Reede, 30. detsember 2016

Korjus – pidu pika laua taga



Iga organismi elu algab sünniga ja lõpeb surmaga. Peale surma jääb hing väidetavalt alles, kuid materiaalne keha laguneb. Loomulikult ei lagune see iseenesest, vaid ikka teiste organismide abil. Viimaseid võib kutsuda üldnimega lagundajad. Nad lammutavad laiali keha koostisosadeks olevad orgaanilised ained, millest omakorda ehitatakse üles uued organismid. Kui surnud taim või loom viia eluta keskkonda, siis ta mitte ei lagune, vaid mumifitseerub. Kui maailmast kaoksid äkki ära kõik lagundajad, kaoks ka kogu elu – atmosfääris olev süsinik ladestuks surnud organismidesse ning uutele ei jätkuks lihtsalt enam ehitusmaterjali. Niisiis on eluslooduse olemasolus ja ringluses lagundajatel üks kahest võtmerollist. Teine võtmeroll on ehitajatel, rohelistel taimedel, kes päikeseenergia abil orgaanilise aine taas üles ehitavad ja looduse ringlusse saadavad.

Kuna surnud organisme tekib pidevalt ja väga suures koguses, on ülimalt mitmekesine ka nendest toitujate koosseis: neid leidub kõigis eluslooduse rühmades alates bakteritest ja lõpetades imetajatega. Lagundajad ongi tegelikult kõik, kes ei fotosünteesi, ehk siis need, kes pole rohelised. Kuigi surnud taimse päritoluga massi tekib looduses loomsest palju-palju enam, räägime täna just viimasest.

Mis siis õieti toimuma hakkab, kui metsas sureb üks loom, ütleme näiteks metssiga? Loomulikult saab sellega kaetud pikk laud paljudele külalistele. Kui metssiga suri talvel, võib pidusööming olla vaid vähestele, kuid kesta üsna pikka aega. Kui surm saabus suvel, on külaliste hulk suur, kuid pidu lühike.

Talvel saavad korjusest osa vaid sel ajal aktiivsed liha- ja raipesööjatest püsisoojased loomad – imetajad ja linnud. Ühed sagedasemad selliste raibete külastajad talvel on lindudest ronk, hallvares, harakas, aga ka näiteks kotkad ja tihased, imetajatest rebane, kährikkoer, nugis, aga ka hunt või šaakal. Kõvade külmade korral võib korjus seista tervena pikka aega, kuna nokad ja hambad ei pruugi paksu külmunud nahka läbi võtta. Ka võivad sellised korjused mattuda lume alla ning muutuvad huvilistele kättesaadavateks alles kevadel lume sulades. Just selliseid otsivad näiteks kevadel taliuinakust ärganud karud.

Suvel on korjusega hoopis teine lugu. Õues on soe ning korjus hakkab bakterite poolt lagundatuna kiiresti lehkama, meelitades kohale palju putukaid – peamiselt kärbseid ja raisamardikaid. Raipetoidulised imetajad ja linnud saavad seal paremal juhul nädalajagu päevi toimetada ning siis on pea kogu liha söödud ja asendunud kihava vaglamassiga. Veel nädal ning korjusest on järel vaid luud ja karvad ning kadunud on isegi varasem hingematvalt vänge raipehais. Putukate vahel toimub korjustel muidugi äge konkurents – kes jääb päeva või paar munemisega hiljaks, selle järglastele enam toitu ei jagu ning nemad seekord oma geene tulevastele põlvedele edasi anda ei saa. Need palavikuliselt viimaseid söödavaid palasid otsides ringi roomavad näljased vaglad on omakorda toiduks paljudele putuktoidulistele loomadele, kes enne raipesse oma koonu, nokka või suiseid sisse panna ei söandanud. Ka karvad ja luud tassitakse laiali ja lagundatakse ajapikku ning nii saabki laud lõplikult koristatud. Tänu ühe metssea surmale on saanud eluvõimaluse tuhanded väiksemad loomad, kes annavad omakorda elu neile suurematele, kellest omakorda saab ükskord nende järeltulijate toit. Selline lõputu ringkäik ja pidu ümber pika laua.

Kirjutas Peep Männil

Neljapäev, 15. detsember 2016

Putukate elurikkus talvel – ehk kus putukad end varjavad


Talv on meie looduses enamikule putukatest ebasoodsate elutingimustega periood. Putuka ees seisab küsimus, kuidas seda perioodi kõige paremini üle elada? Võimalusi selleks on mitmeid ja iga putukaliik on valinud arvukatest võimalustest omale kõige sobivama.

Väga paljudel putukaliikidel säilib üle talve muna. Seda pisikest elu alget on võimalik peita mulda, kõdukihti või mujale, kuhu talvekülm ei jõua, aga ka koorepragudesse ja puuokstele. Viimasel juhul on muna koostis selline, et meie aladel valitsevad madalad temperatuurid munas elu ei lõpeta. Sel juhul on putuka elutsükkel nii seatud, et valmikud kooruvad suve teisel poolel ja munetud munad jäävad uut kevadet ootama.

Võimalik on talv üle elada vastsena. See on eriti oluline liikide puhul, kelle vastse areng kestab kauem kui üks aasta, näiteks ninasarvikpõrnikas. Kiililiste, ühepäevikuliste, suurtiivaliste, veemardikate, surusääsklaste jpt vastsed veedavad talve veekogude põhjas, kuhu külm ei ulatu. Maismaale jäävad putukavastsed poevad mõnda maa-alusesse urgu või tühimikku või jäävad lihtsalt kõdukihi sisse. Nemad peavad siiski külma vastu veidi ettevalmistusi tegema. Selleks eraldavad nad organismist osa vett ja asendavad selle näiteks glütseriiniga (antifriis) ja viivad nii külmumistäpi allapoole. Paljud karvased liblikaröövikud talvituvadki kõige paremini lumes, näiteks kedriklastel ja karuslastel. Nad on võimelised lumekihi tekkimisel sellesse üle kolima. Nii väldivad nad ohtlikke baktereid, seeni ja ka röövloomi.

Veel on võimalus elada talv üle nukuna. Nukk on enamasti liikumatu või väheliikuv arengustaadium täismoondega putukatel. Nukuks moondub täiskasvanud vastne. Tavaliselt otsib vastne nukkumiseks sobiva koha kõdus või pinnases.

Osa putukaliike talvitub valmikuna. Nemad tegutsevad nii kaua kui võimalik ja siis lihtsalt tarduvad, näiteks sipelgad ja mõned sääseliigid. Teised peavad aga sarnaselt röövikutega end veidi ette valmistama: oma veetagavarasid vähendama ja „antifriisiga“ asendama. Nii talvituvad näiteks paljud mardikaliigid, mõned liblikad (koerliblikas, väike-kärbtiib, leinaliblikas, päevapaabusilm, keldriöölane, paakspuu-vaksik), aga ka emasherilased, ehmestiivalised ja isegi kaks kiililiiki – lääne- ja ida-pronkskõrsik. Kui emasherilased poevad peitu koorepragudesse, pööningutele ja puuriitadesse, siis kahe viimase rühma esindajad kinnitavad sageli lihtsalt rohukõrre või mingi muu tugevama eseme külge ja tarduvad. Muidugi on nad sel juhul üsna kaitsetud ning putuktoidulised linnud, nagu näiteks rasvatihased, leiavad nad kergesti üles ja söövad ära. Selliselt talvituvad putukad kattuvad sageli härmatisekihiga. Suuremad mardikad poevad sageli peitu loomaurgudesse. Mägra urgu pugedes peavad nad aga end hästi varjama, sest mägrale on nad meelistoiduks.

Kuidas aga saavad putukad infot selle kohta, kuna külm tuleb ja kuna tuleb külmaks valmistumise protseduur ette võtta? On ju meie kliima selline, et mõnel aastal ongi üks porine sügisilm septembrist aprillini, teisel aastal aga saabub käre pakane juba oktoobris ja jaanuaris-veebruaris katab maad paks lumekiht. Talveks valmistumine algab juba ammu enne külmade tulekut. Selgub, et putukad saavad selleks signaali päikeselt. Sõltumata temperatuurist, hakkab päeva pikkus aasta teisel poolel kiiresti lühenema. Päikese teekond taevavõlvil jääb ikka lühemaks ja lühemaks. See ongi putukatele signaal lähenevatest ebasoodsatest elutingimustest ja et aeg on ettevalmistusi tegema hakata.

Kirjutas Mati Martin

Reede, 9. detsember 2016

Linnade elurikkus üllatab



Linnad võivad liigiliselt olla üllatavalt mitmekesised. Linnaökoloogid on tuvastanud, et ei ole sugugi harukordne, kui linnades elab rohkem taime- ja loomaliike kui linnapiiritagustes looduslikes elupaikades. Millest see on tingitud?

Igal liigil on omad spetsiifilised nõuded elupaigale: ühed tahavad kuiva, teised märjemat elupaika, kolmandad eelistavad avatud kooslusi, neljandad hoopis metsi, viiendad elavad märgaladel, kuuendatel on sootuks kummalised nõudmised… Linnades on nendele nõuetele vastavad elupaigad olemas ning just selline eluks sobilike niššide rohkus ja mosaiiksus meelitabki ligi väga erinevaid taime- ja loomarühmi. Nii võivadki linnades esinevate taime- ja loomaliikide nimekirjad venida päris pikaks.

Elurikkaimad kooslused linnas on märgalad, jäätmaad ja aiad, niisamuti metsad ja pargid. Seal elavad kõrvuti nii tavalised kui ka haruldased (sh kaitsealused) liigid. Mõtleme kas või kimalaste peale – pooled kimalased on meil looduskaitse all, aga meie aedades ja kesklinna parkides on nad sagedased külalised.

Lääne-Euroopa riikides, kus looduslikud elupaigad on vaesunud, on linnadel suisa looduskaitseline tähtsus. Sealsetes linnades asuvatel jäätmaadel ja kogemata looduslikuna püsinud aladel on sageli leitud ohustatud putukate, lindude, kahepaiksete ja roomajate viimaseid elupaiku riigis. Sealsed elupaigad vastavad liigiomastele nõudmistele, aga see pole kõik. Linnas ei puutu nad kokku mürgiste taimekaitsevahenditega, mis on aga tõsine probleem väljaspool linnu. Teine üllatav põhjus on linnas vohavad invasiivsed võõrtaimeliigid, kes tihtilugu pakuvad loomadele toitu (nektar, õietolm, seemned, rohelised osad) või elupaiku, mida väheseks jäänud kohalikud taimeliigid enam pakkuda ei suuda.

Kirjutas Meelis Uustal

Reede, 2. detsember 2016

Rikkalikult ellujäämisnippe talveks


Ka sel aastal saabus talv ootamatult. Inimeste ilmas läks lahti vilgas sebimine, et leida kevadel kindlasse kohta pandud (ja sealt suve jooksul haihtunud) lumelabidad ja vahetada siledaks sõidetud suverehvid naelkummide vastu.

Loodus on aga aastatuhandete vältel korraldanud nii, et loomariigi karvased ja sulelised meie laiuskraadidel juba aegsasti talveks valmistuvad, et külm ja toiduvaene aeg üle elada. Nippe, mida selle ülesande lahendamiseks kasutatakse, on muljetavaldav rida ja paljude puhul neist tunneb inimeseloomgi äratundmisrõõmu.

Toiduvarude kogumine on omane nii loomadele kui inimestele. Kevad, suvi ja sügis on paljudel meie hulgast möödunud suuremal või vähemal määral aiamaal koogutades, seene- ja marjametsades mütates ning pliidi ees vaaritades. Linnu- ja loomarahva seas on suur hulk liike, kes samuti oma sahvreid erinevate suupäraste paladega täidavad. Üks usinamaid varude kogujaid on kindlasti pasknäär, kes terve sügise on vilkalt tammepuude ümber sehkendanud ja sadade kaupa tõrusid noka vahel sobivatesse peidupaikadesse samblamätaste ja puujuurte alla tassinud. Enese teadmata aitab pasknäär meie tammepuudel uutesse kasvukohtadesse levida, sest kõiki panipaiku ei leia nende rajaja talvel üles või pudeneb mõni tõru juba lennates noka vahelt. Tihased teevad putukarohkel ajal neist tombukesed ja peidavad puukoore pragudesse, et näljaajal kõhtu täita. Orav kogub pähkleid, tõrusid ja kuivatab seeni. Usinad varujad on ka uruhiired ja mügrid, kes maa-alustesse sahvritesse juurikaid, mugulaid, seemneid ja muud söögikraami ladustavad. Koprapere aga läheb talvele vastu veekogu põhjamudasse torgatud haava, paju jt lehtpuuokste tagavaraga.

Enamus loomaliike panustab ka naha alla rasvakihi kogumisse. Sügisesel rikkalikul saagiajal nuumavad ennast rammusaks ja talvekindlaks karu, mäger, siil, nahkhiired, lendorav ja paljud teised imetajad. Ilma korraliku söömaajata ei lähe talveund magama ka konnad ega maod. Linnurahvaski peab end enne talve tulekut hästi toitma, olenemata sellest, kas ees ootab pikk rännutee soojematesse paikadesse või jäämine kodupaika.

Nii nagu inimesed, soojustavad ka paljud loomaliigid oma talvekortereid. Karu, mäger, orav, siil ja kährik seavad sisse soojad talvepesad. Putukarahvas, teod, ämblikud, roomajad ja kahepaiksed otsivad külma eest varju urgudes, puujuurte all, kivihunnikutes, keldrites, koobastes.

Nahkhiirtele ja lindudele on loodus andnud lennuvõime, mida paljud liigid kasutavad talvekülmade eest soojematesse paikadesse lendamiseks. Osad meie nahkhiireliigid (nt põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv) poevad koobastesse ja keldritesse talvituma. Külmaõrnemad liigid, näiteks kääbus-nahkhiir, võtavad aga tiibade alla pisikese looma kohta pika rännutee ja veedavad talve Kesk- ja Lääne-Euroopas.

Nii inimestel kui loomadel on talvehooaja saabudes kombeks muuta ka riietumis- ja toitumistrende. Enamus loomi kasvatavad selga tihedama ja soojema talvekasuka. Eriti stiilsed on kärp, nirk ja valgejänes, kes vahetavad suvise pruuni rõivastuse talvise valge kehakatte vastu. Kehvasti läheb neil siis, kui ilmataat vingerpussi mängib ja lumega koonerdab. Paljud loomad on sunnitud tegema muutusi ka oma menüüs. Suvel värskest rohust toitunud hall- ja valgejänesed, põdrad, koprad ja metskitsed muudavad oma toiduvaliku puisemaks, kattes oma toiduvajaduse puukoort ja võrseid närides.

Ebasoodsa aja saab edukalt üle elada ka taliuinakus või talveunes viibides. Taliuinakut teevad meil karu, mäger ja kährik, kelle ainevahetus aeglustub, et energiat kokku hoida, kuid kehatemperatuur ei muutu oluliselt madalamaks tavapärasest. Samuti võivad nad häirimise korral üles ärgata ja seejärel uuesti magama minna. Talveunes loomal aga aeglustub hingamine, ainevahetus ja langeb oluliselt ka kehatemperatuur. Sellisel radikaalsel säästurežiimil veedavad talve nahkhiired, siil, roomajad, kahepaiksed ja enamus selgrootuid.

Meie loomade ja lindude talvistel tegemistel saab silma peal hoida: http://looduskalender.ee/n/

Kirjutas Aire Orula

Neljapäev, 24. november 2016

Võõras või oma? Võõrliikidest Eesti meres



Kujuta ette pooltühja parkimisplatsi, kus kohti küllaga. Just selline näeb välja Läänemeri võõrliikidele, kus tühjadeks kohtadeks on ökoloogilised nišid. Ökosüsteem ei ole jõudnud veel pärast jääaega 10 000 aastaga läbi põimuda. Seepärast on Läänemeri võõrliikidele vastuvõtlik. Tulnukliikide poolt esile kutsutud järsud muutused võivad senist habrast tasakaalu aga liialt kallutada.

Mis liik see võõrliik siiski on? Võõras või oma? Tõsi, mõned neist on saanud pikkade sajandite vältel juba täitsa omasteks, võõraks võiks neid pidada aga selle poolest, et looduslikul teel poleks nad siia ealeski jõudnud. Näiteks oleme rannal jalutades harjunud nägema suuremat pikliku heleda karbiga liiva-uurikkarpi. Tuleb välja, et tegu on meie vanima võõrliigiga, kes siia juba viikingiaegadel sattus.

Tänapäevaks on aga laevaliiklus tohutult kasvanud ja sama on teinud ka võõrliikide arv. Alates 1999. aastast on Eesti merest leitud 14 uut asukat, kellest kaks on tõsisemalt mõtlema panevad. 2005. aastal hakkas järsult kasvama ümarmudila arvukus. Kõigepealt Muuga lahes, seejärel Saaremaa vetes ja mujal. Viimasel viiel aastal on suures osas Pärnu lahest asunud elama rändkrabi. Nii ümarmudil kui rändkrabi söövad suures koguses kohalikke karpe, sh söödavat rannakarpi ja balti-lamekarpi, kes on merevee filtreerijateks ja puhastajateks. Nii võib kokkuvõttes merevee kvaliteet ja maismaalt jõgedega sisse tulevate toitainete, nagu fosfor ja lämmastik, vastuvõtt halveneda.

Võõrliikide mõju elurikkusele võib eriti otsustavaks kujuneda siis, kui nad kohaliku ökosüsteemi tasakaalust välja hakkavad ajama. Samas võivad nad siia ka sobituda. Näiteks pika, saba meenutava jätkega vesikirp, kes kohalike kalade söögiobjektiks on saanud. Jääb loota, et ka teistele uusasukatele kohalikud tarbijad tekivad. Ega siin targemat teha polegi, kui kasutada uustulnukate hüvesid, sest välja me uustulnukaid lõplikult püüda ei saa.

Kogenud merebioloog Jonne Kotta soovitab mudilat süüa ja tema sõnul on ka Pärnu lahest alles eelmisel aastal leitud karbi Rangia cuneata isendid piisava suurusega, et neid toiduna tarbida.

Kes tahab asjas rohkem selgust saada, siis siin on edasist kirjandust:

Vee võõrliikide käsiraamat: https://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

Keskkonnaministeeriumi leht: http://www.envir.ee/et/voorliigid

“Osooni” saade: http://etv.err.ee/v/elusaated/osoon/videod/1b1a3754-0209-4ce2-8131-13307986ebe5/kes-on-umarmudil

Kirjutas Lennart Lennuk


Neljapäev, 17. november 2016

Kes tahab elada allikas?


Allikad on üks isevärki elukeskkond. Ehk mäletate, et kui paneme käe allikavette, siis tõmbame me selle kiiresti külmatundega tagasi. Allikavesi ongi raudkülm. Eestis on ta püsivalt 4-8 kraadi. Talvel on ta ümbritseva õhuga võrreldes soe ja suvel jääkülm. Kes tahaks sellises vees elada?

Tõesti, otse allikavees elajaid on vähe. Aeg-ajalt satub sinna mõni putukas, aga see putukas pigem kukub sinna. Allikates näeme vahel ka konnasid, aga nemad on siis tõesti sinna kukkunud ja ei saa enam näiteks betoonrõnga tõttu välja. Kõigusoojastel ei ole võimalik nii külmas vees naljalt hakkama saada, kel jaksu ja jalgu, see otsib mõne soojema paiga.

Nii ei ole allikates ka taimi. Vaid üksikud erilised taimed kasvavad serva pool, sest ka taimed vajavad kasvama hakkamiseks umbes 10 kraadi sooja. Allikaäärtes, kus vesi veidi selgem, seal kasvab näiteks imeilus allikamailane ja sageli peame allikast vett võttes riivama vees vesimünti, mille tugev lõhn siis kogu ümbrust täidab. Allikavees suudavad elada mõned vetikad, aga nemadki hakkavad vohama alles siis, kui keegi teeb allika voolamisele veekogumiseks paisu. Seisma jäänud vesi läheb päris kiiresti kihama.

Küll on allikate lähedus oluline mitmetele taimedele, mis mujal kasvada ei tahagi. Näiteks lihatoidulistele võipätakatele. Erilisi taimi võib leida ka Saaremaa allikasoodest. Lõuna-Eesti liivakivi koopaallikate juures kasvab aga üks üsna haruldane valgeõieline taim – rapuntsel. Allikate läheduses meeldib taimedel kasvada küll. Põhja-Eesti vanarahvas nimetas sellist taimekooslust “haljaks”. Lumest soojem allikavesi sulatab kevadel allikate ümbruse lumest kiiremini paljaks ja kõik roheline hakkab siin veerikkas keskkonnas kiiresti haljendama.

Allikate läheduses on ka palju erilisi linde. Nii jäälindu kui ka vesipappi võime näha just allikate läheduses, sest siin on jõgi alati lahti. Aga allikast käivad joomas paljud linnud, nii võime sealt lähedalt lendu ehmatada metsisepere või pisikese käbliku. Allikateni viivad ka suurte loomade rajad.

Aga tõelised allikasõltlased on forellid, allikatele tulevad nad kudema. Sel aastal on Looduskalendri kalakaamera üles seatud Lavi allika lähedusse. Looduskalendris saab jälgida forellide kudemist. Vahva on vaadata, kuidas suurem emaforell ja väiksem isaforell selges allikavees asjatavad. Isane tuleb emase külje alla ja justkui koputab emase küljele. Emaforell teeb jõe põhja kruusa sisse sabaga keerutades väikesed kohud, kuhu viljastatud mari vastseks kasvamist ootama jääb.

Kalakaamera kohal ripub ka mikrofon ja aeg-ajalt saame kuulda, kes seal ülipuhta vee kohal oma asju ajavad. Kummaline oli ühel päeva kuulda, kuidas ka tänavuse aasta lind – rasvatihane – vee kohal millegi üle valjult pahandas.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Pühapäev, 6. november 2016

Samblad – väikesed, visad ja kasulikud



Looduses uidates kõnnime sageli samblal, aga väikese kasvu tõttu kipub ta jääma vaiba staatuses tallaaluseks, kelle iseäralikust elust-olust suurt ei tea.

Eestis kasvab ligi 600 liiki samblaid, maailmas on neid kirjeldatud üle 18 000. Enamusel sammaldel koosneb taim varrest ja lehtedest, aga olemas on ka lamedate tallustena kasvavad liigid. Juuri sammaldel ei ole. Neil on küll pisut juuri meenutavad niitjad väljakasved risoidid, mis on abiks kasvupinnale kinnitumiseks, aga vee hankimisel on neist vähe kasu. Kasvamiseks vajaliku vee imavad samblad endasse lehtede või talluse kaudu. Kui on põud, kuivavad samblad läbi ja lähevad kollakateks või suisa pruuniks. Piisab aga vaid kergest vihmasabinast, kastest või udust, kui nad muutuvad hetkega jälle rohelisteks ja hakkavad kasvama. Korduvad läbikuivamised on samblaelu rutiin. Ka aastaid herbaariumikapis olnud sammal võib valguse kätte sattudes ja vett saades jälle kasvama hakata.

Enamik samblaid on mitmeaastased ehk püsikud. Nad kasvavad varre tipust ja samal ajal teisest otsast kõdunevad. Sammalde roheline osa on keskeltläbi kolmeaastane. Kui ümbritsevad keskkonnatingimused on samblale sobivad, võib ta samas kohas kasvada väga kaua. Neil ei ole sisse programmeeritud eluiga. Osad samblad läbivad eluringi siiski ühe aastaga.

Õisi ei leia sammaldelt kunagi. Järelikult pole sammaldel ka seemneid. Muidugi paljunevad ka nemad, see on elusorganismide põhiolemus. Samblad kasutavad mitmesuguseid paljunemisviise: eoseid, vegetatiivseid paljunemisvahendeid (sigikehad, -niidid, -oksad jms), taime jagunemist vanemate osade kõdunemise tõttu, risoomist (maa-alune vars) uute taimede kasvamist. Isegi väikestest taimejuppidest võivad korralikud samblad sirguda.

Sammalde hulgas on nii varjus kui valguses, nii märjas kui ka kuivas kasvajaid. Ka kasvupindade palett on neil lai. Samblaid võib leida lisaks maapinnale, puudele, kividele ja kõdupuidule näiteks ka plastilt, kummilt, klaasilt, tekstiililt, paberilt jne. Kuna samblad ei vaja kasvamiseks mulda, on nad vabas kohas esimesena platsis. Nad on pioneerliigid. Oma elutegevusega kasvupinda murendades ja alt kõdunedes tekitavad samblad ülejäänud taimedele kasvamiseks sobivat pinnast.

Sammalde väikesele kasvule vaatamata on neil looduses teisigi olulisi rolle. Samblavaip hoiab mulla niiskust. Vihmaga sinna kogunenud vesi imbub pikkamööda maasse, mitte ei auru kiiresti ära või voola hoopis mujale. Samuti on samblad pinnase kinnistajateks. Samblavaip ühtlustab niiskuse, valguse ja temperatuuri kõikumisi ning pakub erinevaid mikroelupaiku. Tänu sellele elab seal ohjeldamatult tillukesi selgrootuid ja ainurakseid. Sammal koos sellele sadanud lumega on kasukaks, mille all peavad talvekülmale vastu nii putukad ise kui ka nende munad ja vastsed. Pehmus ja soojaandvus on omadused, mis teevad samblast ka selgroogsete loomade hulgas menuka pesamaterjali. Samuti saab sammalt edukalt kasutada panipaigana.

Inimesed kasutavad samblaid palgivahede toppimiseks, patjade-madratsite täiteks, lõnga värvimiseks, lilleseadetes, ruumikujunduses, katuseaedade, samblaseinte ja -grafiti tegemiseks ning isegi maitsetaimedena. Teaduse vallas on sammaldest abi õhu- ning veereostuse määramisel, rikutud koosluste seisundi hindamisel, ravimite väljatöötamisel, geenitehnoloogilistel protseduuridel, mudelorganismidena teadusuuringutes jpm.

Inimese poolt enim kasutatav sammal on turbasammal. Tänu antibakteriaalsetele omadustele, heale imamisvõimele ja ioonide sidumise võimele rakendatakse neid väga paljudes eluvaldkondades. Näiteks aedviljade säilitamisel, orhideede kasvatamisel, kahepaiksete terraariumides, hügieenisidemetes ja mähkmetes, väikebasseinide vee puhastamiseks, reovee filtreerimiseks. Mitmeid kasutusvõimalusi on ka turbasammaldest tekkival turbal.

Kirjutas Loore Ehrlich

Neljapäev, 27. oktoober 2016

Kalarikkus ja kalapääsud

 

Eesti rannikujõgedes ja nende kallastel käib praegu vilgas tegevus. Lõhel on kudemise aeg. See meelitab kohale röövpüüdjad ja kalakaitsjad. Lõhe on populaarne, kõik soovivad, et seda kala võimalikult palju oleks. Praegu väga palju ei ole, aga asi paraneb tasapisi.

Lõhe saab kudeda vaid kärestikulistel jõelõikudel. Eesti on tasase pinnamoega, kärestikud on jõgedel haruldased, iga kärestik on lõhe (aga ka meriforelli, jõesilmu ja mitmete teiste) jaoks kulla hinnaga. Võib julgelt öelda, et põhiliseks lõhede arvukust piiravaks teguriks on koelmute nappus.

Iga koelmu kaotamine vähendab, tagasivõitmine aga suurendab kalade arvukust. Lõhede jaoks on kadunud kõik kärestikud, millele ligi ei pääse. Kui jõel seisab pais, millest üle ega ümber ei saa, võib paisust ülesvoolu asuvad koelmud lihtsalt maha kanda. Pikka aega ongi olukord selles osas üsna troostitu olnud – paise ehitati aegade jooksul palju, kalade käekäigust numbrit ei tehtud. Praegu on Eestis ligikaudu 1300 suuremat ja väiksemat, tervemat ja lagunenumat paisu. Omas ajas oli paisude rajamine mõistlik, paisud olid minevikus inimestele hädavajalikud, nendest sõltus paljude heaolu ja elu kvaliteet.

Õnneks on elu edasi arenenud ja paisud on avalikkuse jaoks endise tähtsuse kaotanud. Maa on elektrifitseeritud, vee-energia suudab ühiskonnale vaid kärbsemusta jagu elektrit juurde anda ja üksikutele paisuomanikele tekkiv sissetulek ei kaalu üles kaladele ja nendest hoolivatele inimestele tekitatavat kahju. Üha rohkem inimesi teadvustab vajadust meid ümbritsevaid veekogusid ja nende asukaid kaitsta.

Jõgede paisudega sulgemine ei ole avalikkusele enam vastuvõetav. Kas siis nüüd lammutatakse kõik paisud maha? Ei, seda mitte. Paisu eemaldamine on vältimatu ainult teatud juhtudel, tihti piisab probleemi lahendamiseks ka pehmematest meetmetest.

Kalad lastakse paisudest üle või mööda kalapääsude abil. Eestis on viimastel aastatel lahendatud kalade rändetakistuste probleem ligi sajas olulises jõelõigus. Kalade ees tekkinud auvõla klaarimine jätkub, loodetavasti saavad kalad enamuse enda elupaikadest tagasi. Väiksemad asjad saavad tavaliselt kiirema lahenduse, suurematega läheb pisut kauem. Näiteks Sindi paisu taga vaevleva hiiglasliku Pärnu jõestiku avamise protsess on kestnud juba paarkümmend aastat, aga nüüd on see jõudnud lõpusirgele.

Kalu kahjustavatel paisudel pole pääsu.

Kirjutas Meelis Tambets

Kalakaamerast saab vaadata looduslike forellide kudemist:

Reede, 21. oktoober 2016

Kalade elustiilirikkus



Aga miks vaene angerjas nii kaugele peab ujuma, küsis üks laps murelikult, kui kuulis, et sellel kalal tuleb kudemiseks Ameerika külje alla Sargasso merre minna. Kudegu jões, paljud teised ju koevad. See käib nende elustiili juurde, teadis teine laps talle vastata.

Aga miks see õnnetu lõhe peab jõkke tulema, küsis üks paisuomanik murelikult, kui kuulis, et peab hakkama kalateed ehitama. Kudegu meres, paljud teised ju koevad. Jah, oleks see vaid kala enda otsustada, saaks vaid ise elustiili valida.

Võib-olla koeks angerjas sauna taga tiigis ja Juku Manniga püüaksid hoopis angerjapoegi. Väike lõhe koeks Väikses väinas ja suur Suures, või vastupidi. Tegelikkuses on kalad allunud pikale ja keerukale arenguloole, mille tulemusena on nende elustiil just selline nagu on. Kohati esmapilgul küsitava ratsionaalsusega, aga igal juhul väga mitmekesine. See mitmekesisus avaldub uhkelt ka eesti kalastikus.

Kui angerjas ujub kudemiseks tuhandeid kilomeetreid, siis võldas võib terve elu ühe kivi all mööda saata. Kui tuur peab suguküpsuse saavutamiseks vähemalt kümne aasta vanuseks ja paarikümne kilo raskuseks kasvama, siis pisimudilake koeb esimesel eluaastal alla ühe grammise kehakaalu juures. Kui tursk võib korraga miljoneid pisikesi marjateri vette paisata, siis emakala sünnitab vaid sadakond mõnesentimeetrist poega. Kui linaski marjast kooruvad järglased mõne päevaga, siis lõhe mari on terve talve kruusa ja kivide vahel ootel. Kui kalad üldiselt panevad marjaterad kas veekogu põhja või vette ujuma, siis madunõel ja merinõel kinnitavad nad enda keha külge või moodustavad marja kandmiseks väikese nahast pauna. Kui muud kalad vajavad paljunemiseks nii emaseid kui ka isaseid isendeid, siis hõbekoger võib ka ainult emastega hakkama saada – teiste liikide isaskalade abil suudetakse üha uued üleni emaste hõbekokrede põlvkonnad ilmale tuua ja isasteta asurkonda elus hoida.

Ainuüksi eesti kaladel ja ainuüksi paljunemise juures võib huvitavat leida veel ja veel. Kui me ka muid aspekte, näiteks kasvu, vanust, toitumist, hingamist, ainevahetust ja rändeid vaatleksime, oleks elustiili mitmekesisus peaaegu lõputu. Nendest asjadest võiks terveid raamatuid kirjutada. Õnneks ongi kirjutatud. Iga huviline võib leida endale sobiva eestikeelse kaladest rääkiva raamatu, lisaks ilmub põnevaid kalateemalisi ajakirju. Ja muidugi internet – sellesse võrku võib kalahuviline ennast lootusetult sisse mässida.

Kui tahame - ja me tahame, pole kahtlust - et see rikkus säiliks, peame ainult veidi pingutama. Algatuseks piisab sellest, et kõigile kalade kirevast elust ja muredest teada anname.

Kirjutas Meelis Tambets

Reede, 14. oktoober 2016

Mitmepalgeline soo


Eestlastel on millegi untsumineku kohta sõnapaar “jõudsin sohu”. Soo tundub olema midagi väga koledat ja üksluist, väljakannatamatult igavat. Ometi on meie sood üsna mitmekesised ja elurikkad. Kasvõi värvide poolest. Kui muud elupaigad on suve lõpuks üsna luitunud olekuga, siis just augustikuus ärkab raba värvidele. Augustikuine raba on tõeline värvide pillerkaar. Oma osa on selles külluses turbasammaldel ja kui ka muidu on meie 37 turbasamblaliiki teadlasele eristatavad, siis just suve lõpus muutub turbasammal eriti kirkaks. Turbasamblaid on helerohelisest tumepunaseni. Vürtsi lisavad neile tumepruunid älved ja varjatumad paigad õrnrohelise nokkheinamuru all, kanarbiku õrnlillad puhmad ja sügise poole ruskeks tõmbuvad sinikalehed.

Sood erinevad teistest elupaikadest oma liigniiskusega ja soode oluliseks tunnuseks on üle 30 sentimeetri paksune turbakiht, siin elavad vaid taimed, kes suudavad elada pidevalt, juured vees, ja saada toitu suhteliselt toitainetevaesest turbapinnasest. Just soodes kasvavad meil ka putuktoidulised taimed – huulheinad ja vahel ka võipätakad, kes oma kesisele toidulauale haaravad lisa õhust, õigemini lagundavad algaineteks oma lehtede liimitilkade külge kleepunud putukaid.

Soode liigirikkust on lihtne märgata näiteks puude järgi: vaid soodes kasvab koos kõiki meie erinevaid kaseliike – arukaske, sookaske, madalat kaske ja vaevakaske. Põnev on ka soode eriilmelisus, rabataimestiku järgi võite aru saada, kus Eestimaa paigas asute – hanevitsa Lääne-Eestis ei kasva, aga sealt võib mõnes kohas jälle leida porssa, mida ida pool ei kohta. Iseloomulikud on ka allikasoode taimed, nii näiteks võib võipätaka järgi aimata allikalise vee lähedust.

Rabades on inimesel ka kõige suurem tõenäosus näha meie suurimetajaid. Rabalagedatel nad küll ei ela, aga hundiurud on sageli rabasaartel ja pole mingi ime mõnest vaatlustornist näha üle avaruse kodu poole sörkivat emahunti. Ka on põtradel kombeks suvepalavuse ja parmude eest põgeneda sohu, kus nad siis mõnes vesisemas paigas kurguni vees ubalehti krõmpsutavad. Põtrade tallatud radu pidi on ka inimesel lihtne rabas käia, sest need on kindlasti paigad, kus ära ei vaju. Ka karu käib sageli soos marju pugimas.

Raba on tõeline linnuparadiis. Ta on kodu paljudele veelindudele nagu väike-koovitajale, mustsaba-viglele, niidurüdile, rüüdile, mudatildrile ja sookurele. Ka suuremad tedremängud on meil säilinud veel vaid rabalagedatel. Siin on ka kotkaste pesapaigad. Suurem osa meri- ja kalakotkastest ongi just rabadega seotud. Rabades kohtame ka tõelisi haruldusi – lumepüüd ja järvekauri, kes mujale Eestis naljalt ei tiku. Nii ongi rabad olulised elurikkuse säilitajad, nad on pelgupaigad neile liikidele, kes mujalt on inimtegevuse tõttu välja tõrjutud – olgu nad siis liiga suured või liiga väikesearvulise paljunemisega. Eks ka rabadest püüdis inimene neid välja ajada, eelmise sajandi keskel tehti soodest neid kuivendades hoogsalt põllumaad või istutati neile aladele metsa. Kui 1960ndate aastate lõpul märgati elurikkuse halvenenud olukorda, siis käisid looduskaitsjad läbi meie olulisemad sood. Selle tulemusena võeti 200 000 ha soid maha vägevast sookuivendamise plaanist ja 100 000 ha muudeti sookaitsealadeks. Suurem osa meie soid jäi alles.

Kirjutas Kristel Vilbaste





Reede, 7. oktoober 2016

Kured läinud, kurjad ilmad, luiged toovad üllatuse ..



Lindude ränne on täis salapära ja vastamata küsimusi. See, miks linnud rändavad, on aga küllaltki selge – erinevatel aastaaegadel kõigub kättesaadava toidu kogus Maa eri piirkondades väga oluliselt. Nii pole linnuliikidel, kes toituvad õhus lendavatest putukatest, meie talves vähimatki lootust ellu jääda. Mõned liigid seevastu, näiteks tihased, suudavad talveks peitu pugenud selgrootuid ning nende mune, vastseid ja nukke välja urgitseda ka puude koorepragudest ja okaste vahelt, või siis süüa hoopis kindlate taimede seemneid nagu ohaka- või käbilinnud. Seni, kuni linnud piisavalt süüa leiavad, suudavad nad enamasti ka külmad üle elada ning ei pea rändama.

Kured, haned ja luiged on peamiselt taimtoidulised, kuid nendegi sahvrid lööb talv lukku. Nii lahkuvad sookured meilt siis või veidi enne, kui öised miinuskraadid mullas sorimise raskeks teevad. Põhjalast pärit hanedel, kes söövad põldudel orast ja muid rohttaimi, ei ole kurgede lahkudes veel kiiret. Alles püsivad külmad ja lumi sunnivad neid soojematele maadele lahkuma. Luiged leiavad ka siis veel veetaimi järvede ja merelahtede põhjalt ning lahkuvad lõplikult alles siis, kui pakane ka vete peale kaane teeb. Nii peabki vanasõna “Kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hallad maas, luiged lähevad – lumi taga” üldiselt paika.

Sel aastal on väikeluikede läbirände ajal oodata ka üllatust. Väikeluik on väga sarnane laululuigega, kuid väiksem ning lühema kaela ja nokaga, millel musta enam kui kollast. Ta pesitseb Põhjala tundrates Uuralitest Valge mereni ning rändab talvituma Lääne-Euroopasse, peatudes pikalt ka Eestis. Inglanna Sacha Dench lendab väikeluige rände parema mõistmise huvides tiibvarjuga linnu pesitsusaladelt Petšora deltast Venemaal üle 7500 kilomeetri ja läbi 11 riigi ning lõpetab oma lennu väikeluige talvitusaladel Inglismaal. Mõistagi on teda saatmas tehnikutest ja väikeluigespetsialistidest koosnev meeskond.

Ei ole täpselt teada, mis väikeluiki rändel kõige enam ohustab, igatahes on nende arvukus 1995. aastast alates vähemalt kolmandku võrra vähenenud. 2010. aastal hinnati kogu väikeluige Lääne-Euroopas talvituva asurkonna suuruseks 18 100 lindu. Arvatakse, et arvukuse languses on oluline osa salaküttimisel ja keskkonnaraeostusel, aga kui suurt ohtu need kusagil kujutavad, selle peakski Sasha oma lennuga kindlaks tegema. Loomulikult on südikat naist oodata ka Eestisse. Siia peaks Sasha jõudma oktoobri keskel ja siis on lubanud ta oma retke kohta ka muljeid jagada. Sacha Denchi reisi on võimalik jälgida väikeluige rände projekti kodulehelt https://www.flightoftheswans.org/

Kirjutas Rein Kuresoo

Reede, 30. september 2016

Jõhvikas – teiste elusorganismide sõber ja abimees



Meie looduses kasvab kümmekond söödavate viljadega marjataime. Uhke viisik neist – jõhvikas, pohl, rabamurakas, sinikas, kukemari – on seotud soodega.

Kukemarja ei pane enamus meid rabas käies tähelegi, pisike must marjake jääb päikesepaistel täiesti märkamatuks. Ometi on ta hinnatud mahlamari polaarjoone taga.

Sinika ümber on kaasaegsed teadlased pununud mürgioreooli. Murakas on nii väärt mari, et seda on kaks nädalat peale marjade valmimist Eesti rabadest peaaegu võimatu leida. Pohl on hinnatud mari, aga teda on lihtsam korjata Põhja-Eesti männikutest, rabasaartele teda enam keegi jahtima ei lähe.

Kõige hinnatum ja laiema kasutuse on soomarjadest leidnud jõhvikas. Jõhvikatest oskab iga eestlane lugu pidada. Ta on peolaua mahlamari ja haigete imeravim. Septembrikuine marjadest punetav soo on magnet. Jõhvikate äratundmisega eestlastel suur vaeva ei ole, see on juba lapsepõlves kooliõpikutest tuttav mari.

Jõhvikas ehk kuremari on ainult liigniiskes kasvukohas kasvav mitmeaastane roomava varrega kääbuspõõsas. Vars on jõhvikal puitunud. Meil kasvab soodes kahte liiki jõhvikaid – harilik jõhvikas Oxycoccus palustris ja väike jõhvikas Oxycoccus microcarpus. Väikese jõhvika kõik taimeosad on väiksemad ning kui harilik jõhvikas kasvab tavaliselt siirdesoos, siis väike jõhvikas eelistab kasvada rohkem toitainetevaeses lagerabas puhtal turbasambla vaibal.

Praegu poes müüdavad jõhvikad on aga hoopis suureviljalise jõhvika ehk rahvakeeles ameerika jõhvika marjad. Selle jõhvikaliigi algne kodumaa on Ameerika manner. Suureviljaline jõhvikas on kasvult hoopis kõrgem, tema taim kasvab väikese poolpõõsana, marjad on kõvemate kestadega, mis teevad selle marja kergemini korjatavaks ja töödeldavaks. Eestimaised jõhvikaliigid on aga mahlasemad ja maitsvamad.

Kui septembrikuus oma jõhvikakorvi vaatame, siis märkame, et marjad korvis on erinevad nii värvilt kui kujult. Ainult järgmise kevadeni säilitatud marjad lähevad tõesti tumepunaseks, küll ei ole nad ka siis ühesuguse kujuga. Marju kannab kogu sambla sisse peitunud pikk väät, mis võib olla meetrite pikkune. Kuid ka ühel mättal kasvavad marjad võivad olla erinevad. Eestimaal hakati jõhvikate värvi ja vormirikkust uurima 1966. aastal Nigula raba – esimese Eesti sookaitseala näitel, põhjalik töö viidi läbi 15 aasta jooksul. Iga-aastased uuringud kestsid tegelikult 1985. aastani, pärast seda üle aasta.

Jõhvika liigisisese vormirohkuse üle on võimalik kõige kergemini otsustada marjade kuju ja värvuse erinevusi uurides. Selgus, et Nigula raba harilik jõhvikas on väga vormirikas. Nigula jõhvikad ei ole ainult ümmargused, vaid valitsevaks on lühipirnjad kuni pirnjad vormid. Tavalised on niihästi tume- kui ka helepunased marjad. Samas andsid hea ülevaate erisuguste marjade levikust hästi eraldatavad erandlikud vormid – roosa pirn ja marmoriit, mida on punastest marjadest kergem eristada.

Lisaks põnevate vormide ostingule uuriti Nigula rabas seda, kuhu tuleb millisel aastal minna jõhvikale. Teate ju küll, et mõnel aastal on marjad kõrgetel mätastel, mõnel aastal peidus heina sees. Mõnel aastal metsaservas ja mõnel aastal kõrgel madalamas soos. Kindlasti on oluline roll küll juunikuistel öökülmadel, aga mitte ainult ...

Kui nüüd küsida, et milleks jõhvikas hea on, siis on lihtne vastus, et ikka inimesele. 1970ndatel aastatel peeti teda vähemalt Eestis imemarjaks, nii et septembri teisel pühapäeval, kui lõppes jõhvikate korjamise keeluaeg, sõitsid jõhvikasoode poole bussitäied rahvast. Rappa mindi juba ööpimeduses, et ikka teistest enne marjakohtadesse jõuda. Ja jõhvikal on tõesti ravijõud, seepärast ei ole sügisesed retked rabadesse lõppenud. Kuid jõhvikatest peavad lugu ka teised soojaverelised. Jõhvikaid armastavad süüa tedred, nende toiduplats on näha soomättal tühjade marjakestade, otsekui punaste kausikeste järgi. Sookured, jah, ka nemad pistavad marja põske, kui see neile noka ette jääb, kuid... Just siis kui jõhvikamarjad valmis saavad, on sookurgedel rännutee ees ja kui tagasi jõuavad, on teised loomad jõhvikad juba nahka pannud. Kuremarjadeks ei kutsutagi jõhvikaid sellepärast, et sookured neid söövad, vaid seepärast, et jõhvikaõis kangesti oma pika jõhvist kaelaga kurekaela meenutab.

Teistest loomadest pugivad jõhvikaid meeleldi kährikud, aga sellest on neile vähe tulu. Sooservas “kährikukemmergule” sattudes võib näha, kuidas väljaheitekuhil rõõmsalt punastest seedimata jõhvikatest särab. Karud aga ei saa kevadel pärast talveuinakust ärkamist oma seedekulglat kuidagi muidu käima, kui suures hulgas jõhvikaid mugides. See paneb sooled käima ja “talvepunn” lendab hooga eest.

Lindude seedekulglaga on seotud ka jõhvikate seemnetega paljunemine – jõhvikaseeme vajab idenemiseks linnu seedekulgla läbimist. Ja kui inimene on suurtel aladel turba ära kaevandanud, siis just jõhvikas on see bioneerliik, mis aitab tühjale freesturbaväljale ka kõik teised taimed tagasi. Nigula looduskaitseala teadustöödes leiti juba 40 aastat tagasi, et reguleeritud veetasemega freesturbaväljadel taastus jõhvikakultuuri rajamisel tühjaks kaevandatud lage freesturbaväli 10 aastaga täielikult. See on väga oluline samm turba kui seni taastumatute loodusvarade hulka liigitatud alade taastamisel.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Neljapäev, 22. september 2016

Looduses peab valitsema tasakaal



Sammalhabe, üks Eesti looduskaitse olulisemaid arvamusliidreid, on öelnud, et looduses peab valitsema tasakaal. Sellesse lihtlausesse on kängitsetud sügav sisu ja üldjoontes loodus tõepoolest mingi tasakaalulisuse poole pidevalt pürgib. Mistahes liigi vohamine või masspaljunemine lööb tasakaalu paigast, sellele järgneb aga tema vaenlaste või haigustekitaja arvukuse kasv ja tasakaal taastub... või siis mitte ja varem väga kiiresti lisandunud liigi arvukus kahaneb pea olematuks, mis annab võimaluse masspaljuneda mõnel tema konkurendil. Seegi omamoodi tasakaal.

Viimastel sajanditel on hoogsalt kasvanud meie endi, inimeste arvukus. Tasakaalu hoidmine loodusega polnud aga selles paljunemise ja maailma muutmise tuhinas kaugeltki mitte inimkonna esimene prioriteet. Mõnda aega näis isegi, et tasakaalu otsimine pole vajalik ja loodus elab kõik üle. Möödunud sajandil hakkas valgustatumale osale ühiskonnast vaikselt pärale jõudma, et inimese mõju kasvu tõttu ei valitse looduses enam ammu tasakaal ja see on halb. Vaja oleks loodusega kuidagi kaubale saada. Inimese vajadused ja soovid on hästi kaardistatavad ja üldjoontes eri rahvastel ja kultuuridel ühed ja samad. Loodusega on aga oluliselt keerulisem. Loodust ei ole tegelikult olemas. Loodus ei ole meie tasakaaluläbirääkimiste laua taga mingi konkreetne isik, vaid tohutult keeruline isereguleeruv süsteem. See asjaolu teeb keeruliseks loodusega kooskõlas elamise ja isegi tunnustatult loodussõbralik tegu on reeglina kellegi suhtes hoopistükkis vaenulik.

Et loodus pole täiuslik, on paratamatu. Optimistlikumad inimesed on ajast aega lootnud loodust teha paremaks. Progressivne mõtlemine on enamikel juhtudest tervitatav ja looduse asjatoimetustesse sekkumine paljudel juhtudel juba võrdlemisi paratamatu. Nii peab jahimees tõepoolest olema loodusliku tasakaalu eest väljas, sest tasakaal on vaja leida lambaid murdvate kiskjate ja metsasid kahjustavate sõraliste arvukuse vahel. Ka jahimehe enda meel tahab lahutamist ning lihahimu rahuldamist. Sõralistel on hea liha, aga nende arvukust reguleerib lisaks jahimeestele tõhusalt ka Eestimaa talv, mil on külm ja loomadel on raske süüa leida. Metsaloomade talvine lisasöötmine on niisiis ilus tegu. Nii rändavad metsa sajad teraviljatonnid ning kooliõpilased ja lasteaialapsed korjasid metsanotsudele linnaparkidest igal sügisel rõõmsalt tammetõrusid. Metssead tänasid inimliku hoolitsuse eest arvukuse plahvatusliku tõusuga. Jahimees rõõmustas, kaitsealused ja maistva juurikaga looduslikud käpalised aga eriti mitte. Siis jõudis meile sigade Aafrika katk, mis arvukas metsseapopulatsioonis kiiresti levima hakkas. Järsku selgus, et paljud abivalmis koolijütsid ja lasteaialapsed andsid tahtmatult oma tillukese panuse julmale looduse arveteklaarimisele. Hoolsate lapsenäppudega korjatud tõrudel kosunud metsanotsud surid piinarikkalt katku või notiti jahimeeste poolt riiklike kvootide alusel. Kümnetel tuhandetel kodunotsudel tuli aga katku tõttu hingata värske laudaõhu asemel lämmatavat süsihappegaasi ning väärika šnitslikssaamise asemel ootas neid külm ühishaud.

1984. aastal ei lennanud tollase Nõukogude liidu sportlased poliitilistel põhjustel Los Angelesse olümpiamängudele. Läänemere kormoranid aga lendasid samal aastal esimest korda Eestimaa kalavetele ja seda täiesti apoliitlistel põhjustel. Ajapikku nende arvukus suurenes ja Eesti kalamees vaatas seda aina murelikumal pilgul. Kormoran sööb kala ja palju kormorane sööb palju kala. Suuremast osast hüljestest kui konkurentidest oli kalamees juba tänu küttimisele ja keskkonnamürkidele lahti saanud. Nüüd oli aga loodus, kalamehe põline vaenlane, temale kuuluva varanduse hävitamisel allveelaevastiku vahetanud õhujõudude vastu ja see nõudis uut lähenemist. Kormoran ei ole välimuselt just luik ja ajakirjanduses ilmusid nende ürgse välimusega linde käsitlevate artiklite pealkirjades väljendid „tontlikud linnud“, „võõrlinnud“, „tiivulised karuputked“ jms. Pannes kokku linnu vähese atraktiivsuse tema pöörase kalaisuga oli inimestel aeg küps otsuse langetamiseks. 2008. aastal võeti Keskkonnaministeeriumis vastu vastuolulise pealkirjaga „Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava“, mis lubas kormoranikolooniates hakata linnumune õliga pritsima. Kasvav linnutibu nimelt saab oma hingamiseks vajaliku hapniku läbi munakoore. Õlitatud munakoor ei lase õhku enam läbi ja tibu lämbub. Kava hakati hoogsalt ellu viima, kuid peagi selgus, et ka kalasöödiku ohjamisel oli inimesele looduses konkurent. Nimelt on meie esimese kaitsekategooria kaitsealune liik, 1970-ndate lõpul väljasuremise äärel vaarunud merikotkas, oma arvukust tublisti kasvatanud ja ootamatult avastanud kormoraniliha kulinaarsed omadused. Nüüd on tuhandetesse pesakondadesse ulatuvad kormoranikolooniad saanud ajalooks ja lind pesitseb meil ilma igasuguse õlitamiseta täitsa ohjes. Arvake ära, kumb oli looduse reguleerimisel edukam, õlipritsiga ohjaja või valge sabaga suur lind?

Haigused on vastikud. Mõni neist on surmav ja seetõttu eriti vastik. Üks jäledamaid haigusi, mida on võimalik põdeda, on kiskjahammustustega leviv marutõbi. Hammustada saanu on määratud kindlale surmale, meditsiinilise sekkumise hilinedes on seda ka inimene. Soov see haigus likvideerida on kõigiti arusaadav. Et tegu on viirusega, saab tema vastu edukalt vaktsineerida ja mõistliku loomaomaniku kodused kiskjad on loomulikult süsti abil kaitstud. Metsakiskjad olid aga pikalt jäetud iseenda hooleks. Siis aga sekkus hoolitsev inimkäsi, hakkas lennukitelt metsadesse söödavaid vaktsiinipalu pilduma ja haigus kadus, nagu oli ette nähtud. Paraku on haigused oma vastikusele vaatamata looduses olulised. Marutaud on olnud väikekiskjate üks peamisi surmapõhjuseid looduses. Nüüd on metsad küll marutaudist priid, aga samal ajal väikekiskjatest pungil. Väikekiskjad söövad väikseid loomi, nende mune ja poegi. Millegipärast on metsiste ja lendoravate arvukus hakanud lähenema kriitilise piirini just nüüd, mil vaktsiin peaks olema metsarahva lõplikult õnnelikuks teinud.

Kindlasti pole loodus päris selline, nagu me sooviks, aga tema parandamine võib viia ootamatute, sageli ka negatiivsete tagajärgedeni. Sammalhabeme mõttetera laiendades võiksime eelnenust järeldada, et tasakaalu saab hoida vaid siis, kui tegutsetaks tasa ja kaalutledes.


Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Neljapäev, 15. september 2016

Seenerikas Eesti ja maailm



Seeneriik on tohutu oma ligi 100 000 kirjeldatud liigiga maailmas. Arvatakse, et globaalne seente elurikkus on umbkaudu 1,5-5 miljonit liiki, mis saavutab lülijalgsete järel tubli teise koha. Enamik tuntud seentest kasvab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias, kus seeni on teaduse kõrge arengu tõttu laialdaselt uuritud. Seevastu troopilistes piirkondades, eriti vihmametsa aladel on seente üldine elurikkus kõrgem, ent sealseid liike on palju vähem uuritud, mistõttu kirjeldamata liike võib leida igal sammul. Isegi paljud hästi märgatavad suurte viljakehadega seened nagu puravikud, pilvikud ja riisikad on troopikas vähe uuritud. Enamik tundmatutest liikidest nii troopikas kui ka mujal on siiski sellised, mille viljakehad on mikroskoopilised või need puuduvad üleüldse. Näiteks pärmid ja viburseened ning paljud hallitusseened ei moodusta kunagi viljakehi. Selliseid seeni uuritakse kas kultuuritunnuste põhjal või nüüd ka ainuüksi molekulaarseid määramismeetodeid kasutades.

Tänu kümnete seeneteadlaste panusele on Eestis seeni maailma mastaabis väga hästi uuritud ja on seni leitud ligi 8000 liiki erinevaid seeni. Ent see on ka Eesti puhul vaid jäämäe nähtav tipp, kuna DNA-põhised teadusuuringud mullast, veest ja taimelehtedest viitavad vähemalt 200 000 liigi olemasolule meie looduses. Nagu taimede ja loomade puhul, pole meil ainult Eestile iseloomulikke seeni. Seda võib seletada jääaegade mõjuga, mis sundis taimkatet ja loomi pidevalt liikuma koos soojeneva või jaheneva kliimaga. Tänu mikroskoopilistele eostele on seentel palju efektiivsem levimine kui taimedel ja loomadel, mis võimaldab neil hõlpsasti tuule abil asustada väikeseid saari ja isoleeritud peremeestaimi.

Eestis elavatest seentest on kõige suuremad ja sagedasemad rühmad perekonnad pilvik (Russula), vöödik (Cortinarius), narmasnutt (Inocybe) ja sametkoorik (Tomentella), mis kõik sisaldavad mitusada liiki. Tänu heale uuritusele on meil küllaltki palju teada ka seente söödavuse ja mürgisuse kohta. Söögiseentena on registreeritud ligi 500 liiki, millest enamik on küll haruldased ja tavainimestele tundmatud. Eestlased eelistavad söögiseentena enim kukeseeni, sirmikuid, puravikke, pilvikuid ja riisikaid, samas kui venekeelsed inimesed eeilistavad tatikuid ja puravikke. Mida ida poole, seda rohkem inimesed tunnevad seeni ja seda rohkem käiakse ka metsas seeni korjamas. Sarnane trend valitseb tegelikult kogu Euroopas. Mürgiseid seeni on Eestis kirjeldatud vaid mõnisada, ent ilmselt on neid palju rohkem, kuna erinevaid seenemürke on väga palju ning nende põhjalik keemiline uurimine on kulukas. Ilmselt sisaldab enamik liike suurematest perekondadest nagu vöödik ja narmasnutt mürgiseid kemikaale. Kuna neil on väiksesed viljakehad ja nad ei kutse seenelisi end korjama, siis on nende kohta vähe teaduslikku informatsiooni. Omaette rühm mürgiseid seeni on hallutsinogeenseid ühendeid sisaldavad seened. Nagu kanepi puhulgi, leidub palju ka hallutsinogeensete seente tarvitajaid, kes ei teadvusta endale pikaajalise tarbimise riske – eelkõige närvide ja maksa kahjustusi.

Seentel on looduses kolm väga olulist rolli. Valdav osa seeni on surnud orgaanilise aine lagundajad, kes tselluloosi, ligniini ja teisi puidus ja lehtedes olevaid ühendeid suhkruteks ja aminohapeteks lagundades saavad sellest oma energiat ja ühtlasi vabastavad toitaineid ja süsihappegaasi. Toitained ja süsihappegaas omakorda võimaldavad taimedel fotosünteesida, seeläbi kasvada ja toota värsket biomassi. Teine rühm seeni on mükoriisa moodustajad taimede juurtel, kes varustavad taimi vabanenud toitainetega ning kaitsevad neid mullas elavate kahjurite, mädaniku tekitajate ja mürgiste kemikaalide eest. Mükoriisaseened saavad taimedelt vastu fotosünteesi teel toodetud süsiniku ühendeid, mille taim transpordib juurte kaudu mükoriisadesse ja sealt edasi mullas elavasse seeneniidistikku. Seeneniidistik eritab rakkudest välja vees lahustunud suhkruid ja orgaanilisi happeid, mis on toiduks juurestiku ümber elavatele bakteritele ja algloomadele, kes sünteesivad vitamiine ja juurte arengut soodustavaid keemilisi ühendeid ning samuti osalevad kahjulike mikroorganismide tõrjumises. Hinnanguliselt liigub maa alla ligi kolmandik fotosünteesi teel toodetud suhkrutest, mis viitab vajadusele investeerida juurtega seotud mikroobide heaolusse. Kolmas väga oluline rühm seeni on patogeensed ja parasiitsed seened, mis toituvad eluskudedest. Taimedel on kõige rohkem seenpatogeene. Loomadel ja teistel seentel on seenhaigusi vähem, ent selle võrra kannatavad need rohkem bakteriaalsete ja viiruslike haigustekitajate läbi. Seenhaigused võivad hävitada terveid põlde ja metsaistandusi, sest nad on võimelised väga kiiresti paljunema ja levima ühelt taimelt teisele. Vanasti põhjustasid kultuurtaimede seenhaigused vilja ja kartulisaagi ikaldumist sellisel määral, mis põhjustas suuri näljahädasid ja paljude inimeste hukkumise. Inimeste ja loomade seenhaigused on tavaliselt vähem kahju tekitavad ja puudutavad enamasti immuunpuudulikkusega või välja arenemata immuunsüsteemiga isikuid.

Inimkond on läbi ajaloo õppinud seeni kasutama väga mitmel erineval otstarbel. Kiviajal kasutasid inimesed harilikku tuletaela (Fomes fomentarius), et selle viljakeha viltjasse säsisse püüda tulerauaga löödud sädemeid ja seeläbi süüdata tuld ning seda transportida. Kasekäsnaku (Piptoporus betulinus) kibedamaitselisi viljakehi mäluti hammaste pesemise eesmärgil, et sealsete antibiootikumide abil suruda alla kaariest tekitavate bakterite arvukust. Paljud indiaanihõimud ja Siberi rahvad on kasutanud torikseente puru ka tubaka asemel piibu tõmbamisel, mis oli tseremoniaalne tegevus. Eelkõige Siberis oli laialt levinud ka shamanismi vorm, kus kasutati punase kärbseseene leotist, et saavutada transi seisund ja kogeda teispoolsust. Sarnane tegevus on levinud ka maiade seas Guatemalas, kus tarbitakse paljusid muid hallutsinogeenseid seeni. Seente tarbimist toiduks leidub samuti kõikjal maailmas, ent see on kõige laiemalt levinud Kesk-Aafrikas, kus mitmed hõimud on spetsialiseerunud seente korjamisele ja vahetuskauba tegemisele kalapüüdjate, jahimeeste ja põlluharijatega. Käsitöölised kõikjal maailmas on õppinud oskuslikult ära kasutama värvikirevate vöödiku liikide pigmente, mida rakendatakse lõnga värvimisel, et saavutada kollaseid, oranže, punaseid ja rohelisi toone. Suhteliselt hiljuti on maailmas hoo sisse saanud seenekasvatus, kus toodetakse peamiselt gurmeetoituks šampinjone (Agaricus), austerservikuid (Pleurotus) ja palju teisi seeneliike. Euroopas on levinud trühvlite (Tuber) skasutamine toidulisandina, mille eest gurmaanid on nõus välja käima kuni 3000 eurot kilo kohta. Ligi miljon inimest on leidunud endale töö Hiina seenekasvanduse sektoris, kus kasvatatakse nii toiduks kui ka rahvameditsiini jaoks üle 50 erineva seeneliigi. Tähtsaimad meditsiiniliste omadustega seened on läikvaabik (Ganoderma lucidum) ja hiina kedristõlvik (Cordyceps sinensis), mida arvatakse aitavat kümnete erinevate vaevuste vastu. Seened on väga oluline allikas ka farmaatsiatööstuses, kus neist on eraldatud penitsilliini kõrval mitmeid teisi antibiootikume ja ravimpreparaate.

Kirjutas Leho Tedersoo

Neljapäev, 8. september 2016

Meemesilased – mõistatuslikud ja metsikud kodustatud putukad



Lasteaialapski teab, et loomad jagunevad laias laastus kahte rühma: kodu- ja metsloomad. Veel teab lasteaialaps, et lisaks loomadele on olemas linnud ja putukad. Täiskasvanueas on enamik jõudnud arusaamani, et linnud ja putukadki on mingit moodi loomariigiga seotud.

Loomade kodustamise üheks oluliseks eelduseks on nende kodustatavus. On loomi, keda saab pidada karjamaal, ja on loomi, kellega saab jalutada teda rihma otsas hoides. Lisaks on loomi, keda saab eksponeerida vaid teraspuuris, muidu nad panevad plehku või kipuvad olema ohtlikud. Paljud loomad aga ei ole peetavad isegi puuris, vaid kipuvad inimese hoolitsuse kiuste vangistuses kiirelt hinge heitma.

Putukate kodustamist on inimene üldjuhul tarbetuks pidanud, nagu ta on tarbetuks pidanud ka putukaid endid. On aga ka paar erandit. Tänapäeval ei oska me neid sedavõrd hinnata nagu muistsetel aegadel, aga au sees on need loomad endiselt. Üks neist on siidiliblikas, kelle vastse kootav nukk muutub pärast lahtikerimist imeliseks siidiniidiks. Teine liik on meemesilane, kelle ajaloolist rolli inimese elus on tänapäeval, kui suhkur on odav ja hiilinud isegi soolase toidu sisse, kerge alahinnata. Alles paar sajandit tagasi tundis enamus maailma rahvaid vaid ühte kontsentreeritud suhkru vormi – mett. Mesi oli tol hallil ajal haruldane suupiste. Kes seda aga kord maitsta oli saanud, võrdles kõike muud just selle kogemusega. „Mesine jutt“, „uni on magus kui mesi“, „mett moka peale määrima“, „olla justkui mee sees“, „tõrvatilk meepotis“.

Miks aga rääkida elurikkuse blogis ühest koduloomast? Põhjuseid on õige mitu. Esiteks ei ole meemesilane, erinevalt pea kõigist kodustatud taimedest ja teistest loomadest, sugugi võõramaist päritolu. Meemesilane on põline Euroopa liik ja elanud metsikult puuõõnsustes juba koos meie esivanematega. Tol vanal ajal inimene mesilinde oma kodus ei pidanud, vaid käis aeg-ajalt nende eluasemeid silmipimestavas magusahimus halastamatult rüüstamas. Lisaks on kõik, kes mesindusega pealiskaudseltki kokku on puutunud, nõus, et liiga taltsas ja alandlik see loomake just pole. Ehkki meemesilasel on mitu looduslikku alamliiki ja tunnustatud tõugu, on tegemist siiski ühe võrdlemisi metsiku loomaga. Lisaks eelnenule mängib meemesilane meie looduslikes ja põllumajanduslikes ökosüsteemides märksa olulisemat rolli kui ühelt koduloomalt eeldaks. Meemesilane on nimelt oluline õistaimede tolmeldaja. Tõsi, häid tolmeldajaid on teisigi, kuid meemesilase vajadus nektari ja õietolmu järgi on tavapäratult suur. Kui teised tolmeldajad tarbivad nektarit toiduna (liblikad, sirelased) või koguvad õienestet söögiks oma järeltulijatele (kimalased, erakmesilased), siis mesilased on nõuks võtnud olla ärkvel ka talvel ja selleks on vaja varuda tublisti toitu. Seda siis varutaksegi meena, mida võib tubli mesilaspere koguda Eesti looduslikes tingimustes kuni 100 kg aastas. Koduloomaks teeb mesilase asjaolu, et inimene pakub talle kodu. Üür on aga üsna üüratu. Nii ei nõua inimene mesilinnult sugugi vana kombe kohaselt kümnist, vaid ikka mitmekümnist ja sageli pannakse purkidesse kogu mesilaste suvine hool ja vaev. Hoolitsev mesinik asendab mee muidugi suhkrulahusega ja kõik on rahul – mesilased, kuna talvevarud on kindlustatud, mesinik aga tunneb head meelt asjaolust, et suhkur on meest kordi odavam.

Mesilaste pidamisest saadav tulu on niisiis otseselt mõõdetav nende poolt korjatud mee koguse ja selle turuhinna korrutisega. Et aga mesilased on olulised tolmeldajad nii looduses, põllul kui aias, on nendelt saadav kogutulu rahvamajandusele tegelikult mõõtmatult suurem.

Mesinikud on lisaks putukateadlastele ühed vähesed, keda putukatega tegelemine paneb tundideks ennast unustama. Samas teab iga loomapidaja, et rõõmude kõrval on mured. Koduloomadel on haigused ja parasiidid, nende käekäik sõltub ilmastikust, saadav tulu sõltub tarbijatest ja poliitikud võivad teha tarkade otsuste kõrval ka rumalaid. Mesinike murekoorem on viimaste aastakümnete jooksul vähehaaval paraku aina suurenenud. Juba ammu mesindusega kaasas käinud haudmemädanikele, mitut laadi halvatustele ja kõhutõbedele on viimase mõnekümne aastaga lisandunud Koreast ja Jaapanist pärit sealsete looduslike mesilaste pisike parasiit varroalest, kellega ei oska siiani midagi tõhusat ette võtta ei mesilased ise ega mesinikud. 21. sajandil on liitunud mesinike hädade nimekirja müstiline mesilasperede kollaps, mis praktikas tähendab, et mingil põhjusel vahetult enne talvitumajäämist jätavad mesilinnud oma taru ja meevarud ning lahkuvad teadmata suunas, jättes mesiniku nõutult taru ette käsi laiutama. Mõnel aastal võib juhtuda, et tühje mesitarusid ja käsi laiutavaid mesinikke on palju. Kollapsi põhjused pole siiani sugugi selged, niidid aga viivad kahtlaselt tihti põllumajanduses kasutatavate kemikaalideni.

Õnneks ei ole Eesti mesilased oma muredega üksi, nende õigused on kaitstud Eesti vabariigi kõrgeima seadusandliku võimu poolt, sest sel aastal moodustati Riigikogus mesilaste toetusrühm. Selle poole võivad oma murelikud lihtsilmad pöörata nüüd sajad Eesti mesinikud ja liitsilmad miljardid Eesti meemesilased. Albert Einsteinile omistatakse ütlust, et kui hävivad mesilased, olla inimkonnal jäänud neli aastat elada. Selle valguses on meie rahvasaadikute kätes võib-olla kogu inimkonna tulevik.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Lisalugu

Määrinud kord mandrimees Hiiumaa mehele mesipuu kaela. Ise kiitnud, et viska aga jalad seinale ja oota, kuni linnud varanduse kokku tassivad. Läinud siis Hiiumaa mees kaunil pühapäeva hommikul nurga taha vett viskama, mis aga mummidele sugugi meele järele ei olnud. Suskasid siis kambakesi vaest mehikest ega jätnud järele ka siis, kui ohver jooksu pistis. Kui kurjamid lõpuks siiski maha raputatud, tegi Hiiumaa mees tule lee alla, keetis suure pajatäie vett, ja kallas selle kogu täiega mesipuusse. „Kurat, see pole ka miski varandus, mille kärbsed kokku on kandnud!“ vandunud ta tuliselt.
/Kuuldud ühe Hiiumaa mehe käest/

Laupäev, 3. september 2016

Seeneaeg on pidu paljudele


Seened elavad oma rahulikku aastaringset elu meile enamasti vähemärgataval moel seeneniidistikuna pinnases, puidus ja tegelikult pea kõikjal meie ümber, kus vähegi niiskust on. Soodsatel aegadel moodustavad nad seeneniidistikust aga vägagi silmatorkavaid viljakehi, mis pakuvad kulinaarset huvi mitte ainult paljudele inimestele, kellel veel on alles tubli korilasehing, vaid ka tohutule hulgale teistele olenditele.

Seentega on seotud paljude loomade elu. Eriti arvukalt on seentega seotud selgrootuid loomi. Suurele osale neist on seened põhitoiduks, aga ka lisatoiduks või elupaigaks. Lisaks järgneb väikestele seenesööjatele alati ka neile jahti pidavaid loomi, kes seetõttu samuti üsna tihedalt seentega seotud on.

Seente olulisus putukate elus kajastub sageli ka putukate nimes. Seenetriinul on ilus nimi ja valmikul silmatorkav puna-must välimus. Tema toiduks on nii valmikuna kui vastseeas torikud, murumunad, šampinjonid ja erinevad hallitusseened. Seeni sööb ka seenesultan. Ning loomulikult teavad seenekorjajad hästi, et konkurentidena tuleb seenelistel sageli kohata „seeneusse“, kes maitsva roa juba kasutusele on võtnud. Seeneussidena tunneme me seenesääsklaste (Eestis umbes 300 liiki) ja seenekärblaste (Eestis umbes 15 liiki) vastseid, kes elavad ja kasvavad paljudes nii söögi- kui ka mürgiseentes. Emased seenesääsed ja seenekärbsed munevad peale paaritumist seene kübara alla või seene kanna sisse, kus koorunud vastsed nukkumiseni toituvad. Vastsed kasvavad ja arenevad väga kiiresti. Ei ole ju seene viljakeha väga pikaealine. Sageli on vastseid koos väga palju. Kui vajalik suurus saavutatud, kukutavad nad end mulda, kus nukkuvad ja talvituvad. Järgmisel aastal väljuvad nukkudest moonde läbinud uued seenesääsed ja seenekärbsed ning taas otsivad nad seeni, kuhu poetada oma munad. Tasub meeles pidada, et ussitavad ka inimese jaoks väga mürgised seened, nii et ussitamise alusel ei saa kuidagi otsustada, kas seen on meile söödav või mitte.

Seentel toimetavad ka hooghännad, õiekärbsed, hiilakoorlased, mitmed lühitiiblased, röövlestad ja paljud-paljud teised. Enamus Eesti 85-st maismaateo liigist söövad muuhulgas ka seeni. Seente viljakehadel kohtame sagedamini teetigulasi ja nälkjaid, aga ka teisi tigusid.

Paljude imetajate jaoks on seened hinnatud lisatoiduks. Seeni söövad nii väikesed imetajad kui ka päris suured loomad. Seentega maiustavad meelsasti kaelushiir ja leethiir. Ka metssiga, mäger, metskits ja karu söövad sügiseti vähesel määral seeni. Orav kogub ja kuivatab seeni pisut ka talveks.

Sellel aastal tundub, et seeni jätkub kõigile. Toredaid seene-elamusi!

Kirjutas Annelie Ehlvest



Pühapäev, 28. august 2016

Elurikas surnud puit



Elu on üürike ja seda geoloogilises ajaskaalas tegelikult ka nõnda pikaealistel olenditel kui seda on puud. Surma oleme harjunud kujutama igavikulisena ja lahkunu hing, kui ta just uues kehas ei juhtu sündima, hõljub igavesti poolläbipaistva hõlstina kuskil meie kõrvaldimensioonis. On selle hingega kuidas on, aga surnukeha ei ole looduses kunagi igavane. Inimühiskonnas on surm käsitletav kurva sündmusena ja sageli kipume sama emotsiooni üle kandma ka muudele liikidele. Suur osa teisi looduses elavaid liike aga elavad oma elu üksikuna ja üksikud on nad ka oma surmas. Ehkki väidetu kõlab veelgi traagilisemalt kui surm ise, on tegelikkus selline, et looduses pole kadunukest enamasti keegi taga nutmas. Küll on aga palju neid, kes lahkunu maiste jäänuste vastu siirast kulinaarset huvi tunnevad. Nii kaovad ka suuremate loomade surnukehad olematusse mõne nädalaga. Puudega on aga veidi teisiti. Esiteks on nende elu sageli väga pikk, teiseks on nende suremine sageli pikaajaline protsess ja kolmandaks võtab kadunukese taas mullakssaamine märkimisväärselt kaua aega.

Inimese poolsurnud olemist nimetavad arstid koomaks. Puude jaoks võib poolsurm olla aga aastaid, mõnedel juhtudel lausa sadu aastaid kestev reaalsus. Kasvada, õitseda ja õilmitseda ühest otsast, närbuda, kuivada, surra ja mädaneda teisest otsast, on paljude puude elukaare lõpuosa igapäev.

Varem või hiljem juhtub siiski, et puu sureb lõplikult. Enamasti juhtub see, nagu looduses üldiselt tavaks, noores eas. Mõnel miljonitest seemnetest õnnestub elada olenevalt puuliigist aastakümneid kuni sadu aastaid vanaks. Igavesti ei ela aga keegi. Puu lõplik surm saabub erinevalt. Reeglina on osaliselt tema surmas süüdi mõni teine elusorganism, sageli on see seen, kes asub veel jalgel seisvat vanakest seestpoolt sööma. Väljast veel igati kõbus puu võib seetõttu ootamatult kergesti alla anda juba esimestele sügisestele tormidele. Puu, mis on oma juurtest täielikult eraldatud, on aga samavõrra surnud kui inimene, kelle pea ja keha vaheline side on mingil põhjusel katkenud.

Kui viimnegi eluvaim on mahavarisenud puust kadunud, antakse kauaoodatud võimalus pisematele elukatele. Puuhiiglase peied on aastaid kestev rõõmus pidu, kus peolaua on katnud kadunuke ise. Esimesena on lauas erinevad seeneliigid, kellest mõned olid vastutavad ka kadunukese enneaegse lahkumise eest, aga kes nii rikkalikult kaetud laua ääres sellisest pisiasjast ikka hoolib? Alul seentest ja hiljem teineteisest saavad omakorda toituda mitmesugused väiksemad lülijalgsed – lestad, mardikad, sada- ja tuhatjalgsed, kui nimetada levinuimaid. Pehmeks muutunud puit loob võimalusi sipelgatele, ämblikele, mitmesugustele ussidele jt. Veel püsti seisev surnud puu pakub elupaiku ja toitu õõnespesitsejatele lindudele ja närilistele, lamav tüvi aga kattub kiirelt tiheda sambla- ja samblikuvaibaga. Arusaadavalt kasvab metsa elurikkus tänu surnud puudele lausa plahvatuslikult – oli ju enne vaid üks elus puu, nüüd aga tuhandeid liike ja miljoneid isendeid.

Lagupuidu organismid vajavad lagupuitu. Suurem osa metsi nii meil kui mujal on aga majandusmetsad, kus puud on vaid kahes erinevas olekus: kasvavad või raiutud. Lagupuitu majandusmetsades peaaegu ei teki. Kui aga kõik see puit, mille me praegusel ajal Eesti metsadest välja raiume, jääks looduslikult metsa ning seal sureks, pakuks selline olukord toitu septiljonitele metsaorganismidele. Eestis hetkel kehtiva metsamajandamise arengukava järgi on igal aastal plaanis meie metsadest raiuda 12 – 15 miljonit tihumeetrit puitu. Sageli armastatakse suuri arve mõistetavamaks teha neid erinevate spordirajatistega võrreldes ja ehk levinuimaks selliseks mõõtühikuks on jalgpallistaadion. Viisteist miljonit tihumeetrit puitu ühele jalgpallistaadionile mahutades saaksime moodustada virna, mille kõrgus on 2,1 kilomeetrit! Selge ilmaga näeks võibolla isegi tippu. Sellisest kogusest toidust jääb meie metsade kõdupuiduelustik ilma igal aastal.

Metsa väärtus pole aga seotud ainult puidu müügiga. Kasvav mets nimelt seob suures koguses süsihappegaasi ja aitab tasakaalustada kliimamuutustes süüdistatavat süsinikubilanssi, mis on tasakaalust väljas meie praeguse majandustegevuse tõttu. Paraku ei ole küps mets enam kuigivõrd kasvav ega seo seetõttu ka kuigivõrd süsinikku. Kõdunev puutüvi aga lausa toodab süsihappegaasi. Kes nüüd jõudsid oma süüdistava pilgu suunata korstnatelt korraks surnud puudele, võivad selle tagasi algasendisse pöörata. Mets ökosüsteemina on ka küpsel kujul hullemal juhul süsinikneutraalne, mida korsten on vaid siis, kui ta parasjagu ei tossa.

Mitmed kõdupuiduga seotud organismid on muutunud väga haruldaseks või sattunud suisa väljasuremisohtu. Õnneks on lagupuidu elustikule jäänud alles kaitsealade metsad. Need on aga majandusmetsaga võrreldes selges vähemuses ja väga killustunud.

Kõdupuidu elustiku kaitse on õnneks lihtne. Selleks tuleb metsa jätta surnud puid ja säilitada puid, mis võivad selleks muutuda lähiajal. Kõige olulisem on aga oskus surevas puus surma asemel rõõmsalt kihavat elu näha.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm



Väekas nõges ja tema elanikud



Nõgest tunnevad kõik. Enamasti küll tema kõrvetava omaduse tõttu ja umbrohuna, kelle vastu peab igati võitlema, kuid kõrvenõgest kui head toidu- ja ravimtaime ei taheta nii kiiresti omaks võtta. Ometi saame temast rammusat loomasööta ning inimesele ravitee ja supiainest. Kõrvenõgeses on nii palju väge, et hoiatatakse tema liigtarbimise eest. Veel saame me nõgesest teha saunaviha ning nõgesest võib isegi köit punuda.

Eestis kasvab kaks nõgeseliiki – kõrvenõges Urtica dioica ja raudnõges Urtica urens. Võiks arvata, et kõrvetavat taime ei söö ka teised loomad, kuid juba nõgesenimelisi loomaliike on eesti ja ladina keeles paarikümne ringis. Kõrvetus pole neid loomi ja nende vastseid eemale hoidnud. Küllap ongi nõgeste kõrvetus kaitseks rohkem suurte rohusööjate eest, ja just kasvamise, õitsemise ja seemnete valmimise ajal, sest närtsides nõges enam ei kõrveta.

Väikesed loomad kasvavat nõgest oluliselt ei kahjusta. Meie kõige tuntumate liblikate – koerliblika Aglais urticae ja päevapaabusilma Inachis io röövikud toituvadki just nõgestest, nende elu sõltub nõgeste olemasolust. Alguses on liblikate röövikud hulgakesi koos ning hoiduvad enda valmistatud võrgendi sisse. Suuremaks saades, kui nad on umbes 3-4 cm pikkused, liiguvad röövikud hajusalt taime mööda laiali. Koerliblika röövikud on kollakashallid tumedate ja kollakate pikivöötidega, millel kollased või mustad täpid. Ühes pesakonnas võib olla heledamaid või tumedamaid röövikuid, kellel on vastavalt kollakat või tumedat tooni rohkem või vähem. Päevapaabusilma rööviku keha on üleni sametmust, paljude väikeste valgete tähnidega. Kaitseks on koerliblika ja päevapaabusilma röövikutel harjased ja ogad. Veidi väiksemad on nõgeseliblika Araschnia levana röövikud. Ka nemad elavad hulgakesi koos. Röövikud on tumedad, seljal kahvatukollased tähnid ning pruunikad harulised ogad. Üks paar ogasid turritab rööviku peas. Nõgestel toitub veel teisigi liblikaid, näiteks nõgeseleediku Pleuroptya ruralis, hariliku nõgeseöölase Abrostola tripartita ja nõgese-nokköölase Hypena proboscidalis röövikud.

Nõgese-lehekirbu Trioza urticae vastsed tekitavad nõgese lehtedele väikeseid pahku (puhetisi). Suurema asustuse korral võrsed närbuvad, muutuvad kortsuliseks ja veidi tumedamaks. Pahksääse Dasineura urticae ebakorrapärase kujuga pahad nõgese lehtedel on rohelised kuni purpursed ning sisaldavad väikeseid valkjaid vastseid. Pahad võivad omavahel liituda. Paha ülaküljel on pilu, mille kaudu vastne väljub ning nukkub mullas. Roostepruune pahku nõgese lehtedel ja võrsetel tekitavad aga hoopis roosteseened liigist nõgeserooste Puccinia urticata.

Mardikatest näeb nõgesel kõige sagedamini 7-10 cm pikkust nõgese-lehekärsakat Phyllobius pomaceus. Täiskasvanud mardikas toitub nõgese lehtedest, kuid vastsed hoopis juurtest. Nõgese-peitkärsaka Nedyus quadrimaculatus vastsed toituvad samuti juurtel. Ovaalse keha ja pika kärsaga mardikad on vaid kolme millimeetri pikkused. Ohu korral tõmbavad nad oma jalad ja kärsa keha alla. Selliselt peitunud mardikas sarnaneb pigem seemnega. Veelgi väiksem (ligikaudu 2 mm) on nõgesenirp Apion urticarium. Tema vastsed arenevad nõgese vartes, tekitades väheldasi paksendeid. Üsna tavaline on nõgestel imetilluke, 1,5-2 mm pikkune nõgesehiilakas Brachypterus urticae.

Nõgestel võib näha kummalise välimusega nõgese-plaattäisid Orthezia urticae. Nende keha katab valgetest vahaniitidest kaitserüü. Plaattäid kuuluvad kilptäide hulka ja imevad taimemahla. Sageli on nad hulgakesi koos. Rühmadena elavad nõgestel ja toituvad taimemahlast ka lehetäid liigist Aphis urticata. Taimemahl on toiduks ligi 3 mm pikkustele kirju kehamustriga tirdilistele – liigid Eupteryx urticae ja Eupteryx cyclops ning 6-7 mm pikkusele nõgeselutikale Heterogaster urticae.

Küllap peab üks taim ikkagi väga väärtuslik olema, kui temast nii paljud loomad söönuks saavad. Nii et vähemalt korra võiks nõgesesuppi proovida.

Neljapäev, 11. august 2016

Elurikkus on mahetoidu tagatis


Mahetoit – ilma kunstkemikaalide toeta loodusega kooskõlas toodetud toit – kasvab jõudsalt vaid elurikkas keskkonnas. Mullaviljakus ja -tervis luuakse väga paljude makro- (vihmaussid, ümarussid, lestad jt) ja mikroorganismide (bakterid, seened, vetikad jt) ühistegevuses, mille aluseks on mulda viidud külluslik orgaaniline aine nii taimede, eri organismide jäänuste, kompostide kui sõnnikuga. Mitmekesine mullaelustik surubki alla ka taimekahjustajaid. Liblikõielised kui maheviljelusliku külvikorra võtmekultuurid, rikastavad looduslike lämmastikuvabrikutena mulda taimetoitainetega, ühtlasi meelitavad toituma mesilaselaadseid tolmeldajaid putukaid, suurendades nii tolmeldajate osatähtsust kooslustes. Mitmekesised looduslike taimeliikidega põlluääred pakuvad varje , elu- ja toitumispaiku taimekahjurite looduslikele vaenlastele – rööv ja parasiitputukatele. Nii liiguvad jooksiklased aplate lõugadega põldudele saaki otsima, reguleerides taimekahjureid kogu taimekasvuperioodi jooksul. Põlluserva õistaimedel nektari ja õietolmuga end kosutanud parasiitsed kile- ja kahetiivalised lendavad põllule leidmaks taimekahjureist peremehi oma järglaste väljahaudumiseks. Mitmekesine põllumajandusmaastik toetabki nõnda mahetoidu tootmist.

Kirjutas Anne Luik

Vaata lisaks: www.maheklubi.ee ja toitumahedalt.ee



Kes metsas haugub?



Metskits, rahvapäraselt ka kaber või kabris, on meie kõige levinum suuruluk. Kitse arvukus on kõrgaastatel ületanud 200 000 isendi taset, olles praegu siiski mõnevõrra madalam. Metskits asustab kõiki meie maismaaelupaiku, eelistades vaheldusrikast maastikku. Ta on kindlasti üks meie paremini tuntud imetajatest, kuna liigub väga sageli kultuurmaastikel ning on sageli aktiivne ka päevasel ajal.

Metskits on lõunapoolse päritoluga liik, kes on läbi ajastute meie aladel elanud soojematel kliimaperioodidel ning taandunud jahedamatel lõuna poole. Nimelt ei saa kits hakkama, kui lumikate on pikka aega sügav ja miinuskraadid pikalt väga krõbedad. Viimati oli selline talv 2009/2010, mil hukkus ligi 80 % meie metskitsedest. Eelmine sarnase ulatusega kitsede hukkumine leidis aset 1970ndate aastate lõpus. Mõlemal korral oli kitsede arvukus enne hukutavat talve olnud kõrgseisus ning kõrge asustustiheduse juures levinud haigused olid populatsiooni märgatavalt nõrgestanud. Praegu on metskitse arvukus kiires taastumisfaasis ja sellele on aidanud kaasa pehmed talved, nõrk küttimissurve ja kiskjate madal arvukus.

Metskits toitub suvel rohttaimedest ja puittaimede lehtedest. Talvel eelistab ta puhmarinde taimi, nagu mustikat, kanarbikku ja pohla ning sööb ka lehtpuude võrseid ja koort. Viljapuud on ühed tema lemmikute seast, millega peavad ka talu- ja suvilaomanikud arvestama. Okaspuudest võtab ta mõnikord ette noored kuused, süües nende möödunudsuviseid võrseid. Sellega võib metskits kuuseistandikes metsaomanikele märkimisväärset kahju teha, kuna korduva kärpimise korral pidurdub puu kasv. Samuti ei pruugi vigastatud taimest enam sihvakat palgipuud saada, mida temalt üheselt oodatakse.

Metskitse isaslooma nimetatakse sokuks, emast kitseks ja alla aastast looma talleks. Metskitsedest kannavad sarvi vaid sokud. Sarved hakkavad arenema juba talvel ning need on kasvufaasi ajal kaetud karvase nahaga. Kasvu lõppedes, enamasti maikuus, nahk kärbub ning see hõõrutakse puude vastu maha. Nii saavad valmis turniirirelvad, mida jooksuajal juunikuus omavahelistes jõukatsumistes vaja minna võib. Sokkude territooriumi märgiseid – räsitud noored puud ja selle ees kraabitud pinnas – on kindlasti märganud kõik looduses liikujad. Sarvede pärast hindavad jahimehed sokke kitsedest enam – mida suuremad sarved, seda hinnalisemaks peetakse jahitrofeed. Seega eelistatakse küttida suurte sarvedega isendeid, aga selle tulemusel kahaneb geneetiline mitmekesisus ja sellega seoses ka populatsiooni kohanemisvõime. Sokkudel tulevad sarved peast sügisel oktoobris-novembris ning järgmisel aastal kasvavad uued – iga aastaga suuremad ja harulisemad.

Metskitsel on väga oluline roll meie looduses, kuna ta on peamine saakliik ilvesele ning metssea madala arvukuse korral ka hundile. Kui huntide puhul on metskits oluline peamiselt noorte, hiljuti iseseisvunud väheste jahikogemustega isendite jaoks, siis ilvese käekäik sõltub meil metskitsest väga otseselt. Metskitse madala arvukuse juures on ilvese toidulaud nii kehv, et ema ei suuda piisavalt poegi üles kasvatada. Nii juhtus ka peale 2009/2010 aasta talve ning ilvese populatsioon ei ole sellest löögist veel siiani toibunud.

Graatsilised metskitsed on võimelised tegema päris hirmuäratavat häält, mis kujutab endast korduvaid lühikesi möiratusi, mida nimetatakse ka „haukumiseks“. Seda tehakse ohu korral – kas kaaslaste hoiatamiseks võimaliku vaenlase eest või hoopis viimase hirmutamiseks, võime vaid oletada. Igatahes on see hääl selgelt hirmutav neile, kes sellega varem tuttav ei ole. Kuigi enamasti arvatakse, et „hauguvad“ ainult sokud, teevad seda tegelikult mõlemast soost isendid. Emased ehk veidi mahedamalt, nagu see sellele sugupoolele üleüldiselt omane on.

Kirjutas Peep Männil

Mis juhtub, kui kodu on liiga väike ...



Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral kursis kinnisvaraturuga. Endale kuuluvat või ihaldatavat kinnisvara saame iseloomustada mitmeti, kuid alati anname mingi hinnangu ka selle pindala kohta. Enamikel juhtudest on kinnistu või eluruumi pindala selle väärtusega positiivses seoses. Loomulikult ei piirdu kinnisvara väärtus vaid selle pindalaga, vaid oluline on ka selle asupaik, ligipääs ja kvaliteet kõige laiemas tähenduses.

Muinasjuttudest tuttavatel imedel on teaduslik-tehnilise revolutsiooni tuultes kalduvus ühel või teisel moel reaalsuseks saada. Nii on meil mingil kujul olemas nii lendav vaip, rääkivad mänguasjad ... või isegi nina, mis valetades pikemaks muutub. Loomade keelt me küll kuuleme, kuid kahjuks päriselt veel ei mõista, taimede keelt suudab aga ette kujutada vaid tõeliselt hea fantaasiaga inimene. Kui me aga saaksime taimede või loomadega arutleda kujuteldava kinnisvaraturu üle, oleks meie väärtushinnangud selles vallas üllataval kombel väga sarnased. Suur on parem kui väiksem, hea ligipääs on parem kui halb ja kõik mugavused on parem kui kaevukook ja välikemmerg. Mõistukõnest tavakeelde seatuna tähendab see, et enamikele looduslikele liikidele meeldivad suured elupaigad, kus tingimused on head. Metsaloom on rahul, kui saab päev otsa mööda metsa tatsata, ilma et oleks ohtu kogemata metsast välja sattuda. Sootaimele meeldib, kui tema laialipuistatud seemned langevad sohu, mutile meeldib, kui ta saab oma mullahunniku vabalt maapinnale lükata ilma hirmuta, et äkki on keegi pahatahtlik maapinnale asfaldi peale laotanud.

Loodus on sageli vaenulik inimese suhtes ja see tõsiasi kehtib ka looduslike liikide kohta. Metsalooma on tema toimetustes sageli takistanud veekogud ja sood. Mererannik teeb ta aga juba päris nõutuks. Sootaim võib sattuda kasvama sooserva, kus suurem osa tema seemneid satub hoopistükkis metsa, kus nende idanemise tõenäosus on sama suur kui lõkkesse sattunult. Kõik need on aga maastikulised nähtused, millega liigid on pidanud aastatuhandeid juba arvestama – tõeline maastikumuutja on olnud juba sajandeid hoopis inimtegevus.

Kõik tänased põllud ja suurem osa heina- ning karjamaadest on saadud meie esivanemate ränga tööga metsa arvelt. Metsa jäi seega vähemaks ja süngete laante sisse ilmusid metsa põliselanikele võõristust tekitavad lagendikud. Võib arvata, et esialgu metsaelanikud vaid ohkasid raskelt, kui põõsaste vahelt põllul rassivat uustulnukat nägid, tegid ringi ümber põllu ja jätkasid oma teekonda. Aja jooksul aga hakkasid põllud aina suurenema ja nii pidid suurenema ka metsaelanike ringid. Mingil hetkel selgus metsaelanikele kurb tõsiasi, et nende mets on naabermetsadest eraldatud ja vaenulike lagealade poolt ümber piiratud. Suurema osa metsaliikide jaoks tähendab see esmalt, et suhted liigikaaslastega teistes metsades jäävad ajalukku. Peagi aga võib neid nende pisikeses pelgupaigas tabada raske haigus või muu häda, mis nad oma üksildasest metsatukast lõplikult välja suretab. Kauged sugulased võiksid ju tulla ja kadunukeste majapidamise üle võtta, aga põld on ees. Ilmatu lai.

Mingil ajal jäi inimesel põllumaad väheseks. Uueks viisiks põllumaad juurde hankida sai maaparandus, mille käigus kordus sama lugu, mis ennist metsaga, nüüd juba soode ja nende asukatega.

Eelnev oleks väga kurb, kuid tegelikult sai suuremast osast metsa arvelt võetud maast heina- või karjamaa, mida asustasid looduslikud rohttaimeliigid, kes metsades või soodes kasvada ei saanud. Nende elu läks vastupidiselt metsa- ja sooelanikele aina paremini. Niidulapikesed kasvasid suuremateks, liitusid omavahel ning eraldatud niidulappe ühendasid teeääred, liike levitasid heinalised ning kariloomad. Nii vahetus looduslik elurikkus suures osas poollooduslikuga, mis oli paradoksaalsel kombel mitmete elustikurühmade poolest rikkamgi kui metsik loodus, ja seetõttu ei näe me kaasajal sellises ajaloolises muutuses suuremat probleemi.

Nüüd on meie poolloodust tabanud uus häda. Viimase sajakonna aasta jooksul on taibatud, et viljakamad niidualad sobivad põldudeks ning et heina- ja karjamaa kasvatab rohtu märksa rohkem, kui see üles künda, väetada ja külvata sinna hea kasvuga kultuurheintaimed. Sedalaadi tegevusest aga jäid välja väheviljakad või lootusetult soised niidualad, millest suurem osa kasvasid võssa ja hakkasid vaikselt huvi pakkuma sajandeid kannatanud metsaelanikele. Niidualade liigid seevastu jälle kannatavad.

Tekib õigustatud küsimus, kaua maakasutuse muutuste tõttu represseeritud liigid kannatavad? Tuleb välja, et pikaealised liigid kannatavad päris kaua. Nii võitegi leida mitmeid niiduliike vapralt kasvamas kunagisele niidule kasvama hakanud noorest metsast. Teame, et sisuliselt on need kangelased määratud kindlale hukule, kuid enne päris väljasuremist nimetame me nende olemasolu mõnda aega väljasuremisvõlaks.

Õnneks on looduses ka seiklushimulisi liike, kes saavad hakkama erinevates elupaikades, vahetavad neid tihti või moodsa kombe kohaselt pendelrändavad igapäevaselt elu- ning töökoha vahel. Seega pole veel hirmu, et elurikkus päriselt otsa saab. Paljudel liikidel aga juba läheb haprasti, meenutagem kasvõi ebapärlikarpi või lendoravat. Ning ilmselt päris paljud liigid kannatavad meile nähtamatut väljasuremisvõlga. Meie vaatame neid uhkelt kui oma looduse rikkust, nemad aga kisendavad hääletult, et on kadumas. Nii see on, kui ei oska loomade ja taimede keelt.

Me armastame teha loodusega kompromisse. Oleme nõus millegist looduse kasuks loobuma, kui tema ka millestki loobub. Sagedaste sarnaste kompromisside käigus loodus muudkui taandub ja inimtegevus laieneb. Meie süda on aga puhas nagu Suurel Peetril kui ta Väikese Peetri leivakoti tühjendamise järel enda märsist leivakääru võttis. Tagantjärgi on sageli väga raske kindlaks teha, oli Suur Peeter tõeliselt õel või lihtsalt väga rumal.

Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste

Neljapäev, 21. juuli 2016

Vanade metsade liigirikas metsaelu on ohus. Lendorav.



Lendorav on hariliku orava sugulane, kuid on oma eluviisilt, toidueelistuselt ja mitme muu tunnuse poolest sedavõrd harilikust oravast erinev, et looduses nad jagavad küll elupaiku, kuid kuigivõrd ei konkureeri. Vaatamata nimele lendorav tegelikult ei lenda, vaid kasutab jalgade vahel olevat lennunahka puult puule liuglemiseks. Pikemad õhuliud võivad olla isegi kuni 50 m. Loomakese toit koosneb peamiselt erinevate puuliikide võrsetest, lehtedest ja pungadest. Väikese loomana on lendorav toiduks paljudele kiskjatele, kellest olulisemad on nugised ja kakud. Viimasel ajal on lendoravad aga nii haruldaseks jäänud, et on muutunud oma vaenlaste toidulaual haruldaseks delikatessiks.

Lendorav elab puude õõnsustes. Reeglina kasutavad nad rähnide tehtud õõnsusi. Pesapuuks on kõige tavalisemalt vanem haab, kuna on pehme puiduga ja rähnidele kerge töödelda. Sageli on vanad haavad ka tüvemädaniku tõttu seest juba looduslikult õõnsad. Seetõttu on lendorav eelkõige seotud vanade metsade ja eriti haava-segametsadega. Aasta linnu – rasvatihasega, kohtuvad lendoravad sageli just pesaõõnsusi valides. Lendorav on suurte vanade metsade loom, kes väldib võimalusel noori metsi, noorendikke ja raiesmikke. Igasugune kõrgete puudeta avamaastik takistab tema levikut, sest erinevalt harilikust oravast, laskub lendorav maapinnale väga harva ja vaid lühiajaliselt.

Lendoravat ohustab eelkõige metsaraietest tingitud vanade metsade kadumine, killustumine ja teistest samasugustest metsadest kas osalisse või ka täielikku isolatsiooni sattumine. Väikestes elupaikades on lendoravate asurkonnad väga väikesed, elupaikade isolatsiooni sattumine aga ei võimalda teistesse sobivatesse elupaikadesse levida. Täiskasvanud lendorav on võrdlemisi paikne, aga levikuvõimalused on erakordselt tähtsad noorloomadele, kes otsivad iseseisva elu alustamiseks elupaika, mis oleks emakodust kaugemal. Kuna lendorav on väike näriline, on tema eluiga küllalt lühike ja kiskjate mõju arvukusele väga suur. Seetõttu juhtub tihti, et mõnes sobivas, aga väikeses elupaigas hukkuvad mõnel aastal kõik loomad. Liigi käekäiku see aga kuigivõrd ei mõjutaks, kui sellel elupaigal oleks lendoravale sobilikud ühendused teiste elupaikadega, kust uut elupaika otsivad noorloomad saavad saabuda ja liigi arvukuse taastada.

Eesti on küll metsarikas maa ja selle tõttu arvatakse sageli, et küllap on ka metsaliikidega meil kõik korras. Tegelikult oli nõukogudeaegne metsamajandus meil kaasaegsega võrreldes suhteliselt väheintensiivne. Kuigi praegu on metsade pindala meil endiselt suur, on vanad metsad raiete tõttu asendunud suures osas noortega. Lendorav on hea näide kaasaegse looduskaitse vajadustest, kus me ei saa keskenduda vaid liigi olemasolevate elupaikade täielikule kaitsele, vaid peame tagama ka, et oleks uusi potentsiaalseid elupaiku ning liikumisvõimalused nende elupaikade vahel. Liikumiskoridorideks sobivad aga samuti vaid vanad puistud. See teeb lendorava kaitse väga keeruliseks ülesandeks ja metsamajanduse surve selles vallas kipub looduskaitsjate jõupingutustest üle käima. Metsaomanikule, kelle mets on sobiv lendorava elupaigaks või levikukoridoriks, kuigi tema metsas lendoravat veel ei ole, on raske selgitada, et vaatamata loomade puudumisele, ei tohiks ta oma metsa raiuda. Kui aga tahta lendoravat Eestis säilitada, siis on hädavajalik leida kompromiss loomakese nõudluste ning tänase metsamajandamise vahel.

Eestis on lendorav välja suremas. Spetsialistid hindavad liigi arvukuseks sadakond isendit ja tõenäoliseks väljasuremise ajaks aastat 2020. Laiemalt vaadates on liigi käekäik õnneks veidi parem Venemaal ja Soomes, kus lendorav on veel arvukas. Seega on meil sobivaid metsi säilitades õrn lootus liigi taasilmumiseks ka siis, kui ta meil vaatamata looduskaitsjate pingutustele siiski välja juhtub surema. Kui seda lähiajal ka ei juhtu, tuleb meeles pidada, et me ei kaitse metsi mitte sugugi ainult lendorava jaoks. Rangelt kaitstavaid liike, kes elavad meil vaid vanades metsades, on palju. Olgu nimetatud näiteks must toonekurg, väike konnakotkas ja metsis, kuid tegelikult on sellistes metsades haruldusi ja kaitset vajavaid liike nii seente, sammalde, samblike kui putukate hulgas.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Reede, 15. juuli 2016

Seente ja taimede elujõuline liit – mükoriisa


Suvi on kätte jõudnud ja raske on märkamata jätta seda lõhnade, värvide ja ka maitsete rohkust mida suvine loodus, aga ka koduaed ja linnapark rikkalikult eksponeerivad. Inimmeeltega tajutav suvine küllus seostub enamikul meist taimedega. Rohelised sahisevad puulehed, roheline muru, kõigis vikerkaarevärvides lilled, punased küpsed maasikad, sinised mahlased mustikad, kollased lõhnavad õunad. Seda loetelu võib igaüks vastavalt oma eelistustele jätkata, sest taimi, mis inimese keha kosutavad ja meeli ergutavad, on väga palju ning me tunneme ja teame neid suhteliselt hästi. Üldiselt armastavad Eestlased ka seeni. Kukeseened, puravikud, pilvikud ja riisikad jõuavad peaaegu igal aastal üleriigilistesse uudistesse. Neid kas on liiga vähe või siis vastupidi, enneolematult palju, ja me jälgime neid teateid suure huviga, seenekorv ja nuga igaks juhuks käeulatuses.

Aga taimed ei ole ainult taimed – ning seened, mida me korvi korjame, ei ole ainult seened. Taimed ja seened on omavahel moodustanud liidu, mida nimetatakse seenjuureks ehk mükoriisaks. Enamik maailma taimi (ca 90% taimeliikidest) võõrustavad oma juurtes mullas elavaid mükoriisseid seeni. Taimed pakuvad seentele peavarju ja toitu (fotosünteesiprotsessis toodetud suhkruid) ja vastutasuks hangivad seened oma laiaulatuslikult leviva seeneniidistiku abil taimedele mullast toitaineid ja vett. Lisaks täidavad mükoriissed seened tihtipeale ka turvameeskonna rolli, kaitstes taimejuuri kahjulike haiguste ja juuresööjate eest. Nii taimed kui ka seened, kes seenjuure moodustamisel osalevad, on omavahel tihedalt seotud. Selleks, et mükoriisne taim saaks kaunilt õitseda ja maitsvaid vilju pakkuda, peavad tema seenjuure moodustamisel osalema sobivad seened. Ja vastupidi – selleks, et mükoriisaseen saaks hästi elada ja viljuda, peavad tal olema sobivad taimpartnerid.

Seenjuurt moodustavate taimede ja ka seeneliikide elurikkus on suur. Olenevalt partnerite taksonoomilisest kuuluvusest ja ka seenjuure väljanägemisest ja talitlusest eristatakse peamiselt kolme mükoriisatüüpi: ektomükoriisa, arbuskulaarne mükoriisa ja erikoidne mükoriisa.

Igal vilunud seenelisel on oma kindlad seenekohad. Tähelepanelikumad on kindlasti ka märganud, et männiriisikad kasvavad männimetsas ja kuuseriisikad kuusemetsas. Männiriisikad ja kuuseriisikad on erinevate ektomükoriissete seeneliikide viljakehad. Enamik Eestis levinud söögiseeni on mükoriisaseened, kelle partneriteks on peamiselt erinevad puuliigid. Umbes 2% maailma taimeliikidest moodustab ektomükoriisat.

Erinevalt ektomükoriisat moodustavatest seentest on arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (krohmseened) silmale nähtamatud. Krohmseened on mikroskoopilised organismid, kes elavad taimejuures ja mullas ning osalevad seenjuure moodustamisel umbes 82% maailma taimeliikidest. Krohmseeni me otseselt söögiks ei tarvita, kuid maasikad, vaarikad, kurgid, tomatid, õunad, ploomid, pirnid, porgandid, kartulid ja paljud muud metsast korjatavad või aias kasvatatavad viljad valmivad tänu edukalt toimivale seenjuurele, mida aitavad moodustada krohmseened. Ka paljud silmailu pakkuvad õitsevad taimed aias (nt roosid, liiliad, pojengid) ja looduses (nt sinililled, kannikesed, maikellukesed, karikakrad) on liidus krohmseentega.

Mustikad, pohlad ja jõhvikad on Eestlaste toidulaua lahutamatu osa. Aga ka neid maitsvaid marju poleks meil noppida, kui neil taimeliikidel puuduksid sobivad partnerid seeneriigist, kes aitaksid seenjuurt moodustada. Maailma taimedest moodustab erikoidset mükoriisat umbes 1%. Lisaks eespool nimetatutele on meile tuntumad seda mükoriisatüüpi moodustavad taimeliigid veel sinikas, kanarbik, sookail ja rodod.

Taimeliike tunneme ja teame me küllaltki hästi, aga nende seenpartnerite elurikkuse kohta on teave veel lünklik. Näiteks on leitud, et ühe metsmaasikataime seenjuure moodustamisel osaleb kuni 15 erinevat krohmseeneliiki. Milline on iga erineva seeneliigi roll, on täpselt teadmata. Siin ootab teadlasi huvitav senitundmata maailm. Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlased on mükoriisaseente elurikkuse uurimisel maailma teaduse eesliinil.

Taimede elurikkus saab eksiteerida vaid tänu taimejuures elavate ja tihti silmale nähtamatute mullaseente elurikkusele. Kui te nüüd juhtute silmitsema oma ilusat lillepeenart või satute metsas maasikavälule, siis mõelge korraks, et kõik see küllus on olemas tänu taimede ja seente omavahelisele liidule. Aga seenemaailmal on ka oma ebameeldiv külg. Paljud taimehaigused on samuti põhjustatud seenkahjurite poolt ja me oleme harjunud nende vastu võitlema. Kahjuks pole veel leitud sellist seenetõrjevahendit, mis tapaks haigustekitajad, kuid jätaks mükoriisaseened ellu. Seepärast tasuks otsida ja leida seenkahjurite vastu võitlemisel alternatiivseid vahendeid, et säilitada taimede ja seente elurikkust toetav seenjuur. Samuti võiks igaüks oma aias toimetades jätta seenemürgid kasutamata. On tervislikum nii taimedele, mükoriisaseentele ja lõpuks ka inimestele.

Kirjutas Mari Moora

Loe lisaks Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlaste saavutustest mükoriisaseente elurikkuse uurimisel:
 http://www.botany.ut.ee/planteco/et/taimeokoloogia_toogrupp/taimeokoloogia_toogrupp_-_uudised.html