lambaid murdvate kiskjate ja metsasid kahjustavate sõraliste arvukuse vahel. Ka jahimehe enda meel tahab lahutamist ning lihahimu rahuldamist. Sõralistel on hea liha, aga nende arvukust reguleerib lisaks jahimeestele tõhusalt ka Eestimaa talv, mil on külm ja loomadel on raske süüa leida. Metsaloomade talvine lisasöötmine on niisiis ilus tegu. Nii rändavad metsa sajad teraviljatonnid ning kooliõpilased ja lasteaialapsed korjasid metsanotsudele linnaparkidest igal sügisel rõõmsalt tammetõrusid. Metssead tänasid inimliku hoolitsuse eest arvukuse plahvatusliku tõusuga. Jahimees rõõmustas, kaitsealused ja maistva juurikaga looduslikud käpalised aga eriti mitte. Siis jõudis meile sigade Aafrika katk, mis arvukas metsseapopulatsioonis kiiresti levima hakkas. Järsku selgus, et paljud abivalmis koolijütsid ja lasteaialapsed andsid tahtmatult oma tillukese panuse julmale looduse arveteklaarimisele. Hoolsate lapsenäppudega korjatud tõrudel kosunud metsanotsud surid piinarikkalt katku või notiti jahimeeste poolt riiklike kvootide alusel. Kümnetel tuhandetel kodunotsudel tuli aga katku tõttu hingata värske laudaõhu asemel lämmatavat süsihappegaasi ning väärika šnitslikssaamise asemel ootas neid külm ühishaud.

1984. aastal ei lennanud tollase Nõukogude liidu sportlased poliitilistel põhjustel Los Angelesse olümpiamängudele. Läänemere kormoranid aga lendasid samal aastal esimest korda Eestimaa kalavetele ja seda täiesti apoliitlistel põhjustel. Ajapikku nende arvukus suurenes ja Eesti kalamees vaatas seda aina murelikumal pilgul. Kormoran sööb kala ja palju kormorane sööb palju kala. Suuremast osast hüljestest kui konkurentidest oli kalamees juba tänu küttimisele ja keskkonnamürkidele lahti saanud. Nüüd oli aga loodus, kalamehe põline vaenlane, temale kuuluva varanduse hävitamisel allveelaevastiku vahetanud õhujõudude vastu ja see nõudis uut lähenemist. Kormoran ei ole välimuselt just luik ja ajakirjanduses ilmusid nende ürgse välimusega linde käsitlevate artiklite pealkirjades väljendid „tontlikud linnud“, „võõrlinnud“, „tiivulised karuputked“ jms. Pannes kokku linnu vähese atraktiivsuse tema pöörase kalaisuga oli inimestel aeg küps otsuse langetamiseks. 2008. aastal võeti Keskkonnaministeeriumis vastu vastuolulise pealkirjaga „Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava“, mis lubas kormoranikolooniates hakata linnumune õliga pritsima. Kasvav linnutibu nimelt saab oma hingamiseks vajaliku hapniku läbi munakoore. Õlitatud munakoor ei lase õhku enam läbi ja tibu lämbub. Kava hakati hoogsalt ellu viima, kuid peagi selgus, et ka kalasöödiku ohjamisel oli inimesele looduses konkurent. Nimelt on meie esimese kaitsekategooria kaitsealune liik, 1970-ndate lõpul väljasuremise äärel vaarunud merikotkas, oma arvukust tublisti kasvatanud ja ootamatult avastanud kormoraniliha kulinaarsed omadused. Nüüd on tuhandetesse pesakondadesse ulatuvad kormoranikolooniad saanud ajalooks ja lind pesitseb meil ilma igasuguse õlitamiseta täitsa ohjes. Arvake ära, kumb oli looduse reguleerimisel edukam, õlipritsiga ohjaja või valge sabaga suur lind?

Haigused on vastikud. Mõni neist on surmav ja seetõttu eriti vastik. Üks jäledamaid haigusi, mida on võimalik põdeda, on kiskjahammustustega leviv marutõbi. Hammustada saanu on määratud kindlale surmale, meditsiinilise sekkumise hilinedes on seda ka inimene. Soov see haigus likvideerida on kõigiti arusaadav. Et tegu on viirusega, saab tema vastu edukalt vaktsineerida ja mõistliku loomaomaniku kodused kiskjad on loomulikult süsti abil kaitstud. Metsakiskjad olid aga pikalt jäetud iseenda hooleks. Siis aga sekkus hoolitsev inimkäsi, hakkas lennukitelt metsadesse söödavaid vaktsiinipalu pilduma ja haigus kadus, nagu oli ette nähtud. Paraku on haigused oma vastikusele vaatamata looduses olulised. Marutaud on olnud väikekiskjate üks peamisi surmapõhjuseid looduses. Nüüd on metsad küll marutaudist priid, aga samal ajal väikekiskjatest pungil. Väikekiskjad söövad väikseid loomi, nende mune ja poegi. Millegipärast on metsiste ja lendoravate arvukus hakanud lähenema kriitilise piirini just nüüd, mil vaktsiin peaks olema metsarahva lõplikult õnnelikuks teinud.

Kindlasti pole loodus päris selline, nagu me sooviks, aga tema parandamine võib viia ootamatute, sageli ka negatiivsete tagajärgedeni. Sammalhabeme mõttetera laiendades võiksime eelnenust järeldada, et tasakaalu saab hoida vaid siis, kui tegutsetaks tasa ja kaalutledes.


Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Neljapäev, 15. september 2016

Seenerikas Eesti ja maailm



Seeneriik on tohutu oma ligi 100 000 kirjeldatud liigiga maailmas. Arvatakse, et globaalne seente elurikkus on umbkaudu 1,5-5 miljonit liiki, mis saavutab lülijalgsete järel tubli teise koha. Enamik tuntud seentest kasvab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias, kus seeni on teaduse kõrge arengu tõttu laialdaselt uuritud. Seevastu troopilistes piirkondades, eriti vihmametsa aladel on seente üldine elurikkus kõrgem, ent sealseid liike on palju vähem uuritud, mistõttu kirjeldamata liike võib leida igal sammul. Isegi paljud hästi märgatavad suurte viljakehadega seened nagu puravikud, pilvikud ja riisikad on troopikas vähe uuritud. Enamik tundmatutest liikidest nii troopikas kui ka mujal on siiski sellised, mille viljakehad on mikroskoopilised või need puuduvad üleüldse. Näiteks pärmid ja viburseened ning paljud hallitusseened ei moodusta kunagi viljakehi. Selliseid seeni uuritakse kas kultuuritunnuste põhjal või nüüd ka ainuüksi molekulaarseid määramismeetodeid kasutades.

Tänu kümnete seeneteadlaste panusele on Eestis seeni maailma mastaabis väga hästi uuritud ja on seni leitud ligi 8000 liiki erinevaid seeni. Ent see on ka Eesti puhul vaid jäämäe nähtav tipp, kuna DNA-põhised teadusuuringud mullast, veest ja taimelehtedest viitavad vähemalt 200 000 liigi olemasolule meie looduses. Nagu taimede ja loomade puhul, pole meil ainult Eestile iseloomulikke seeni. Seda võib seletada jääaegade mõjuga, mis sundis taimkatet ja loomi pidevalt liikuma koos soojeneva või jaheneva kliimaga. Tänu mikroskoopilistele eostele on seentel palju efektiivsem levimine kui taimedel ja loomadel, mis võimaldab neil hõlpsasti tuule abil asustada väikeseid saari ja isoleeritud peremeestaimi.

Eestis elavatest seentest on kõige suuremad ja sagedasemad rühmad perekonnad pilvik (Russula), vöödik (Cortinarius), narmasnutt (Inocybe) ja sametkoorik (Tomentella), mis kõik sisaldavad mitusada liiki. Tänu heale uuritusele on meil küllaltki palju teada ka seente söödavuse ja mürgisuse kohta. Söögiseentena on registreeritud ligi 500 liiki, millest enamik on küll haruldased ja tavainimestele tundmatud. Eestlased eelistavad söögiseentena enim kukeseeni, sirmikuid, puravikke, pilvikuid ja riisikaid, samas kui venekeelsed inimesed eeilistavad tatikuid ja puravikke. Mida ida poole, seda rohkem inimesed tunnevad seeni ja seda rohkem käiakse ka metsas seeni korjamas. Sarnane trend valitseb tegelikult kogu Euroopas. Mürgiseid seeni on Eestis kirjeldatud vaid mõnisada, ent ilmselt on neid palju rohkem, kuna erinevaid seenemürke on väga palju ning nende põhjalik keemiline uurimine on kulukas. Ilmselt sisaldab enamik liike suurematest perekondadest nagu vöödik ja narmasnutt mürgiseid kemikaale. Kuna neil on väiksesed viljakehad ja nad ei kutse seenelisi end korjama, siis on nende kohta vähe teaduslikku informatsiooni. Omaette rühm mürgiseid seeni on hallutsinogeenseid ühendeid sisaldavad seened. Nagu kanepi puhulgi, leidub palju ka hallutsinogeensete seente tarvitajaid, kes ei teadvusta endale pikaajalise tarbimise riske – eelkõige närvide ja maksa kahjustusi.

Seentel on looduses kolm väga olulist rolli. Valdav osa seeni on surnud orgaanilise aine lagundajad, kes tselluloosi, ligniini ja teisi puidus ja lehtedes olevaid ühendeid suhkruteks ja aminohapeteks lagundades saavad sellest oma energiat ja ühtlasi vabastavad toitaineid ja süsihappegaasi. Toitained ja süsihappegaas omakorda võimaldavad taimedel fotosünteesida, seeläbi kasvada ja toota värsket biomassi. Teine rühm seeni on mükoriisa moodustajad taimede juurtel, kes varustavad taimi vabanenud toitainetega ning kaitsevad neid mullas elavate kahjurite, mädaniku tekitajate ja mürgiste kemikaalide eest. Mükoriisaseened saavad taimedelt vastu fotosünteesi teel toodetud süsiniku ühendeid, mille taim transpordib juurte kaudu mükoriisadesse ja sealt edasi mullas elavasse seeneniidistikku. Seeneniidistik eritab rakkudest välja vees lahustunud suhkruid ja orgaanilisi happeid, mis on toiduks juurestiku ümber elavatele bakteritele ja algloomadele, kes sünteesivad vitamiine ja juurte arengut soodustavaid keemilisi ühendeid ning samuti osalevad kahjulike mikroorganismide tõrjumises. Hinnanguliselt liigub maa alla ligi kolmandik fotosünteesi teel toodetud suhkrutest, mis viitab vajadusele investeerida juurtega seotud mikroobide heaolusse. Kolmas väga oluline rühm seeni on patogeensed ja parasiitsed seened, mis toituvad eluskudedest. Taimedel on kõige rohkem seenpatogeene. Loomadel ja teistel seentel on seenhaigusi vähem, ent selle võrra kannatavad need rohkem bakteriaalsete ja viiruslike haigustekitajate läbi. Seenhaigused võivad hävitada terveid põlde ja metsaistandusi, sest nad on võimelised väga kiiresti paljunema ja levima ühelt taimelt teisele. Vanasti põhjustasid kultuurtaimede seenhaigused vilja ja kartulisaagi ikaldumist sellisel määral, mis põhjustas suuri näljahädasid ja paljude inimeste hukkumise. Inimeste ja loomade seenhaigused on tavaliselt vähem kahju tekitavad ja puudutavad enamasti immuunpuudulikkusega või välja arenemata immuunsüsteemiga isikuid.

Inimkond on läbi ajaloo õppinud seeni kasutama väga mitmel erineval otstarbel. Kiviajal kasutasid inimesed harilikku tuletaela (Fomes fomentarius), et selle viljakeha viltjasse säsisse püüda tulerauaga löödud sädemeid ja seeläbi süüdata tuld ning seda transportida. Kasekäsnaku (Piptoporus betulinus) kibedamaitselisi viljakehi mäluti hammaste pesemise eesmärgil, et sealsete antibiootikumide abil suruda alla kaariest tekitavate bakterite arvukust. Paljud indiaanihõimud ja Siberi rahvad on kasutanud torikseente puru ka tubaka asemel piibu tõmbamisel, mis oli tseremoniaalne tegevus. Eelkõige Siberis oli laialt levinud ka shamanismi vorm, kus kasutati punase kärbseseene leotist, et saavutada transi seisund ja kogeda teispoolsust. Sarnane tegevus on levinud ka maiade seas Guatemalas, kus tarbitakse paljusid muid hallutsinogeenseid seeni. Seente tarbimist toiduks leidub samuti kõikjal maailmas, ent see on kõige laiemalt levinud Kesk-Aafrikas, kus mitmed hõimud on spetsialiseerunud seente korjamisele ja vahetuskauba tegemisele kalapüüdjate, jahimeeste ja põlluharijatega. Käsitöölised kõikjal maailmas on õppinud oskuslikult ära kasutama värvikirevate vöödiku liikide pigmente, mida rakendatakse lõnga värvimisel, et saavutada kollaseid, oranže, punaseid ja rohelisi toone. Suhteliselt hiljuti on maailmas hoo sisse saanud seenekasvatus, kus toodetakse peamiselt gurmeetoituks šampinjone (Agaricus), austerservikuid (Pleurotus) ja palju teisi seeneliike. Euroopas on levinud trühvlite (Tuber) skasutamine toidulisandina, mille eest gurmaanid on nõus välja käima kuni 3000 eurot kilo kohta. Ligi miljon inimest on leidunud endale töö Hiina seenekasvanduse sektoris, kus kasvatatakse nii toiduks kui ka rahvameditsiini jaoks üle 50 erineva seeneliigi. Tähtsaimad meditsiiniliste omadustega seened on läikvaabik (Ganoderma lucidum) ja hiina kedristõlvik (Cordyceps sinensis), mida arvatakse aitavat kümnete erinevate vaevuste vastu. Seened on väga oluline allikas ka farmaatsiatööstuses, kus neist on eraldatud penitsilliini kõrval mitmeid teisi antibiootikume ja ravimpreparaate.

Kirjutas Leho Tedersoo

Neljapäev, 8. september 2016

Meemesilased – mõistatuslikud ja metsikud kodustatud putukad



Lasteaialapski teab, et loomad jagunevad laias laastus kahte rühma: kodu- ja metsloomad. Veel teab lasteaialaps, et lisaks loomadele on olemas linnud ja putukad. Täiskasvanueas on enamik jõudnud arusaamani, et linnud ja putukadki on mingit moodi loomariigiga seotud.

Loomade kodustamise üheks oluliseks eelduseks on nende kodustatavus. On loomi, keda saab pidada karjamaal, ja on loomi, kellega saab jalutada teda rihma otsas hoides. Lisaks on loomi, keda saab eksponeerida vaid teraspuuris, muidu nad panevad plehku või kipuvad olema ohtlikud. Paljud loomad aga ei ole peetavad isegi puuris, vaid kipuvad inimese hoolitsuse kiuste vangistuses kiirelt hinge heitma.

Putukate kodustamist on inimene üldjuhul tarbetuks pidanud, nagu ta on tarbetuks pidanud ka putukaid endid. On aga ka paar erandit. Tänapäeval ei oska me neid sedavõrd hinnata nagu muistsetel aegadel, aga au sees on need loomad endiselt. Üks neist on siidiliblikas, kelle vastse kootav nukk muutub pärast lahtikerimist imeliseks siidiniidiks. Teine liik on meemesilane, kelle ajaloolist rolli inimese elus on tänapäeval, kui suhkur on odav ja hiilinud isegi soolase toidu sisse, kerge alahinnata. Alles paar sajandit tagasi tundis enamus maailma rahvaid vaid ühte kontsentreeritud suhkru vormi – mett. Mesi oli tol hallil ajal haruldane suupiste. Kes seda aga kord maitsta oli saanud, võrdles kõike muud just selle kogemusega. „Mesine jutt“, „uni on magus kui mesi“, „mett moka peale määrima“, „olla justkui mee sees“, „tõrvatilk meepotis“.

Miks aga rääkida elurikkuse blogis ühest koduloomast? Põhjuseid on õige mitu. Esiteks ei ole meemesilane, erinevalt pea kõigist kodustatud taimedest ja teistest loomadest, sugugi võõramaist päritolu. Meemesilane on põline Euroopa liik ja elanud metsikult puuõõnsustes juba koos meie esivanematega. Tol vanal ajal inimene mesilinde oma kodus ei pidanud, vaid käis aeg-ajalt nende eluasemeid silmipimestavas magusahimus halastamatult rüüstamas. Lisaks on kõik, kes mesindusega pealiskaudseltki kokku on puutunud, nõus, et liiga taltsas ja alandlik see loomake just pole. Ehkki meemesilasel on mitu looduslikku alamliiki ja tunnustatud tõugu, on tegemist siiski ühe võrdlemisi metsiku loomaga. Lisaks eelnenule mängib meemesilane meie looduslikes ja põllumajanduslikes ökosüsteemides märksa olulisemat rolli kui ühelt koduloomalt eeldaks. Meemesilane on nimelt oluline õistaimede tolmeldaja. Tõsi, häid tolmeldajaid on teisigi, kuid meemesilase vajadus nektari ja õietolmu järgi on tavapäratult suur. Kui teised tolmeldajad tarbivad nektarit toiduna (liblikad, sirelased) või koguvad õienestet söögiks oma järeltulijatele (kimalased, erakmesilased), siis mesilased on nõuks võtnud olla ärkvel ka talvel ja selleks on vaja varuda tublisti toitu. Seda siis varutaksegi meena, mida võib tubli mesilaspere koguda Eesti looduslikes tingimustes kuni 100 kg aastas. Koduloomaks teeb mesilase asjaolu, et inimene pakub talle kodu. Üür on aga üsna üüratu. Nii ei nõua inimene mesilinnult sugugi vana kombe kohaselt kümnist, vaid ikka mitmekümnist ja sageli pannakse purkidesse kogu mesilaste suvine hool ja vaev. Hoolitsev mesinik asendab mee muidugi suhkrulahusega ja kõik on rahul – mesilased, kuna talvevarud on kindlustatud, mesinik aga tunneb head meelt asjaolust, et suhkur on meest kordi odavam.

Mesilaste pidamisest saadav tulu on niisiis otseselt mõõdetav nende poolt korjatud mee koguse ja selle turuhinna korrutisega. Et aga mesilased on olulised tolmeldajad nii looduses, põllul kui aias, on nendelt saadav kogutulu rahvamajandusele tegelikult mõõtmatult suurem.

Mesinikud on lisaks putukateadlastele ühed vähesed, keda putukatega tegelemine paneb tundideks ennast unustama. Samas teab iga loomapidaja, et rõõmude kõrval on mured. Koduloomadel on haigused ja parasiidid, nende käekäik sõltub ilmastikust, saadav tulu sõltub tarbijatest ja poliitikud võivad teha tarkade otsuste kõrval ka rumalaid. Mesinike murekoorem on viimaste aastakümnete jooksul vähehaaval paraku aina suurenenud. Juba ammu mesindusega kaasas käinud haudmemädanikele, mitut laadi halvatustele ja kõhutõbedele on viimase mõnekümne aastaga lisandunud Koreast ja Jaapanist pärit sealsete looduslike mesilaste pisike parasiit varroalest, kellega ei oska siiani midagi tõhusat ette võtta ei mesilased ise ega mesinikud. 21. sajandil on liitunud mesinike hädade nimekirja müstiline mesilasperede kollaps, mis praktikas tähendab, et mingil põhjusel vahetult enne talvitumajäämist jätavad mesilinnud oma taru ja meevarud ning lahkuvad teadmata suunas, jättes mesiniku nõutult taru ette käsi laiutama. Mõnel aastal võib juhtuda, et tühje mesitarusid ja käsi laiutavaid mesinikke on palju. Kollapsi põhjused pole siiani sugugi selged, niidid aga viivad kahtlaselt tihti põllumajanduses kasutatavate kemikaalideni.

Õnneks ei ole Eesti mesilased oma muredega üksi, nende õigused on kaitstud Eesti vabariigi kõrgeima seadusandliku võimu poolt, sest sel aastal moodustati Riigikogus mesilaste toetusrühm. Selle poole võivad oma murelikud lihtsilmad pöörata nüüd sajad Eesti mesinikud ja liitsilmad miljardid Eesti meemesilased. Albert Einsteinile omistatakse ütlust, et kui hävivad mesilased, olla inimkonnal jäänud neli aastat elada. Selle valguses on meie rahvasaadikute kätes võib-olla kogu inimkonna tulevik.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Lisalugu

Määrinud kord mandrimees Hiiumaa mehele mesipuu kaela. Ise kiitnud, et viska aga jalad seinale ja oota, kuni linnud varanduse kokku tassivad. Läinud siis Hiiumaa mees kaunil pühapäeva hommikul nurga taha vett viskama, mis aga mummidele sugugi meele järele ei olnud. Suskasid siis kambakesi vaest mehikest ega jätnud järele ka siis, kui ohver jooksu pistis. Kui kurjamid lõpuks siiski maha raputatud, tegi Hiiumaa mees tule lee alla, keetis suure pajatäie vett, ja kallas selle kogu täiega mesipuusse. „Kurat, see pole ka miski varandus, mille kärbsed kokku on kandnud!“ vandunud ta tuliselt.
/Kuuldud ühe Hiiumaa mehe käest/

Laupäev, 3. september 2016

Seeneaeg on pidu paljudele


Seened elavad oma rahulikku aastaringset elu meile enamasti vähemärgataval moel seeneniidistikuna pinnases, puidus ja tegelikult pea kõikjal meie ümber, kus vähegi niiskust on. Soodsatel aegadel moodustavad nad seeneniidistikust aga vägagi silmatorkavaid viljakehi, mis pakuvad kulinaarset huvi mitte ainult paljudele inimestele, kellel veel on alles tubli korilasehing, vaid ka tohutule hulgale teistele olenditele.

Seentega on seotud paljude loomade elu. Eriti arvukalt on seentega seotud selgrootuid loomi. Suurele osale neist on seened põhitoiduks, aga ka lisatoiduks või elupaigaks. Lisaks järgneb väikestele seenesööjatele alati ka neile jahti pidavaid loomi, kes seetõttu samuti üsna tihedalt seentega seotud on.

Seente olulisus putukate elus kajastub sageli ka putukate nimes. Seenetriinul on ilus nimi ja valmikul silmatorkav puna-must välimus. Tema toiduks on nii valmikuna kui vastseeas torikud, murumunad, šampinjonid ja erinevad hallitusseened. Seeni sööb ka seenesultan. Ning loomulikult teavad seenekorjajad hästi, et konkurentidena tuleb seenelistel sageli kohata „seeneusse“, kes maitsva roa juba kasutusele on võtnud. Seeneussidena tunneme me seenesääsklaste (Eestis umbes 300 liiki) ja seenekärblaste (Eestis umbes 15 liiki) vastseid, kes elavad ja kasvavad paljudes nii söögi- kui ka mürgiseentes. Emased seenesääsed ja seenekärbsed munevad peale paaritumist seene kübara alla või seene kanna sisse, kus koorunud vastsed nukkumiseni toituvad. Vastsed kasvavad ja arenevad väga kiiresti. Ei ole ju seene viljakeha väga pikaealine. Sageli on vastseid koos väga palju. Kui vajalik suurus saavutatud, kukutavad nad end mulda, kus nukkuvad ja talvituvad. Järgmisel aastal väljuvad nukkudest moonde läbinud uued seenesääsed ja seenekärbsed ning taas otsivad nad seeni, kuhu poetada oma munad. Tasub meeles pidada, et ussitavad ka inimese jaoks väga mürgised seened, nii et ussitamise alusel ei saa kuidagi otsustada, kas seen on meile söödav või mitte.

Seentel toimetavad ka hooghännad, õiekärbsed, hiilakoorlased, mitmed lühitiiblased, röövlestad ja paljud-paljud teised. Enamus Eesti 85-st maismaateo liigist söövad muuhulgas ka seeni. Seente viljakehadel kohtame sagedamini teetigulasi ja nälkjaid, aga ka teisi tigusid.

Paljude imetajate jaoks on seened hinnatud lisatoiduks. Seeni söövad nii väikesed imetajad kui ka päris suured loomad. Seentega maiustavad meelsasti kaelushiir ja leethiir. Ka metssiga, mäger, metskits ja karu söövad sügiseti vähesel määral seeni. Orav kogub ja kuivatab seeni pisut ka talveks.

Sellel aastal tundub, et seeni jätkub kõigile. Toredaid seene-elamusi!

Kirjutas Annelie Ehlvest