Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral kursis kinnisvaraturuga. Endale kuuluvat või ihaldatavat kinnisvara saame iseloomustada mitmeti, kuid alati anname mingi hinnangu ka selle pindala kohta. Enamikel juhtudest on kinnistu või eluruumi pindala selle väärtusega positiivses seoses. Loomulikult ei piirdu kinnisvara väärtus vaid selle pindalaga, vaid oluline on ka selle asupaik, ligipääs ja kvaliteet kõige laiemas tähenduses.
Muinasjuttudest tuttavatel imedel on teaduslik-tehnilise revolutsiooni tuultes kalduvus ühel või teisel moel reaalsuseks saada. Nii on meil mingil kujul olemas nii lendav vaip, rääkivad mänguasjad ... või isegi nina, mis valetades pikemaks muutub. Loomade keelt me küll kuuleme, kuid kahjuks päriselt veel ei mõista, taimede keelt suudab aga ette kujutada vaid tõeliselt hea fantaasiaga inimene. Kui me aga saaksime taimede või loomadega arutleda kujuteldava kinnisvaraturu üle, oleks meie väärtushinnangud selles vallas üllataval kombel väga sarnased. Suur on parem kui väiksem, hea ligipääs on parem kui halb ja kõik mugavused on parem kui kaevukook ja välikemmerg. Mõistukõnest tavakeelde seatuna tähendab see, et enamikele looduslikele liikidele meeldivad suured elupaigad, kus tingimused on head. Metsaloom on rahul, kui saab päev otsa mööda metsa tatsata, ilma et oleks ohtu kogemata metsast välja sattuda. Sootaimele meeldib, kui tema laialipuistatud seemned langevad sohu, mutile meeldib, kui ta saab oma mullahunniku vabalt maapinnale lükata ilma hirmuta, et äkki on keegi pahatahtlik maapinnale asfaldi peale laotanud.
Loodus on sageli vaenulik inimese suhtes ja see tõsiasi kehtib ka looduslike liikide kohta. Metsalooma on tema toimetustes sageli takistanud veekogud ja sood. Mererannik teeb ta aga juba päris nõutuks. Sootaim võib sattuda kasvama sooserva, kus suurem osa tema seemneid satub hoopistükkis metsa, kus nende idanemise tõenäosus on sama suur kui lõkkesse sattunult. Kõik need on aga maastikulised nähtused, millega liigid on pidanud aastatuhandeid juba arvestama – tõeline maastikumuutja on olnud juba sajandeid hoopis inimtegevus.
Kõik tänased põllud ja suurem osa heina- ning karjamaadest on saadud meie esivanemate ränga tööga metsa arvelt. Metsa jäi seega vähemaks ja süngete laante sisse ilmusid metsa põliselanikele võõristust tekitavad lagendikud. Võib arvata, et esialgu metsaelanikud vaid ohkasid raskelt, kui põõsaste vahelt põllul rassivat uustulnukat nägid, tegid ringi ümber põllu ja jätkasid oma teekonda. Aja jooksul aga hakkasid põllud aina suurenema ja nii pidid suurenema ka metsaelanike ringid. Mingil hetkel selgus metsaelanikele kurb tõsiasi, et nende mets on naabermetsadest eraldatud ja vaenulike lagealade poolt ümber piiratud. Suurema osa metsaliikide jaoks tähendab see esmalt, et suhted liigikaaslastega teistes metsades jäävad ajalukku. Peagi aga võib neid nende pisikeses pelgupaigas tabada raske haigus või muu häda, mis nad oma üksildasest metsatukast lõplikult välja suretab. Kauged sugulased võiksid ju tulla ja kadunukeste majapidamise üle võtta, aga põld on ees. Ilmatu lai.
Mingil ajal jäi inimesel põllumaad väheseks. Uueks viisiks põllumaad juurde hankida sai maaparandus, mille käigus kordus sama lugu, mis ennist metsaga, nüüd juba soode ja nende asukatega.
Eelnev oleks väga kurb, kuid tegelikult sai suuremast osast metsa arvelt võetud maast heina- või karjamaa, mida asustasid looduslikud rohttaimeliigid, kes metsades või soodes kasvada ei saanud. Nende elu läks vastupidiselt metsa- ja sooelanikele aina paremini. Niidulapikesed kasvasid suuremateks, liitusid omavahel ning eraldatud niidulappe ühendasid teeääred, liike levitasid heinalised ning kariloomad. Nii vahetus looduslik elurikkus suures osas poollooduslikuga, mis oli paradoksaalsel kombel mitmete elustikurühmade poolest rikkamgi kui metsik loodus, ja seetõttu ei näe me kaasajal sellises ajaloolises muutuses suuremat probleemi.
Nüüd on meie poolloodust tabanud uus häda. Viimase sajakonna aasta jooksul on taibatud, et viljakamad niidualad sobivad põldudeks ning et heina- ja karjamaa kasvatab rohtu märksa rohkem, kui see üles künda, väetada ja külvata sinna hea kasvuga kultuurheintaimed. Sedalaadi tegevusest aga jäid välja väheviljakad või lootusetult soised niidualad, millest suurem osa kasvasid võssa ja hakkasid vaikselt huvi pakkuma sajandeid kannatanud metsaelanikele. Niidualade liigid seevastu jälle kannatavad.
Tekib õigustatud küsimus, kaua maakasutuse muutuste tõttu represseeritud liigid kannatavad? Tuleb välja, et pikaealised liigid kannatavad päris kaua. Nii võitegi leida mitmeid niiduliike vapralt kasvamas kunagisele niidule kasvama hakanud noorest metsast. Teame, et sisuliselt on need kangelased määratud kindlale hukule, kuid enne päris väljasuremist nimetame me nende olemasolu mõnda aega väljasuremisvõlaks.
Õnneks on looduses ka seiklushimulisi liike, kes saavad hakkama erinevates elupaikades, vahetavad neid tihti või moodsa kombe kohaselt pendelrändavad igapäevaselt elu- ning töökoha vahel. Seega pole veel hirmu, et elurikkus päriselt otsa saab. Paljudel liikidel aga juba läheb haprasti, meenutagem kasvõi ebapärlikarpi või lendoravat. Ning ilmselt päris paljud liigid kannatavad meile nähtamatut väljasuremisvõlga. Meie vaatame neid uhkelt kui oma looduse rikkust, nemad aga kisendavad hääletult, et on kadumas. Nii see on, kui ei oska loomade ja taimede keelt.
Me armastame teha loodusega kompromisse. Oleme nõus millegist looduse kasuks loobuma, kui tema ka millestki loobub. Sagedaste sarnaste kompromisside käigus loodus muudkui taandub ja inimtegevus laieneb. Meie süda on aga puhas nagu Suurel Peetril kui ta Väikese Peetri leivakoti tühjendamise järel enda märsist leivakääru võttis. Tagantjärgi on sageli väga raske kindlaks teha, oli Suur Peeter tõeliselt õel või lihtsalt väga rumal.
Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar