Lendorav on hariliku orava sugulane, kuid on oma eluviisilt, toidueelistuselt ja mitme muu tunnuse poolest sedavõrd harilikust oravast erinev, et looduses nad jagavad küll elupaiku, kuid kuigivõrd ei konkureeri. Vaatamata nimele lendorav tegelikult ei lenda, vaid kasutab jalgade vahel olevat lennunahka puult puule liuglemiseks. Pikemad õhuliud võivad olla isegi kuni 50 m. Loomakese toit koosneb peamiselt erinevate puuliikide võrsetest, lehtedest ja pungadest. Väikese loomana on lendorav toiduks paljudele kiskjatele, kellest olulisemad on nugised ja kakud. Viimasel ajal on lendoravad aga nii haruldaseks jäänud, et on muutunud oma vaenlaste toidulaual haruldaseks delikatessiks.
Lendorav elab puude õõnsustes. Reeglina kasutavad nad rähnide tehtud õõnsusi. Pesapuuks on kõige tavalisemalt vanem haab, kuna on pehme puiduga ja rähnidele kerge töödelda. Sageli on vanad haavad ka tüvemädaniku tõttu seest juba looduslikult õõnsad. Seetõttu on lendorav eelkõige seotud vanade metsade ja eriti haava-segametsadega. Aasta linnu – rasvatihasega, kohtuvad lendoravad sageli just pesaõõnsusi valides. Lendorav on suurte vanade metsade loom, kes väldib võimalusel noori metsi, noorendikke ja raiesmikke. Igasugune kõrgete puudeta avamaastik takistab tema levikut, sest erinevalt harilikust oravast, laskub lendorav maapinnale väga harva ja vaid lühiajaliselt.
Lendoravat ohustab eelkõige metsaraietest tingitud vanade metsade kadumine, killustumine ja teistest samasugustest metsadest kas osalisse või ka täielikku isolatsiooni sattumine. Väikestes elupaikades on lendoravate asurkonnad väga väikesed, elupaikade isolatsiooni sattumine aga ei võimalda teistesse sobivatesse elupaikadesse levida. Täiskasvanud lendorav on võrdlemisi paikne, aga levikuvõimalused on erakordselt tähtsad noorloomadele, kes otsivad iseseisva elu alustamiseks elupaika, mis oleks emakodust kaugemal. Kuna lendorav on väike näriline, on tema eluiga küllalt lühike ja kiskjate mõju arvukusele väga suur. Seetõttu juhtub tihti, et mõnes sobivas, aga väikeses elupaigas hukkuvad mõnel aastal kõik loomad. Liigi käekäiku see aga kuigivõrd ei mõjutaks, kui sellel elupaigal oleks lendoravale sobilikud ühendused teiste elupaikadega, kust uut elupaika otsivad noorloomad saavad saabuda ja liigi arvukuse taastada.
Eesti on küll metsarikas maa ja selle tõttu arvatakse sageli, et küllap on ka metsaliikidega meil kõik korras. Tegelikult oli nõukogudeaegne metsamajandus meil kaasaegsega võrreldes suhteliselt väheintensiivne. Kuigi praegu on metsade pindala meil endiselt suur, on vanad metsad raiete tõttu asendunud suures osas noortega. Lendorav on hea näide kaasaegse looduskaitse vajadustest, kus me ei saa keskenduda vaid liigi olemasolevate elupaikade täielikule kaitsele, vaid peame tagama ka, et oleks uusi potentsiaalseid elupaiku ning liikumisvõimalused nende elupaikade vahel. Liikumiskoridorideks sobivad aga samuti vaid vanad puistud. See teeb lendorava kaitse väga keeruliseks ülesandeks ja metsamajanduse surve selles vallas kipub looduskaitsjate jõupingutustest üle käima. Metsaomanikule, kelle mets on sobiv lendorava elupaigaks või levikukoridoriks, kuigi tema metsas lendoravat veel ei ole, on raske selgitada, et vaatamata loomade puudumisele, ei tohiks ta oma metsa raiuda. Kui aga tahta lendoravat Eestis säilitada, siis on hädavajalik leida kompromiss loomakese nõudluste ning tänase metsamajandamise vahel.
Eestis on lendorav välja suremas. Spetsialistid hindavad liigi arvukuseks sadakond isendit ja tõenäoliseks väljasuremise ajaks aastat 2020. Laiemalt vaadates on liigi käekäik õnneks veidi parem Venemaal ja Soomes, kus lendorav on veel arvukas. Seega on meil sobivaid metsi säilitades õrn lootus liigi taasilmumiseks ka siis, kui ta meil vaatamata looduskaitsjate pingutustele siiski välja juhtub surema. Kui seda lähiajal ka ei juhtu, tuleb meeles pidada, et me ei kaitse metsi mitte sugugi ainult lendorava jaoks. Rangelt kaitstavaid liike, kes elavad meil vaid vanades metsades, on palju. Olgu nimetatud näiteks must toonekurg, väike konnakotkas ja metsis, kuid tegelikult on sellistes metsades haruldusi ja kaitset vajavaid liike nii seente, sammalde, samblike kui putukate hulgas.
Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar