Geneetiline elurikkus

Suurem osa elurikkusest on silmale varjatud. On ju enamus maailma elusorganismidest väga väikesed või lausa mikroskoopilised. Liike on teada üle miljoni ja arvatakse, et avastamata liike on veel kordades rohkem. Elurikkus on aga veelgi suurem, sest igal liigil neist miljonitest on evolutsiooni jooksul kujunenud välja oma geneetiline koosseis, mida iga sellesse liiki kuuluv indiviid kannab omakorda pisut isemoodi edasi. Eks kindlasti on kõik tähele pannud, et kõik inimesed näevad üksteisest millegi poolest pisut erinevad välja. See on tingitud sellest, et meil kõigil on teistest pisut erinev geneetiline struktuur ehk genotüüp. Liigisisest geneetilist varieerumist nimetatakse geneetiliseks mitmekesisuseks.

Suurem osa geneetilisest varieeruvusest on aga väliselt märkamatu. See peitub pisikestes erinevustes rakkude töös, mis teeb iga isendi veidi teistsugusemaks kui teise. Suurem osa neist tillukestest erinevustest ei tee aga ühte isendit ei paremaks ega halvemaks kui teised, küll aga võivad need erinevused saada väga oluliseks siis, kui keskkond muutub. Siis võib näiteks selguda, et teatud hulk isendeid talub mingit uut haigust paremini, suudab kohaneda kliimamuutustega või mõne järjekordse seninägematu inimtegevuse ilminguga. Seega on geneetiline mitmekesisus loodusliku valiku aluseks. Aga mis juhtub siis, kui valik on väike? Kui liigi ühelgi isendil pole selliseid geenivariante, mis aitaksid keskkonnatingimuste muutuse üle elada? Sellisel juhul sureb liik välja. Koos liigiga surevad välja ka tema geenid, nii need, mis talle saatuslikuks said kui ka need, mis pika evolutsiooni käigus ennast tõestanud olid ja liiki miljoneid aastaid elus hoidsid.

Geneetilise mitmekesisuse säilimiseks peavad liikide asurkonnad olema piisavalt suured ning eri asurkonnad peavad saama omavahel geneetilist materjali vahetada – geenid peavad saama levida. Tõkked, mis takistavad isendite levikut, takistavad ka geenide levikut. Väga oluliseks geneetilise mitmekesisuse ohustajaks on elupaikade kadu ja killustumine. Suurtest põldudest ümbritsetud pisikestes niidu- või metsalaikudes leiduvad looduslike liikide asurkonnad on väga väikesed ning neil puudub võimalus geneetilist materjali teiste asurkondadega vahetada. See viib geneetilise vaesumiseni ning lõpuks asurkonna kadumiseni. Sellistes looduslike liikide killustunud asurkondades tuleb leida võimalusi geenide ja isendite leviku parandamiseks. Selleks tuleb taastada ja säilitada elupaikasid ning vähendada killustumise mõju, ühendades elupaikasid rohekoridoridega või rajades laiu niidutaimestikuga põlluservasid või transportides teadlikult ühe asurkonna seemneid läheduses asuvatesse vaesunud asurkondadesse.

Lisaks looduslike liikide geenidele takistuste seadmisele on inimene aga saanud enda teadmata ka võõra geneetilise pagasi levitajaks. Tuues välismaalt siia meil elavate liikide isendeid, näiteks taimede seemneid, võib kohalik asurkond saada saastatud geenidega, mis on välja kujunenud mingis teises keskkonnas. Mõnel karmimal aastal võib see nähtamatu asjaolu saada meie kohalikule liigile saatuslikuks.

Põllumehele geneetiline mitmekesisus sageli ei meeldi. On ju hea teada, milliseks sirgub loom, kuidas maitseb mingi puuvili või kui kõrgeks kasvab kõrs. Seetõttu on juba aastatuhandeid tegeletud sordi- ja tõuaretusega, mille käigus soositakse vaid väga kindlaid tunnuseid ehk geenivariante. Kuigi nii on võimalik saada parima saagikuse ja omadustega sorte ja tõuge, on sellel ka oluline varjukülg. Kui üks kindla sordi või tõu esindaja on mingile keskkonnatingimusele või uuele kahjurile tundlik, on seda ka kõik teised. Ka siis, kui neid teisi kasvab miljonitel hektaritel või tuhandetes lautades. Seetõttu tuleb selleks, et me suures standardiseerimistuhinas hätta ei satuks, säilitada põllumajanduskultuuride võimalikult suur geneetiline mitmekesisus, mis tagab nende suutlikkuse kohaneda muutuvate keskkonnatingimuste või haigustega ning mis oleks aluseks uute, tulevikus sobivamate tõugude ja sortide aretamiseks. Selleks tuleb tagada hea käekäik võimalikult paljudele sortidele ja tõugudele ning nende looduslikele sugulasliikidele. Kui välismaiste sortide ja tõugude säilitamisel saab loota ka teistele riikidele, siis meie oma kohalikke põlistõuge saame hoida vaid meie. Kes teab, võib-olla aitab just Kihnu maalammas või Sangaste rukis meid üle mõnest laia levikuga taudist või toime tulla muutuvas kliimas.

Sarnaselt põllumajanduskultuuridega, toimub suund geneetiliselt sarnasema koosseisu poole ka metsanduses. Riigimetsa Majandamise Keskuse viimane arengukava näeb ette, et edaspidi kasvatatakse Eesti majandusmetsades ainult kõige tootlikumaid genotüüpe. Sellisel moel loodud puupõldudel on väga väike geneetiline mitmekesisus ning mõni ettenägematu haigus või keskkonnamuutus võib osutuda saatuslikuks korraga väga suurtel pindaladel. Kord juba kaotatud genotüüpide taaselustamine on aga väga raske või hoopiski võimatu. Et säiliks kohanemisvõimeline loodus, põllumajandus ja metsandus, tuleb meil seda nähtamatut abilist – geneetilist mitmekesisust – säilitada, hoida ja hinnata.

Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste