Lasteaialapski teab, et loomad jagunevad laias laastus kahte rühma: kodu- ja metsloomad. Veel teab lasteaialaps, et lisaks loomadele on olemas linnud ja putukad. Täiskasvanueas on enamik jõudnud arusaamani, et linnud ja putukadki on mingit moodi loomariigiga seotud.
Loomade kodustamise üheks oluliseks eelduseks on nende kodustatavus. On loomi, keda saab pidada karjamaal, ja on loomi, kellega saab jalutada teda rihma otsas hoides. Lisaks on loomi, keda saab eksponeerida vaid teraspuuris, muidu nad panevad plehku või kipuvad olema ohtlikud. Paljud loomad aga ei ole peetavad isegi puuris, vaid kipuvad inimese hoolitsuse kiuste vangistuses kiirelt hinge heitma.
Putukate kodustamist on inimene üldjuhul tarbetuks pidanud, nagu ta on tarbetuks pidanud ka putukaid endid. On aga ka paar erandit. Tänapäeval ei oska me neid sedavõrd hinnata nagu muistsetel aegadel, aga au sees on need loomad endiselt. Üks neist on siidiliblikas, kelle vastse kootav nukk muutub pärast lahtikerimist imeliseks siidiniidiks. Teine liik on meemesilane, kelle ajaloolist rolli inimese elus on tänapäeval, kui suhkur on odav ja hiilinud isegi soolase toidu sisse, kerge alahinnata. Alles paar sajandit tagasi tundis enamus maailma rahvaid vaid ühte kontsentreeritud suhkru vormi – mett. Mesi oli tol hallil ajal haruldane suupiste. Kes seda aga kord maitsta oli saanud, võrdles kõike muud just selle kogemusega. „Mesine jutt“, „uni on magus kui mesi“, „mett moka peale määrima“, „olla justkui mee sees“, „tõrvatilk meepotis“.
Miks aga rääkida elurikkuse blogis ühest koduloomast? Põhjuseid on õige mitu. Esiteks ei ole meemesilane, erinevalt pea kõigist kodustatud taimedest ja teistest loomadest, sugugi võõramaist päritolu. Meemesilane on põline Euroopa liik ja elanud metsikult puuõõnsustes juba koos meie esivanematega. Tol vanal ajal inimene mesilinde oma kodus ei pidanud, vaid käis aeg-ajalt nende eluasemeid silmipimestavas magusahimus halastamatult rüüstamas. Lisaks on kõik, kes mesindusega pealiskaudseltki kokku on puutunud, nõus, et liiga taltsas ja alandlik see loomake just pole. Ehkki meemesilasel on mitu looduslikku alamliiki ja tunnustatud tõugu, on tegemist siiski ühe võrdlemisi metsiku loomaga. Lisaks eelnenule mängib meemesilane meie looduslikes ja põllumajanduslikes ökosüsteemides märksa olulisemat rolli kui ühelt koduloomalt eeldaks. Meemesilane on nimelt oluline õistaimede tolmeldaja. Tõsi, häid tolmeldajaid on teisigi, kuid meemesilase vajadus nektari ja õietolmu järgi on tavapäratult suur. Kui teised tolmeldajad tarbivad nektarit toiduna (liblikad, sirelased) või koguvad õienestet söögiks oma järeltulijatele (kimalased, erakmesilased), siis mesilased on nõuks võtnud olla ärkvel ka talvel ja selleks on vaja varuda tublisti toitu. Seda siis varutaksegi meena, mida võib tubli mesilaspere koguda Eesti looduslikes tingimustes kuni 100 kg aastas. Koduloomaks teeb mesilase asjaolu, et inimene pakub talle kodu. Üür on aga üsna üüratu. Nii ei nõua inimene mesilinnult sugugi vana kombe kohaselt kümnist, vaid ikka mitmekümnist ja sageli pannakse purkidesse kogu mesilaste suvine hool ja vaev. Hoolitsev mesinik asendab mee muidugi suhkrulahusega ja kõik on rahul – mesilased, kuna talvevarud on kindlustatud, mesinik aga tunneb head meelt asjaolust, et suhkur on meest kordi odavam.
Mesilaste pidamisest saadav tulu on niisiis otseselt mõõdetav nende poolt korjatud mee koguse ja selle turuhinna korrutisega. Et aga mesilased on olulised tolmeldajad nii looduses, põllul kui aias, on nendelt saadav kogutulu rahvamajandusele tegelikult mõõtmatult suurem.
Mesinikud on lisaks putukateadlastele ühed vähesed, keda putukatega tegelemine paneb tundideks ennast unustama. Samas teab iga loomapidaja, et rõõmude kõrval on mured. Koduloomadel on haigused ja parasiidid, nende käekäik sõltub ilmastikust, saadav tulu sõltub tarbijatest ja poliitikud võivad teha tarkade otsuste kõrval ka rumalaid. Mesinike murekoorem on viimaste aastakümnete jooksul vähehaaval paraku aina suurenenud. Juba ammu mesindusega kaasas käinud haudmemädanikele, mitut laadi halvatustele ja kõhutõbedele on viimase mõnekümne aastaga lisandunud Koreast ja Jaapanist pärit sealsete looduslike mesilaste pisike parasiit varroalest, kellega ei oska siiani midagi tõhusat ette võtta ei mesilased ise ega mesinikud. 21. sajandil on liitunud mesinike hädade nimekirja müstiline mesilasperede kollaps, mis praktikas tähendab, et mingil põhjusel vahetult enne talvitumajäämist jätavad mesilinnud oma taru ja meevarud ning lahkuvad teadmata suunas, jättes mesiniku nõutult taru ette käsi laiutama. Mõnel aastal võib juhtuda, et tühje mesitarusid ja käsi laiutavaid mesinikke on palju. Kollapsi põhjused pole siiani sugugi selged, niidid aga viivad kahtlaselt tihti põllumajanduses kasutatavate kemikaalideni.
Õnneks ei ole Eesti mesilased oma muredega üksi, nende õigused on kaitstud Eesti vabariigi kõrgeima seadusandliku võimu poolt, sest sel aastal moodustati Riigikogus mesilaste toetusrühm. Selle poole võivad oma murelikud lihtsilmad pöörata nüüd sajad Eesti mesinikud ja liitsilmad miljardid Eesti meemesilased. Albert Einsteinile omistatakse ütlust, et kui hävivad mesilased, olla inimkonnal jäänud neli aastat elada. Selle valguses on meie rahvasaadikute kätes võib-olla kogu inimkonna tulevik.
Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm
Lisalugu
Määrinud kord mandrimees Hiiumaa mehele mesipuu kaela. Ise kiitnud, et viska aga jalad seinale ja oota, kuni linnud varanduse kokku tassivad. Läinud siis Hiiumaa mees kaunil pühapäeva hommikul nurga taha vett viskama, mis aga mummidele sugugi meele järele ei olnud. Suskasid siis kambakesi vaest mehikest ega jätnud järele ka siis, kui ohver jooksu pistis. Kui kurjamid lõpuks siiski maha raputatud, tegi Hiiumaa mees tule lee alla, keetis suure pajatäie vett, ja kallas selle kogu täiega mesipuusse. „Kurat, see pole ka miski varandus, mille kärbsed kokku on kandnud!“ vandunud ta tuliselt.
/Kuuldud ühe Hiiumaa mehe käest/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar