Taimi on nii looduses kui ka põllul ja aias laias laastus kahte tüüpi: tuultolmlevad ja putuktolmlevad. Suure osa meie toidulauast katavad tuultolmlevad taimed nagu näiteks teraviljad. Oluline osa neist maitsetest, mis erutavad meie maitsemeeli või sisaldavad kasulikke vitamiine ja mineraale, tuleb aga putuktolmlevatelt taimedelt. Suurtel põldudel kasvatatakse kollaseõielist rapsi ja kaunite roosakate õitega tatart. Aedades on aga viljapuud, juurviljad, maitsetaimed, mis on meie toidulaual vaid tänu tolmeldavatele putukatele. Koguni 85% põllukultuuridest vajavad viljumiseks või korralikuks saagiks putukate abi.
Põllumajandus on ajaloo jooksul ületanud oma teel mitmeid takistusi. Maaparandus muutis kasutud sood ja kõnnumaad viljakandvateks põldudeks. Tänu kunstväetistele ei sõltu me enam looduslikest aineringetest ja agrokemikaalide abil oleme seljatanud paljud taimehaigused ja kahjurid. Tolmeldamist ei ole me aga seni asendama õppinud. Seda tööd teevad endiselt mesilased, kimalased jm putukad.
Moodsa aja edusammud põllumajanduses on aga kahjuks mõjunud halvasti meie tiivulistele sõpradele. Maaparandus ja uute põllumaade raadamine põliste niitude asemele hävitab looduslike tolmeldajate elu- ja talvituspaiku. Põllud on muutunud suureks, põlluservad jäänud kitsukeseks. Erilist muret teevad keemilised putukatõrjevahendid ehk insektitsiidid, eriti koosmõjus teiste agrokemikaalidega. Kemikaal võib olla kaasaegne, looduses lagunev ja seda võidaksegi kasutada vaid koguses, mida kahjurite tõrjeks vaja. Aga endiselt ei suuda kemikaal teha vahet sõprade ja vaenlaste vahel. Nii tapavad agrokemikaalid meie tolmeldajaid sama tõhusalt kui kahjureid, tappes nad kas kohe või mõjudes pikaajalisemalt, põhjustades järglaskonna vähenemist või talvise suremuse suurenemist. Osa kemikaalimolekule levib põldudelt kaugemale ja teevad oma tapatöö seal, osa korjatakse üles mesilaste poolt ja viiakse pessa järglastele söögiks, osa kogutakse talvevarudeks. See kõik on viinud selleni, et tolmeldajaid on jäänud vähemaks ja on võimalik, et see on alles algus.
On kõigile teada, et meemesilased korjavad mett ja tolmeldavad taimi. Tegelikult teevad enamuse tolmeldamistööst nii looduses kui põllumajanduses hoopis meie looduslikud karuselt karvased kimalased, väikesed tagasihoidliku eluviisiga erakmesilased, herilasi meenutavad, ent tegelikult hoopis kärbeste hulka kuuluvad sirelased, paljud liblikad, mitmed mardikad jpt. Nii sõltub meie toidulaud suuresti looduslikust mitmekesisusest, kooslusest, keda me tegelikult harva tähele paneme ja veelgi harvem nende tööd vääriliselt hindame.
Tolmeldajate säästmine aga on lihtne. Kõike pole vaja üles künda. Põllumajandustaimi on ühes paigas väga palju ja need õitsevad samaaegselt, seega peab mõtlema ka sellele, mida tolmeldajad söövad enne ja pärast seda õitseaega. Pidage mesilasi ja hoolitsege, et teie koduaias oleks elupaiku looduslikele tolmeldajatele. Kimalased ei ela hooldatud murus, jätke neile mõned heinamaalaigud. Erakmesilased elavad meelsasti savistes seintes, pillirookõrtes jm. Kui teil ei ole neile elupaiku, hankige endale niinimetaud mesilashotellid. Toetage mahepõllumajandust – selle eesmärk ei ole mitte ainult tervislik toit, vaid ka hoitud keskkond ja meie kõigi parem tulevik.
Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste
Samal teemal loe lisaks: Mahepõllumajandusteadlane Anne Luik: glüfosaadi kasutamine tuleb keelata
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar