esmaspäev, 27. märts 2017

Koduõue liigirikkus



Sauna lähedal põlispuudes pesitseb metstuvi (ehk võru keeles hutt), kelle sume häälekumin kõrvu paitab. Piki oja askeldab mink. Poolsada meetrit saunast eemal paisu peal on kobraste pesakuhil; vahel kostab sabaplakse vastu vett, mõnel aastal üritavad nad ka paisutammi ülevoolu kinni panna. Oja kohal õhus näeb vahel musta toonekurge, kelle pesapuu on kilomeetrike kaugemal. Piirikaskedel käivad suve algupooles istumas väike-konnakotkad; terve suve-sügise hõljuvad oru kohal hiireviud. Mõnel aastal on kempsu kõrval kuusevõras pesitsenud punaselg-õgija, seevastu kodukakud õuetee servas vanades puudes on alalised asukad. Ühel varakevadel oli eelmisel õhtul kempsuuks lahti jäänd ja järgmisel hommikul istus seal nugis, kes minu nägemise peale pani oma pea saepurukoti taha peitu ja arvas, et ongi peidus.

Videvikus trepil istudes näeb nahkhiiri vilksatams, mõnikord juhtub keset päikselist päeva nii, et kass hüppab rehemaja seina külge nagu roniv takjas ja õngitseb laudade vahele tukkuma läinud nahkhiire välja (siis tuleb paksud kindad kätte panna ja nahkiir minema aidata).

Suvel on kogu inimeste köögindus ja seltsielu kolitud rehe alla ja sealses melus askeldab meelsasti ka siil, kes osadel aastatel ka sealsamas reheseina kõrval lehehunniku all talvitub. Suve teises pooles hakkab rehe all valguse ja inimeste ümber lendlema rikkalikus paletis surusid, öölasi, kedrikuid, kirilasi… pastelseid pruune, punaseid, rohelisi, hermeliinimantlis… igat mõõtu ja masti.

Suurematest mardikatest on suht sageli näha ninasarvikpõrnikaid, aga ka sarviksitikat. Ma ise ei väsi jälgimast pikkade tundlatega siklaste askeldamist, säravate kiilide lendlemist, ja oma suuri lemmikuid kärnkonnasid ja rohukonnasid (valge-toonekurel pole lubatud õues pikalt peatuda, neil mujalgi siin söögipoolist küllaga).

Hilissügisel hakkab sagedamini nägema musta roti peret (kellel on kassidega mingi müstiline “ellujäämisleping”), ja talvel võtab mustarotirahvas matti ka rõdupostidele lindudele pandud searasvast. Samu poste pidi näeb rasvani ronimas mõnikord ka külakõutse, kes oma pulmarännakutel hõlpsamat pala otsivad. Talvel käivad mõistagi kitsed õunu söömas, aga tänavu hakkas “õunavargil” käima ka rebane (juba nädal aega käib). Õue lõunapiiril kuusikus tillukesel parkimisplatsil näeb talvel ilvese jälgi. Ühel aastal, kui vana koer oli surnud ja uut koera veel polnud, jalutas ilves ka piki metsaservateed majast mööda ja lasi end toaaknast kümmekond minutit vaadata.

Kogu siinse õue metsarhvast sai nimetatud vaid pisuke osa (taimedest ja seentest kõnelemata), aga kogu selles elurikkuses pole inime eales üksi.

Kirjutas Leelo Laurits, Huti talu, Kütiorg, Võrumaa

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar