Lehmakoogile vaadatakse vahel kui ebameeldivale väljaheitele keset kena rohumaad. Mõni inimene kirtsutab ninna imbuva lõhna tõttu nina, teine aga eelistab esteetilistel kaalutlustel pilgu kõrvale suunata. Minule tulevad lehmakoogiga seoses meelde põnevad tunnid lapsepõlvest, kui sai mõne oksarao või ka köögist „laenatud” lusikaga poolvedelas olluses ringi sobratud. Missugune võrratu maailm selles sibas, munes, kasvas ja jahti pidas!
Rohusööjate loomade väljaheited on täis poolseeditud taimetükke, sest rohi seedub loomade kõhus vaid osaliselt. Koogi pind tahkestub kiiresti ja nii tekib koogi peale kõva kaitsev koorik. Koorikualune muutub hästi kaitstud põnevaks elupaigaks.
Juba enne kõvastumist ilmuvad koogile suured roheliselt läikivad kärbsed, kes sinna munevad. Aeglasemalt jõuavad kohale roojasitikad ja koogimardikad. Kus on saakloomi, sinna tulevad ka röövloomad. Seetõttu leiame koogist erinevaid röövmardikaid – lühitiiblasi ja jooksikuid. Üks põnevamaid koogikogemusi on seotud suurima sõnnikust rõõmu tundva mardikaga – sitasitikaga. Kui mardikas õrnalt pihku pigistada, siis kõdistab ta väljapääsu otsides põnevalt kätt.
Kui aga kooki kaugemalt silmitseda, julgevad kohale lennata mitmesugused putukaid söövad linnud. Ka tihased saavad osa lehmakoogis üles kasvanud kärbestest.
Kui kook on putukate poolt ära söödud, siis saavad järele jäänud mineraalainetest uut jõudu koogi läheduses kasvanud taimed. Kõik algab uuesti ja kordub.
Kirjutas Urmas Tartes
Mhmm..minule meenub seoses lehmakoogiga miskit muud. Aasta võis siis olla umbes 1971 ehk, koolis ma veel ei käinud. Olin maal vanama juures ja just oli toodud mulle linnast uhiuued dressid või nagu siis öeldi dressiülikond. Proovisin kohe selga - nii ilusad tumesinised valge triibuga.. ja kui pehmed, ühesõnaga katus sõitis. Oli kohe kiiresti vaja kellegi ees kekutada ja vedas, et samas oli naabripoiss karja hoidmas. Tegin nagu oleks asja sinna poole. Kõndisin korra mööda ja siis teise aga ta ei teind märkamagi. Eks ta oli ka must vanem mitu aastat. Läksin siis ligemale et tere või nii. Poiss vaatas mind mõtliku ja hindava pilguga ja lasi läraka tatti läbi hammaste. Õnneks mitte minu poole. Siis sõnagi lausumata pani mulle käe ümber kaela nagu sõbrala, jala ette ja juba me veeresime maas rohu sees. Siplesin veidi vastu aga noh ta ju ikka minust suurem. Hoidis mul õlgadest kinni hetke vaatas jälle kuidagi hajameelse pilguga mulle otsa ja ilma sõna lausumata tõusis püsti ning läks koera vilistades minema. Ei vaadanud tagasigi. Ajasin kah siis end püsti ja hakkasin heinapepredest puhtamaks ropsida. Esimese käetõmbega sain aru et midagi on viltu. Alles nüüd oli aega ennast ja seda kohta lähemalt vaadata kus me püherdasime. Ega sinna rohu sisse enam midagi alles polnud jäänud - kõik oli kenasti minu dresside peal.
VastaKustuta