esmaspäev, 27. veebruar 2017

Omanäolised tuvid



Eestimaa viis tuviliiki kuuluvad kahte perekonda ja ühte omanäolisse tuviliste seltsi. Tuvid on suure kere, väheldase pea ja lühikeste jalgadega linnud. Nende matsaka välimuse üheks põhjuseks on võimsad rinnalihased, tänu millele on tuvid erakordselt kiired lendajad.

Maitse-eelistuselt on meie tuvid seemnegurmaanid. Ühed neist otsivad seemneid metsas, teised on sättinud elukorralduse viljasalvede või hernepõldude ligi. Tuvide joomisviis on linnuriigis eriline: nad ei rüüpa, vaid imevad vett, kasutades nokka joogikõrrena. Viimast toetab võime sulgeda joomise ajaks ninasõõrmed.

Tuvide pere-elu on ülistatud kui jumalikku ideaali: kurameeritakse kaelakuti koos, hautakse kaht valget muna vaheldumisi ja poegi kasvatatakse perekohustusi jagades. Ka linnupiima, mis on tuvide puguseintes moodustuv toitev vedelik, jagavad poegadele nii ema kui ka isa. Tuvide paarisuhe kestab reeglina läbi elu.

Kodutuvisid tunnevad meil kõik. Nende asurkonna moodustavad 5000 – 10 000 aastat tagasi kodustatud kaljutuvid, kes on nüüdsel ajal taas metsistumas. Kodutuvidest kõneldes tuleb esile tõsta nende erakordset andi orienteerumisel: lisaks päikesele ning maamärkidele kasutavad nad asukoha määramiseks maa magnetvälja ja infrahelisid. Ajaloo jooksul on olnud inimese poolt aretatud kirjatuvid olulisteks kaugsõnumite kandjateks kuni telegraafi leiutamiseni ja hiljemgi. Kusjuures imetlust väärivad kirjatuvid ka tänapäeval: 2009. aastal Lõuna-Aafrikas tehtud katsel osutus mälupulgaga varustatud kirjatuvi Winston poole kiiremaks kohalikust internetiühendusest: ülesandeks oli toimetada 4 gigabaiti infot 96 km kaugusel asuvasse asulasse.

Kaelustuvi on meie suurim tuviline. Tema kevadine vali kuutamine on ajanud hirmu peale nii mõnelegi metsas uitavale inimesele. Üks kaelustuviga seotud imedest seisneb aga selles, et ta suudab pesitseda pea olematu pesaservaga hõredal oksalasul, suutes oma mune alla veeremast hoida isegi tugeva tuulega.

Õõnetuvi – nagu nimigi vihjab – pesitseb puuõõnsuses, mis on sageli musträhni valmistatud. Välimuselt sarnaneb ta kodutuviga, ent erinevalt viimasest eelistab elada vanades metsades. Tema menüüs leidub rohkesti metsaande – rohuseemneid, marju, pähkleid, tõrusid...

Turteltuvi on meie kõige pisem tuviliik. Nimi viitab isaslinnu turrutamisele: kaaslase meelitamiseks hüüab ta kõlavalt „turrr-turrr-turrr...”. Meil pesitsevate tuvide hulgas on turteltuvi ainukesena kaugrändur, kes lendab talveks Sahara-tagusesse Aafrikasse. Pikk rännutee on üks turteltuvi arvukuse kahanemise põhjus: Lõuna-Euroopas kütitakse kuni 4 miljonit turteltuvi aastas, kusjuures Aafrikas lastud turteltuvide arv on teadmata.

Pargi-turteltuvi ehk kaelus-turteltuvi ehk türgi turteltuvi laiendas 20. sajandil oma leviala üle Euroopa, alustades Türgist. Temast kiiremat ja edukamat asurkonna laiendajat Euroopa lindude hulgas ei ole. Pargi-turteltuvi lähisugulast naeru-turteltuvi peetakse kodustatud naerutuvide esivanemaks: neid pisikesi valgeid tuvisid näeme mõnikord väljumas mustkunstnike kübarast.

Turteltuvidel on au olla tänavuse 2017. aasta linnuks. Seepärast on nüüd kõik meie tuvid linnuvaatlejate hoolika tähelepanu all. Head tuvide märkamist meile kõigile!

Kirjutas Arne Ader

Lugemiseks ja uurimiseks: Turteltuvi – aasta lind 2017

reede, 17. veebruar 2017

Meresanitarid



Looduses on erinevad loomad omavahel seotud toiduahelasse. Selle keti kirjelduseks sobib püramiid, mille aluseks on arvukad väikesed olesed ning nendele toetuv putuk- ja lihatoiduliste loomade mitmekesisus. Mida aste ülespoole, seda kitsamaks läheb ruum ning kõige viimaseks selles reas osutub loom või lind, kes toitub kõigist teistest, “valitsedes” nõnda selle püramiidi tipus. Need tippkiskjad hoiavad endast nõrgemate saakloomade püüdmisega looduse tervise heas korras, sest eelkõige langevad nende saagiks nõrgemad või ettevaatamatud saakloomad. Kui aga sellised ära süüakse, on arvata, et säilivad tervemad ja tarmukamad, kes pärandavad oma edukuse võtme ka oma järglastele. Sellise loodusliku valiku kaudu ei pääse looduses halvemini kohastunud või haigustele vastuvõtlikud isendid nii lihtsalt sigima ja üle pika aja ja paljude põlvkondade aitab see kaasa mõne liigi või loodusliku koosluse heale tervisele ja tasakaalule. Kiskjate sooviks võib olla tabada ja neelata kõik ettejuhtuvad elukad, kuid sageli jäävad neile hambusse just need, kellel ka muidu oleks looduses keerulisem hakkama saada. Osavamad ja tugevamad pääsevad, tagades seeläbi oma liigi säilimise ka edaspidi.

Inimestele tundub sageli, et näiteks hüljestele söögiks kuluvad kalad võiks olla hoopis inimeste laual või poelettidel, tuues seekaudu loodusest selgelt mõõdetavat tulu. Mõne suure kala kaotus meres elavatele kiskjatele tundub tulevat otseselt kalameeste saagi arvelt, sest kala on läinud, raha jääb saamata! Teisalt on aga kindlaks tehtud, et kui loodusest on kiskjad välja püütud või minema aetud, on head elu vaid väheseks ajaks – kui näiteks jänesed pääsevad hundiohust, võivad peagi olla paljud taimed nuditud ning varem veistele paslikud karjamaad ei toida enam piimakarja ära. Kannatavad ka teised, metsikud rohusööjad. Nii on ka vetevallas – hüljeste või ka näiteks haikalade vähenemine pika aja jooksul välja kujunenud merekooslustes toob kaasa kiskjate valvsa järelvalveta kasvavatele kaladele rikutud tervise ja elujõu languse. Ellu jäävad ja sigima pääsevad ka nõrgad ja haiged isendid, kes tavaliselt kudemisea või -aladeni vastu ei peaks. Nende järglased ei pruugi olla enam nii tugevad või elujõulised kui varasema, kontrollitud võistluse võitjad, tulemuseks võib olla kalade koguhulga või soojätkamisvõime langus. Ei ole välistatud, et mõni liik võib nii sootuks nõrkeda ja hääbuda, või vastupidi, loodusliku tasakaalu vääratamise peale võib vohama pääseda mõni meile tähtsusetuna tunduv tegelane, kes inimtoiduks sobivate kalade marja või vastsed pintslisse pistab. Võitluses viimase kala peale jääb sel juhul pikas ajas kaotajaks ikka inimene.

Kirjutas Mart Jüssi

Hülgekaamerat saab vaadata siit

reede, 10. veebruar 2017

Antropotseen



Geoloogilised ajaskaalad on õpikutest keerulised selgeks saada ja kogenud pedagoogid teavad, et parim geoloogiaõpik on looduslik paljand. Iga möödunud ajastu on jätnud oma jälje kivimitesse ja erinevate kivimikihtide piirid tähistavad mõnd suurt ja põhjapanevat muutust Maa ajaloos. Teisiti öeldes, selleks et ajastu saaks endast jätta jälge geoloogiateadusesse, peab ta suutma toota ühe selge alguse (ja möödunud ajastute puhul ka lõpuga) kihi, mis on mingi tunnuse poolest teistest kihtidest eristatav. Vaatamata sellele, et antropotseen ehk inimese ajastu on juba laialt kasutatav termin, ei ole see veel siiani geoloogiliste ajastute ametlikus nimestikus. Kauge tuleviku geoloogid tunnevad antropotseeni kihistu ära hüppeliselt suurenenud raskemetallide sisalduse, suurenenud radioaktiivsuse, enneolematute keemiliste ainete ilmumise ja ulatusliku elurikkuse vähenemise järgi. Eriti palju teavet antropotseeni kohta saab prügimägede uurimisel.

Mille järgi me siis antropotseeni ära tunneme? Kõigepealt meenutagem oma kooli geograafiaõpiku Maa ajastuid käsitlevat osa. Kõige põnevam osa selles oli geoloogide ja kunstnike koostöös valminud kunagiste aegade tüüpiliste maastike rekonstruktsioonid, kus apokalüptiliste vaadetega vulkaanilised tühermaad vaheldusid lopsakate metsade ja veekogudega, kus ujusid, sibasid, tammusid, lendasid ja sõid teineteist kõige kummalisemad elukad. Kujutlegem, milline oleks tüüpiline vaade praegusaegsetest maastikest tulevaste koolijütside õpikutes. Küllap oleks sellel laiuv põllumajandusmaastik, taamal paistaks suurlinn ja kuskil kaugel oleks näiteks mäed illustreerimaks säilinud metsiku looduse fragmente. Vaadates hetkel tõenäolisi tulevikustsenaariumeid ja jättes kõrvale kõige mustemad, on kindel, et põllud ja linnad sellelt pildilt niipea ei kao, mägede ja metsiku loodusega see nii kindel aga ei ole.

Antropotseeni algust iseloomustavad mitmed globaalsed nähtused, neist silmapaistvamateks on tohutud maastikumuutused ning fossiilkütuste põletamise ja elupaikade hävitamise oluline mõju kliimale. Need nähtused omakorda on olulisimad liikide massilise väljasuremise põhjustajad. Proovides olla optimistid, võime ju leida, et kliima soojenemine päästab meid tüütust kütmisest ja pidevast külmetamisest ning et mõnede liikide, näiteks kasvõi sääskede, väljasuremine on ka igati tervitatav. Seda optimismipuhangut võiks aga jahutada teadmisega, et fossiilkütuste põletamisega kaasnevad sellised nähtused nagu õhu-, vee-, pinnase- ja muu saaste, mida kuidagi optimistlikult hinnata ei saa. Liigirikkuse kadu seab aga ohtu meile ebameeldivate liikide kõrval ka liike ja ökosüsteeme, mis on meie eksistentsiks eluliselt vajalikud.

Et maailm on muutumas, teavad erinevate valdkondade teadlased juba ammu. Ehkki inimkonna püüdlusi on kannustanud soov teha maailm paremaks, on tulemus sageli olnud vastupidine. Teadlased kirjutavad väga sageli sellest, kuidas meie endi tegevus viib meid hukatusse, kuid paljud ei loe neid või kui loevad, siis ei usu. Kahjuks ei ole meil aga võimet oma mõtlemise või usuga maailma muuta, vaid nii nagu halvad arengud johtuvad reaalsetest tegudest, saab neid reaalsete tegudega ka paremuse poole pöörata.

Meil on liigina harukordne võime teha vaatluste põhjal küllalt tabavaid ennustusi. Samal ajal on meil ligikaudu sama harukordne võime neid ennustusi ignoreerida, vahel isegi siis, kui need parasjagu teostuvad meie endi silme all. Muidugi ei saa teadlased kunagi kõike täpselt ennustada, sest isegi siis, kui nad füüsikalisest ja bioloogilisest maailmast kõike teaksid, ei suuda nad ennustada, mida meie, inimesed, järgmise sammuna ette võime võtta. Antropotseenis oleneb aga inimese tegemistest nii otseselt kui kaudselt peaaegu kõik.

Antropotseen võib osutuda väga lühiajaliseks geoloogiliseks ajajärguks, kui me inimkonnana probleemide lahendamisega hakkama ei saa. Võib-olla aga leiame pärast lühikest katsetamist ja eksimist tee õigemas suunas ning antropotseen kujuneb pikaks ja stabiilseks ajastuks, mille jooksul inimkond oskab reguleerida globaalset keskkonda nii, et see püsib talle sobivana, oskab säilitada liigilist mitmekesisust, luua hämmastavaid kultuuriväärtusi ja jaotada heaolu maailmas nii, et kõik sellest osa saavad? Imagine, laulis John Lennon juba aastal 1971.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

reede, 3. veebruar 2017

Teed ja loomad



Kõik teed mõjutavad teatud määral ümbritsevat. Nad mõjutavad maastikku ja elupaiku, kus nad kulgevad, ja elusolendeid, kes seal elavad. Huvitav on võrrelda eri suuruse ja kasutusega teid: rohtunud radu, poriseid külavaheteid, kruusateid, asfalteeritud maanteid, raudteid, mis kulgevad kord kõrgetel tammidel, kord läbi küngaste kaevatud süvendite, ja lõpuks tõelisi kiirteid, mida Eestis seni õigupoolest ei leiagi. 

Mõned teed võivad olla kasvukohaks taimeliikidele, kes muidu omale sobivat paika ümbruskonnast ei leiaks. Väiksemaid inimese rajatud teid kasutavad oma vajaduste tarbeks ka loomad. Ei ole harv juhus, kui ilves või hunt sügavas lumes sumpamise vältimiseks mööda lahti lükatud teed liigub. Kiirema ja tihedama liikluse jaoks ehitatud teedevõrgustik on aga nii massiivne, selle keskkonnamõju nii mitmekülgne ja ulatuslik, et midagi positiivset teistele liikidele peale inimese need ei paku. 

Teedevõrgustiku alla on kadunud suur hulk looduslikke elupaiku, see protsess jätkub. On hinnatud, et Eestis katavad teed ja tänavad ca 570 km2, mis on 1,3 % meie maismaa pindalast. Püüdes vältida metsloomade sattumist teele, rajatakse kilomeetrite kaupa tarasid. Müra, valgustuse, mitmesuguste keemiliste ühendite ja veerežiimi muutuste mõju ulatub teest kaugemale looduslikele aladele. See on laias laastus ulatusega 1 km mõlemale poole teed. 

Meie kohus on püüda heastada seda, mis teede rajamisega on looduses kaotsi läinud, anda midagi vastu teede alla jäänud elupaikade eest. Aga alati on kõige parem püüda enne üheksa korda mõõta (ja mõelda), et leiaksime teele sellise asukoha, kus kahjud oleksid võimalikult väikesed. Ei tohi unustada lendavaid loomi – linde ja nahkhiiri, keda tarad ei peata, aga kihutavad sõidukid tapavad. Mullaloomadele nagu mutid, vihmaussid ja paljud putukad on levikutõkkeks ja populatsiooni tükeldajaks ka tarastamata maanteed. Ning mida laiemaks muutuvad teed ja tihedamaks liiklus, seda keerulisem on ka päris suurtel loomadel edukalt teed ületada…


Kirjutas Lauri Lutsar

Loe lisaks: https://www.mnt.ee/et/tee/elusloodus/kasiraamat-loomad-ja-liiklus-eestis