Rohelised tulukesed jaaniöös

Suvise pööripäeva ja jaanide ajal kihab lokkama löönud loodus täistuuridel kõikjal meie ümber. Ka inimesed on palju väljas, nautides soojust, valgust ning ka nappi hämarat aega loojangu ja koidu vahel. Suveööde juurde kuuluvad ka salapärased rohelised jaaniussi-tulukesed.

Eestis on helendavaid mardikaid kaks liiki: üsna tavaline jaanimardikas ja väga haruldane hõõgmardikas. Kõige rohkem on tulukesi juunis ja juulis, kuid sageli võib neid näha ka veel augustis ja isegi varasügisel. Rahvakeeli jaaniussid on emased lendamisvõimetud jaanimardikad, kes oma tagakeha alumisel küljel asuva bioluminestsentsi-tulukesega märku annavad, et on kohtinguks valmis ja ootavad külla lendamisvõimelisi isaseid jaanimardikaid. Peale paaritumist emaste rohekas latern kustub ja ta muneb kuni 50 muna, millest kooruvatel vastsetel on samuti kehalülidel veidi helendavad laigud. Vastsena veedab jaanimardikas enamuse oma elust ehk kuni kolm aastat, valmiku ehk siis täiskasvanud jaanimardika aeg kestab vaid paar nädalat. Peale munemist on nende elutee lõppenud. Munadest koorunud vastsed on tõelised gurmaanid, süües ainult tigusid. Mööda limajälge teoni jõudnud jaanimardika vastne halvab teo mürgiga, pehmitab ohvri kudesid seedemahlaga ja lakub valminud roa. 

Erinevaid tigusid, kelle hulgast toitu valida, on Eestis rikkalikult. 85-st maismaateoliigis on 71 kojaga, ülejäänusid tunneme nälkjatena ehk kojata tigudena. Tigude mitmekesisus on suurem, kui üldiselt teatakse. Ja sellel on lihtne põhjus – enamus meie tigusid ei kasva suuremaks kui 2-5 millimeetrit, on varjulise eluviisiga ja meil pole ei võimalust ega põhjust neid märgata. Tähele paneme enamasti neid, kes on suuremad ja neid, kes meie aeda trügivad ning kellega meil on ühine maitse...

Kuid enamus tigudest ei söö meie aedvilju ja ilutaimi, vaid toituvad looduslike taimede lehtedest ja viljadest, seeneniidistikust, kõdust, vetikatest puudel ja osa neist suudavad ka lagundada surnud puid nagu seenedki. Teod on üsna vaiksel tagasihoidlikul viisil seotud paljude olenditega ning lisaks puhtalt teotoidulistele jaanimardikatele ja teotapikutele saavad neist olulist toidulisa ka näiteks siilid, mägrad, oravad, rebased, karihiired, konnad (eriti kärnkonnad), rästad ning paljud teised laululinnud. Väikesed linnud neelavad tillukesed teod koos kojaga ja tigude lubikodadest ammutavad nad olulise osa oma munade koore ehitamiseks vajalikust kaltsiumist. Nii selgus Kilingi-Nõmme ümbruse männimetsades tehtud uuringutes, et rasvatihase pesitsemisedukus, munakoorte kvaliteet ja kokkuvõttes siis pereõnn sõltub väga tugevalt sellest, kui palju on ümbruses väikesi tigusid. Rasvatihasele ja paljudele teistele laululindudele on seda parem, mida rohkem on tillukesi tigusid.

On loomulik, et me oma aedu ja toitu ja ilutaimi kaitseme ning tore, kui saame kampa teovalvureid jaanimardikate, siilide, partide ja rästaste näol ning mürkidega ei pea mässama. Kauneid suveöid jaanimardikatele ja inimestele ning pikka meelt ja avarat pilku ka tigudega kohtumisel! 

Kirjutas Annelie Ehlvest

-------------------------------------------------------------------------------------------------
Loe lisaks:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9606/nyyd06.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Jaanimardikas

R. Mänd, V. Tilgar, 1996. “Kas loomariigis napib ehituskive?” Eesti Loodus, jaanuar 1996.