Neljapäev, 23. juuni 2016

Rohelised tulukesed jaaniöös



Suvise pööripäeva ja jaanide ajal kihab lokkama löönud loodus täistuuridel kõikjal meie ümber. Ka inimesed on palju väljas, nautides soojust, valgust ning ka nappi hämarat aega loojangu ja koidu vahel. Suveööde juurde kuuluvad ka salapärased rohelised jaaniussi-tulukesed.

Eestis on helendavaid mardikaid kaks liiki: üsna tavaline jaanimardikas ja väga haruldane hõõgmardikas. Kõige rohkem on tulukesi juunis ja juulis, kuid sageli võib neid näha ka veel augustis ja isegi varasügisel. Rahvakeeli jaaniussid on emased lendamisvõimetud jaanimardikad, kes oma tagakeha alumisel küljel asuva bioluminestsentsi-tulukesega märku annavad, et on kohtinguks valmis ja ootavad külla lendamisvõimelisi isaseid jaanimardikaid. Peale paaritumist emaste rohekas latern kustub ja ta muneb kuni 50 muna, millest kooruvatel vastsetel on samuti kehalülidel veidi helendavad laigud. Vastsena veedab jaanimardikas enamuse oma elust ehk kuni kolm aastat, valmiku ehk siis täiskasvanud jaanimardika aeg kestab vaid paar nädalat. Peale munemist on nende elutee lõppenud. Munadest koorunud vastsed on tõelised gurmaanid, süües ainult tigusid. Mööda limajälge teoni jõudnud jaanimardika vastne halvab teo mürgiga, pehmitab ohvri kudesid seedemahlaga ja lakub valminud roa. 

Erinevaid tigusid, kelle hulgast toitu valida, on Eestis rikkalikult. 85-st maismaateoliigis on 71 kojaga, ülejäänusid tunneme nälkjatena ehk kojata tigudena. Tigude mitmekesisus on suurem, kui üldiselt teatakse. Ja sellel on lihtne põhjus – enamus meie tigusid ei kasva suuremaks kui 2-5 millimeetrit, on varjulise eluviisiga ja meil pole ei võimalust ega põhjust neid märgata. Tähele paneme enamasti neid, kes on suuremad ja neid, kes meie aeda trügivad ning kellega meil on ühine maitse...

Kuid enamus tigudest ei söö meie aedvilju ja ilutaimi, vaid toituvad looduslike taimede lehtedest ja viljadest, seeneniidistikust, kõdust, vetikatest puudel ja osa neist suudavad ka lagundada surnud puid nagu seenedki. Teod on üsna vaiksel tagasihoidlikul viisil seotud paljude olenditega ning lisaks puhtalt teotoidulistele jaanimardikatele ja teotapikutele saavad neist olulist toidulisa ka näiteks siilid, mägrad, oravad, rebased, karihiired, konnad (eriti kärnkonnad), rästad ning paljud teised laululinnud. Väikesed linnud neelavad tillukesed teod koos kojaga ja tigude lubikodadest ammutavad nad olulise osa oma munade koore ehitamiseks vajalikust kaltsiumist. Nii selgus Kilingi-Nõmme ümbruse männimetsades tehtud uuringutes, et rasvatihase pesitsemisedukus, munakoorte kvaliteet ja kokkuvõttes siis pereõnn sõltub väga tugevalt sellest, kui palju on ümbruses väikesi tigusid. Rasvatihasele ja paljudele teistele laululindudele on seda parem, mida rohkem on tillukesi tigusid.

On loomulik, et me oma aedu ja toitu ja ilutaimi kaitseme ning tore, kui saame kampa teovalvureid jaanimardikate, siilide, partide ja rästaste näol ning mürkidega ei pea mässama. Kauneid suveöid jaanimardikatele ja inimestele ning pikka meelt ja avarat pilku ka tigudega kohtumisel! 

Kirjutas Annelie Ehlvest

-------------------------------------------------------------------------------------------------
Loe lisaks:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9606/nyyd06.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Jaanimardikas

R. Mänd, V. Tilgar, 1996. “Kas loomariigis napib ehituskive?” Eesti Loodus, jaanuar 1996.

Neljapäev, 16. juuni 2016

Elurikas võsa



Enamusele eestlastest tuttav laul õrnast ööbikust viib meid nii mõisaaeda kui metsa toomingale ning talupoja akna alla pühale pärnapuule laulvat ööbikut otsima. Tõele au andes tuleb nentida, et ööbikul pole ei mõisapargi, metsa, järvekalda, mägralinnaku ega talupoja naabruse vastu midagi, kuni seal leidub pisut toominga-, lepa-, paju- või sarapuuvõsasid ja varjulisi põõsastikke.

Ööbiku laul on väga paljudele tuttav – selles vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Samavõrra, kui tema vähemalt Euroopa piires kuulus laul (lindude Eurovisioonil 2002. aastal rahvahääletusel Eestis I koht, Euroopas 5. koht, žürii valikul Euroopas I koht!) on ilus, mitmekesine, võimas ja mida on pea võimatu mitte märgata, on tema välimus tagasihoidlik pruun ja käitumises selge eelistus privaatsusele ning sellele, et ta silma ei paistaks. Käes on aeg, kus meie kuulsaim laulind ööbik on varjulisse põõsaalusele maapinnale ehitanud kõrtest, taimejuurtest ja samblast võimalikult silmapaistmatu pesa ja täitnud selle 4-5 pruunikasroheka munaga. Võimas laul on ööbikuperes isase kanda, pesa ehitab emane ja mune valvatakse ja haudutakse ning juuli alguses kooruvate poegade toidumured lahendatakse koos. Pojad sirguvad kiiresti, augusti alguses juba lendavad ja septembri alguses kannavad tiivad juba talvitumisaladele Ida- või Lõuna-Aafrikasse.

Võsad äärelinnades ja maakodudes võivad inimese vaatenurgast paljude silmailu riivata ja hoole puudumist tähendada, kuid need pakuvad elupaiku ja hakkamasaamise võimalusi meie naabruses ka paljudele teistele laululindudele. Lisaks ööbikule tunnevad end seal hästi ka mustpea-põõsalind ja metslehelind, võsasid armastab ka võsa-ritsiklind. Eks mitmed teistegi loomade nimed viita, et nad tunnevad end õdusalt pisut metsikumates võserikes ja põõsaalustes: võsa-vööttigu, võsa-uruhiir ja võsavillem…

Looduses on võsakooslus sageli üleminekuaeg enne suuremate leht- ja okaspuumetsa saabumist. Võsa, eriti lepavõsa koostöös juurtel elavate mügarbakteritega, rikastab mulda lämmastiku ja huumusega, luues rammusamad olud neile järgnevatele suurematele leht- ja okaspuudele. Järve- ja jõekallaste võsad võivad olla pikaajalised ja pakkuda varjulise eluviisiga olenditele vajalikku varju kaua.

Kui väga usinad naabrid pisut hukkamõistval pilgul ehk teinekord teie aiaserva pisut pügamata ja hõrendamata alasid mõõdavad, siis võite julgelt ööbikulaulu-armastuse sellele põhjenduseks tuua…

Kirjutas Annelie Ehlvest

Vaata lisaks:
Linnueurovisioon 2002: ttp://www.birdeurovision.org/
http://www.laulud.ee/laul/orn_oobik-306.aspx

Neljapäev, 9. juuni 2016

Elurikkus mullas


Mulda võime suhtuda mitmeti. Paljude jaoks on see lihtsalt pind, mis meid kannab ja muru kasvatab, mõne jaoks aga olulisim tootmisvahend. Mullaks ei saa sugugi nimetada igasugust sõmerat kraami, mis maapinnal vedeleb. Mulla tekkes on oluline osa elusorganismidel. Enamasti meenub meil mulla ja elurikkusega seoses mullal kasvav taimestik, mis on mulda kinnitunud juurte abil. Taimede maapealsed osad on see osa loodusest, mida enamasti maismaaökosüsteemide alustalaks peetakse. Kahtlemata oskab igaüks nimetada mitut looma, kes oma kõhtu igapäevaselt rohuga täidab. Maa-aluse eluga oleme aga niivõrd vähe kursis, et kui palutakse nimetada üks organism, kes elab maa all, oskame esimese hooga nimetada vaid mutti, pärast mõningast mõtlemisaega meenub ka vihmauss.

Mullas on tegelikult elu aga märksa rohkem. Isegi niivõrd palju rohkem, et enamustes maismaaökosüsteemides ületab mullas elavate olendite mitmekesisus tuntavalt maapealsete oma ja peaotäis mulda sisaldab organisme rohkem kui on inimesi planeedil Maa. Mullaorganismide vähene tuntus tuleneb kolmest peamisest asjaolust. Esiteks on mullaorganismid mulla all peidus. Teiseks on mullaorganismid enamjaolt väikesed, väga väiksed, tibatillukesed või lausa mikroskoopilised. Kolmandaks on mullaorganismid aga – kuidas seda viisakalt väljendadagi – ebaatraktiivsed. Mõned neist on oma silmnäolt lausa niivõrd jubedad, et tugevalt suurendatult võiksid nad anda head ainest õudusfilmide autoritele. Loodusteadlase huvi looduse vastu algab aga sageli lapsepõlves vaimustusega vaadeldud lindudest, lilledest ja liblikatest. Suur osa teadlastest ei suuda lapsepõlvearmastusest üle saada ka täiskasvanuna ja nii jäävad väikesed ja koledad organismid väheuurituks ka siis, kui nad tegelikult väga olulised on.

Mullas olevad olendid elavad laias laastus oma salapärast elu sarnaselt maapinna peal kõndivate olenditega. On organsime, kes toituvad taimede juurtest. Suur osa mullaorganismidest aga toituvad juba surnud taimsest materjalist. Viimane kujutab endast nii taimede surnud juuri kui ka maapinnale langenud taimede surnud osi. Surnud taimede söömine ongi peamiselt mikroorganismide pärusmaa. Mullas elab tohutus koguses baktereid, keda me ei näe, ja seeni, keda me samuti ei näe. Mõnel seeneliigil on aga aeg-ajalt maapinnale ilmuvad viljakehad, mida me samuti seenteks nimetame ja mis ei lase meil seeneriigi olemasolu täielikult unustada. Ilmselt enamik meist on koolis joonistatud toiduahelatest meelde jätnud, et maismaataimi söövad (suured või pisut väiksemad) rohusööjad loomad. Nende roll on aga tegelikult päris väike – ligi 90% taimede maapealsetest osadest saab hoopis surnud taimne aines, mida peavad tänuväärseks maiuspalaks hoopis erinevad seened ja bakterid. Maapinnale langenud rohttaimede kuivanud osad ja puulehed süüakse esimese aastaga, puude oksad ja tüved aga mõne aasta või aastakümne jooksul. Sellist protsessi ühe sõnaga kokku võtta üritades nimetame me seda kõdunemiseks või ka lagunemiseks.

Mullas aga elab hulganisti seentest ja bakteritest suuremaidki organisme, kellest mõned on lausa paari millimeetri pikkused ja kellest enamik kuulub loomariiki. Ühed arvukamad on hooghännalised – kummalised tiivutud putukalaadsed loomad, kes aeglaseks edasikulgemiseks kasutavad oma kuut jalga, kiiremaks liikumiseks aga tõmmatakse vinna keha tagaosas olev hüppehark. Selline händ annab pingest vabastades loomale arvestatava hoo – siit ka nimi hooghännaline. Pisikeste loomadena mahub neid mullaosakeste vahele askeldama palju ja maapinna ruutmeetril keskmiselt loetakse nende arvukust tavaliselt tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes.

Teine veidi sarnane organismirühm on lestad, kelle nimi ei viita tegelikult ei tuntud lamedatele kaladele, paljude loomade varvastevahelisele nahale ega sama funktsioooniga ujujate abivahendile. Mullalestad ei ole samuti putukad, vaid suguluses hoopis ämblikega. Mullas elavad lestad on väikesed ja enamik neist on vaadeldavad vaid mikroskoobiga.

Mullas elab ka mitmesuguseid usse, kellest tuntuimad on vihmaussid, vähemtuntud on vihmausside kahvatud väiksemad sugulased valgeliimuklased ja oma väikeste mõõtude tõttu on päris tundmatud mullas elavad arvukad ümarussid.

Terve rida putukaid, kakandeid, ämblikke ja muid loomarühmi on seotud nii mulla pinna kui sellel asuva kõduga, ja kõige lõpuks on mulla all endale kodu leidnud ka mõned suuremad organismid nagu mutid, mügrid või miks mitte ka mägrad, kes on aga niivõrd haruldased, et enamik mullaolendeid oma lühikese elu jooksul neid tõenäoliselt ei näe.

Mida aga kogu see elurikkus igapäevaselt mullas teeb? Eks ikka sööb: küll teineteist, küll teineteise toitumisjääke ja järglaskonda. Kokkuvõttes tähendab see seda, et kõik, mis looduses maha kukub, ka ära süüakse. Kui kõik seeditav on ära seeditud, gaasilised ained mullast õhku hajunud, jäävad järgi mineraalsed ained – lämmastiku-, fosfori-, kaaliumi-, väävli- ja muud ühendid, mida juurte kaudu kasutavad toitainetena taimed. Seega on maaalune elustik maapealsete ökosüsteemide toimimise oluliseks eelduseks.

Mullaelustik on seega kohutavalt mitmekesine, ülimalt oluline ja samas suuremas osas tundmatu. Seda elurikkust ohustavad aga mitmed inimtegevuse valdkonnad vaenulikest põllumajandusvõtetest kuni kliimasoojenemiseni. Loodetavasti saame me seda rikkust tundma enne, kui tema olulisus meile ennast valusalt meelde tuletab.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Neljapäev, 2. juuni 2016

Kes hoiab ohjes tüütuid pinisejaid?


Tüütud putukad – sääsed, kärbsed ja parmud võivad suvemõnu tõsiselt rikkuda. Nad on kiired paljunema – toakärbes võib muneda kuni viissada muna, kellest saavad uued kärbsed soodsate tingimuste korral juba kahe nädalaga, sääskedel on mune veidi vähem, aga areng munast valmikuni kiirem. Veidi rohkem kui kuuga võiks ühel putukal põhimõtteliselt olla sadu miljoneid järglasi. Suur osa sääskede ja kärbeste vastseid kärvab juba enne valmikuks saamist elutingimuste muutumise tõttu siiski ära ning ülejäänute seas teevad tõhusat harvendustööd veeselgrootud ja kalad, lendavaid putukaid püüavad aga kiilid, linnud ja nahkhiired.

Kärbseid jahivad pääsukesed, piiritajad, kärbsenäpid ja linavästrikud. Pääsukesed on Eesti taludes läbi aegade ikka olnud teretulnud ja suitsupääsuke on tõusnud meie rahvuslinnu ausse. Kuigi lindudelt pudeneb majapidamisse väikeseid lärtsakaid, kaalub selle üles pääsukeste elurõõmus sädin ja teadmine, et ilma nendeta oleks kärbseid ja parme kordades rohkem. Iga päev söövad linnud umbes oma kehakaalu jagu putukaid. Sääski püüavad aga lindudest paremini kiilid. Veekogudes, kus kiilid saavad paljuneda, elavad ka sääsevastsed, kuid kiilivastsed ja paljud teised veeloomad söövad suure osa neist ära. Tasub teada, et suur osa sääskedest inimese naabruses pärineb hoopis ajutistest loikudest, veetünnidest ja kasvõi vanadesse autorehvidesse kogunenud vihmaveest – neis paigus sääsevastsetel looduslikke vaenlasi ei ole. 

Mõnikord on inimestele tundunud, et loodus ei saa putukate ohjamisega hakkama ning ta on kasutanud selleks hoopis putukamürke. Mõneks ajaks võib siis rahu majas olla, kuid peatselt on putukapilved endisest suurematena tagasi – mürgid tapavad või kahjustavad toiduahelate kaudu ka neid, kes tüütuid putukaid söövad ning kärbse- või sääsenuhtlus ei jää tulemata. Eriti valus on aga kuulda juhtumitest, kus pääsukeste pesi on elumajade seintelt puhtuse nimel maha tõmmatud või piiritajate elusaid poegi maju soojustades pesaurgudesse kinni müüritud. Kakagu selliste inimeste peale kärbes ja pistku neid sääsk!

Kirjutas Rein Kuresoo