pühapäev, 28. august 2016

Väekas nõges ja tema elanikud



Nõgest tunnevad kõik. Enamasti küll tema kõrvetava omaduse tõttu ja umbrohuna, kelle vastu peab igati võitlema, kuid kõrvenõgest kui head toidu- ja ravimtaime ei taheta nii kiiresti omaks võtta. Ometi saame temast rammusat loomasööta ning inimesele ravitee ja supiainest. Kõrvenõgeses on nii palju väge, et hoiatatakse tema liigtarbimise eest. Veel saame me nõgesest teha saunaviha ning nõgesest võib isegi köit punuda.

Eestis kasvab kaks nõgeseliiki – kõrvenõges Urtica dioica ja raudnõges Urtica urens. Võiks arvata, et kõrvetavat taime ei söö ka teised loomad, kuid juba nõgesenimelisi loomaliike on eesti ja ladina keeles paarikümne ringis. Kõrvetus pole neid loomi ja nende vastseid eemale hoidnud. Küllap ongi nõgeste kõrvetus kaitseks rohkem suurte rohusööjate eest, ja just kasvamise, õitsemise ja seemnete valmimise ajal, sest närtsides nõges enam ei kõrveta.

Väikesed loomad kasvavat nõgest oluliselt ei kahjusta. Meie kõige tuntumate liblikate – koerliblika Aglais urticae ja päevapaabusilma Inachis io röövikud toituvadki just nõgestest, nende elu sõltub nõgeste olemasolust. Alguses on liblikate röövikud hulgakesi koos ning hoiduvad enda valmistatud võrgendi sisse. Suuremaks saades, kui nad on umbes 3-4 cm pikkused, liiguvad röövikud hajusalt taime mööda laiali. Koerliblika röövikud on kollakashallid tumedate ja kollakate pikivöötidega, millel kollased või mustad täpid. Ühes pesakonnas võib olla heledamaid või tumedamaid röövikuid, kellel on vastavalt kollakat või tumedat tooni rohkem või vähem. Päevapaabusilma rööviku keha on üleni sametmust, paljude väikeste valgete tähnidega. Kaitseks on koerliblika ja päevapaabusilma röövikutel harjased ja ogad. Veidi väiksemad on nõgeseliblika Araschnia levana röövikud. Ka nemad elavad hulgakesi koos. Röövikud on tumedad, seljal kahvatukollased tähnid ning pruunikad harulised ogad. Üks paar ogasid turritab rööviku peas. Nõgestel toitub veel teisigi liblikaid, näiteks nõgeseleediku Pleuroptya ruralis, hariliku nõgeseöölase Abrostola tripartita ja nõgese-nokköölase Hypena proboscidalis röövikud.

Nõgese-lehekirbu Trioza urticae vastsed tekitavad nõgese lehtedele väikeseid pahku (puhetisi). Suurema asustuse korral võrsed närbuvad, muutuvad kortsuliseks ja veidi tumedamaks. Pahksääse Dasineura urticae ebakorrapärase kujuga pahad nõgese lehtedel on rohelised kuni purpursed ning sisaldavad väikeseid valkjaid vastseid. Pahad võivad omavahel liituda. Paha ülaküljel on pilu, mille kaudu vastne väljub ning nukkub mullas. Roostepruune pahku nõgese lehtedel ja võrsetel tekitavad aga hoopis roosteseened liigist nõgeserooste Puccinia urticata.

Mardikatest näeb nõgesel kõige sagedamini 7-10 cm pikkust nõgese-lehekärsakat Phyllobius pomaceus. Täiskasvanud mardikas toitub nõgese lehtedest, kuid vastsed hoopis juurtest. Nõgese-peitkärsaka Nedyus quadrimaculatus vastsed toituvad samuti juurtel. Ovaalse keha ja pika kärsaga mardikad on vaid kolme millimeetri pikkused. Ohu korral tõmbavad nad oma jalad ja kärsa keha alla. Selliselt peitunud mardikas sarnaneb pigem seemnega. Veelgi väiksem (ligikaudu 2 mm) on nõgesenirp Apion urticarium. Tema vastsed arenevad nõgese vartes, tekitades väheldasi paksendeid. Üsna tavaline on nõgestel imetilluke, 1,5-2 mm pikkune nõgesehiilakas Brachypterus urticae.

Nõgestel võib näha kummalise välimusega nõgese-plaattäisid Orthezia urticae. Nende keha katab valgetest vahaniitidest kaitserüü. Plaattäid kuuluvad kilptäide hulka ja imevad taimemahla. Sageli on nad hulgakesi koos. Rühmadena elavad nõgestel ja toituvad taimemahlast ka lehetäid liigist Aphis urticata. Taimemahl on toiduks ligi 3 mm pikkustele kirju kehamustriga tirdilistele – liigid Eupteryx urticae ja Eupteryx cyclops ning 6-7 mm pikkusele nõgeselutikale Heterogaster urticae.

Küllap peab üks taim ikkagi väga väärtuslik olema, kui temast nii paljud loomad söönuks saavad. Nii et vähemalt korra võiks nõgesesuppi proovida.

Postitaja: kell

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)