Looduses peab valitsema tasakaal

Sammalhabe, üks Eesti looduskaitse olulisemaid arvamusliidreid, on öelnud, et looduses peab valitsema tasakaal. Sellesse lihtlausesse on kängitsetud sügav sisu ja üldjoontes loodus tõepoolest mingi tasakaalulisuse poole pidevalt pürgib. Mistahes liigi vohamine või masspaljunemine lööb tasakaalu paigast, sellele järgneb aga tema vaenlaste või haigustekitaja arvukuse kasv ja tasakaal taastub... või siis mitte ja varem väga kiiresti lisandunud liigi arvukus kahaneb pea olematuks, mis annab võimaluse masspaljuneda mõnel tema konkurendil. Seegi omamoodi tasakaal.

Viimastel sajanditel on hoogsalt kasvanud meie endi, inimeste arvukus. Tasakaalu hoidmine loodusega polnud aga selles paljunemise ja maailma muutmise tuhinas kaugeltki mitte inimkonna esimene prioriteet. Mõnda aega näis isegi, et tasakaalu otsimine pole vajalik ja loodus elab kõik üle. Möödunud sajandil hakkas valgustatumale osale ühiskonnast vaikselt pärale jõudma, et inimese mõju kasvu tõttu ei valitse looduses enam ammu tasakaal ja see on halb. Vaja oleks loodusega kuidagi kaubale saada. Inimese vajadused ja soovid on hästi kaardistatavad ja üldjoontes eri rahvastel ja kultuuridel ühed ja samad. Loodusega on aga oluliselt keerulisem. Loodust ei ole tegelikult olemas. Loodus ei ole meie tasakaaluläbirääkimiste laua taga mingi konkreetne isik, vaid tohutult keeruline isereguleeruv süsteem. See asjaolu teeb keeruliseks loodusega kooskõlas elamise ja isegi tunnustatult loodussõbralik tegu on reeglina kellegi suhtes hoopistükkis vaenulik.

Et loodus pole täiuslik, on paratamatu. Optimistlikumad inimesed on ajast aega lootnud loodust teha paremaks. Progressivne mõtlemine on enamikel juhtudest tervitatav ja looduse asjatoimetustesse sekkumine paljudel juhtudel juba võrdlemisi paratamatu. Nii peab jahimees tõepoolest olema loodusliku tasakaalu eest väljas, sest tasakaal on vaja leida lambaid murdvate kiskjate ja metsasid kahjustavate sõraliste arvukuse vahel. Ka jahimehe enda meel tahab lahutamist ning lihahimu rahuldamist. Sõralistel on hea liha, aga nende arvukust reguleerib lisaks jahimeestele tõhusalt ka Eestimaa talv, mil on külm ja loomadel on raske süüa leida. Metsaloomade talvine lisasöötmine on niisiis ilus tegu. Nii rändavad metsa sajad teraviljatonnid ning kooliõpilased ja lasteaialapsed korjasid metsanotsudele linnaparkidest igal sügisel rõõmsalt tammetõrusid. Metssead tänasid inimliku hoolitsuse eest arvukuse plahvatusliku tõusuga. Jahimees rõõmustas, kaitsealused ja maistva juurikaga looduslikud käpalised aga eriti mitte. Siis jõudis meile sigade Aafrika katk, mis arvukas metsseapopulatsioonis kiiresti levima hakkas. Järsku selgus, et paljud abivalmis koolijütsid ja lasteaialapsed andsid tahtmatult oma tillukese panuse julmale looduse arveteklaarimisele. Hoolsate lapsenäppudega korjatud tõrudel kosunud metsanotsud surid piinarikkalt katku või notiti jahimeeste poolt riiklike kvootide alusel. Kümnetel tuhandetel kodunotsudel tuli aga katku tõttu hingata värske laudaõhu asemel lämmatavat süsihappegaasi ning väärika šnitslikssaamise asemel ootas neid külm ühishaud.

1984. aastal ei lennanud tollase Nõukogude liidu sportlased poliitilistel põhjustel Los Angelesse olümpiamängudele. Läänemere kormoranid aga lendasid samal aastal esimest korda Eestimaa kalavetele ja seda täiesti apoliitlistel põhjustel. Ajapikku nende arvukus suurenes ja Eesti kalamees vaatas seda aina murelikumal pilgul. Kormoran sööb kala ja palju kormorane sööb palju kala. Suuremast osast hüljestest kui konkurentidest oli kalamees juba tänu küttimisele ja keskkonnamürkidele lahti saanud. Nüüd oli aga loodus, kalamehe põline vaenlane, temale kuuluva varanduse hävitamisel allveelaevastiku vahetanud õhujõudude vastu ja see nõudis uut lähenemist. Kormoran ei ole välimuselt just luik ja ajakirjanduses ilmusid nende ürgse välimusega linde käsitlevate artiklite pealkirjades väljendid „tontlikud linnud“, „võõrlinnud“, „tiivulised karuputked“ jms. Pannes kokku linnu vähese atraktiivsuse tema pöörase kalaisuga oli inimestel aeg küps otsuse langetamiseks. 2008. aastal võeti Keskkonnaministeeriumis vastu vastuolulise pealkirjaga „Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava“, mis lubas kormoranikolooniates hakata linnumune õliga pritsima. Kasvav linnutibu nimelt saab oma hingamiseks vajaliku hapniku läbi munakoore. Õlitatud munakoor ei lase õhku enam läbi ja tibu lämbub. Kava hakati hoogsalt ellu viima, kuid peagi selgus, et ka kalasöödiku ohjamisel oli inimesele looduses konkurent. Nimelt on meie esimese kaitsekategooria kaitsealune liik, 1970-ndate lõpul väljasuremise äärel vaarunud merikotkas, oma arvukust tublisti kasvatanud ja ootamatult avastanud kormoraniliha kulinaarsed omadused. Nüüd on tuhandetesse pesakondadesse ulatuvad kormoranikolooniad saanud ajalooks ja lind pesitseb meil ilma igasuguse õlitamiseta täitsa ohjes. Arvake ära, kumb oli looduse reguleerimisel edukam, õlipritsiga ohjaja või valge sabaga suur lind?

Haigused on vastikud. Mõni neist on surmav ja seetõttu eriti vastik. Üks jäledamaid haigusi, mida on võimalik põdeda, on kiskjahammustustega leviv marutõbi. Hammustada saanu on määratud kindlale surmale, meditsiinilise sekkumise hilinedes on seda ka inimene. Soov see haigus likvideerida on kõigiti arusaadav. Et tegu on viirusega, saab tema vastu edukalt vaktsineerida ja mõistliku loomaomaniku kodused kiskjad on loomulikult süsti abil kaitstud. Metsakiskjad olid aga pikalt jäetud iseenda hooleks. Siis aga sekkus hoolitsev inimkäsi, hakkas lennukitelt metsadesse söödavaid vaktsiinipalu pilduma ja haigus kadus, nagu oli ette nähtud. Paraku on haigused oma vastikusele vaatamata looduses olulised. Marutaud on olnud väikekiskjate üks peamisi surmapõhjuseid looduses. Nüüd on metsad küll marutaudist priid, aga samal ajal väikekiskjatest pungil. Väikekiskjad söövad väikseid loomi, nende mune ja poegi. Millegipärast on metsiste ja lendoravate arvukus hakanud lähenema kriitilise piirini just nüüd, mil vaktsiin peaks olema metsarahva lõplikult õnnelikuks teinud.

Kindlasti pole loodus päris selline, nagu me sooviks, aga tema parandamine võib viia ootamatute, sageli ka negatiivsete tagajärgedeni. Sammalhabeme mõttetera laiendades võiksime eelnenust järeldada, et tasakaalu saab hoida vaid siis, kui tegutsetaks tasa ja kaalutledes.


Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm