reede, 30. detsember 2016

Korjus – pidu pika laua taga



Iga organismi elu algab sünniga ja lõpeb surmaga. Peale surma jääb hing väidetavalt alles, kuid materiaalne keha laguneb. Loomulikult ei lagune see iseenesest, vaid ikka teiste organismide abil. Viimaseid võib kutsuda üldnimega lagundajad. Nad lammutavad laiali keha koostisosadeks olevad orgaanilised ained, millest omakorda ehitatakse üles uued organismid. Kui surnud taim või loom viia eluta keskkonda, siis ta mitte ei lagune, vaid mumifitseerub. Kui maailmast kaoksid äkki ära kõik lagundajad, kaoks ka kogu elu – atmosfääris olev süsinik ladestuks surnud organismidesse ning uutele ei jätkuks lihtsalt enam ehitusmaterjali. Niisiis on eluslooduse olemasolus ja ringluses lagundajatel üks kahest võtmerollist. Teine võtmeroll on ehitajatel, rohelistel taimedel, kes päikeseenergia abil orgaanilise aine taas üles ehitavad ja looduse ringlusse saadavad.

Kuna surnud organisme tekib pidevalt ja väga suures koguses, on ülimalt mitmekesine ka nendest toitujate koosseis: neid leidub kõigis eluslooduse rühmades alates bakteritest ja lõpetades imetajatega. Lagundajad ongi tegelikult kõik, kes ei fotosünteesi, ehk siis need, kes pole rohelised. Kuigi surnud taimse päritoluga massi tekib looduses loomsest palju-palju enam, räägime täna just viimasest.

Mis siis õieti toimuma hakkab, kui metsas sureb üks loom, ütleme näiteks metssiga? Loomulikult saab sellega kaetud pikk laud paljudele külalistele. Kui metssiga suri talvel, võib pidusööming olla vaid vähestele, kuid kesta üsna pikka aega. Kui surm saabus suvel, on külaliste hulk suur, kuid pidu lühike.

Talvel saavad korjusest osa vaid sel ajal aktiivsed liha- ja raipesööjatest püsisoojased loomad – imetajad ja linnud. Ühed sagedasemad selliste raibete külastajad talvel on lindudest ronk, hallvares, harakas, aga ka näiteks kotkad ja tihased, imetajatest rebane, kährikkoer, nugis, aga ka hunt või šaakal. Kõvade külmade korral võib korjus seista tervena pikka aega, kuna nokad ja hambad ei pruugi paksu külmunud nahka läbi võtta. Ka võivad sellised korjused mattuda lume alla ning muutuvad huvilistele kättesaadavateks alles kevadel lume sulades. Just selliseid otsivad näiteks kevadel taliuinakust ärganud karud.

Suvel on korjusega hoopis teine lugu. Õues on soe ning korjus hakkab bakterite poolt lagundatuna kiiresti lehkama, meelitades kohale palju putukaid – peamiselt kärbseid ja raisamardikaid. Raipetoidulised imetajad ja linnud saavad seal paremal juhul nädalajagu päevi toimetada ning siis on pea kogu liha söödud ja asendunud kihava vaglamassiga. Veel nädal ning korjusest on järel vaid luud ja karvad ning kadunud on isegi varasem hingematvalt vänge raipehais. Putukate vahel toimub korjustel muidugi äge konkurents – kes jääb päeva või paar munemisega hiljaks, selle järglastele enam toitu ei jagu ning nemad seekord oma geene tulevastele põlvedele edasi anda ei saa. Need palavikuliselt viimaseid söödavaid palasid otsides ringi roomavad näljased vaglad on omakorda toiduks paljudele putuktoidulistele loomadele, kes enne raipesse oma koonu, nokka või suiseid sisse panna ei söandanud. Ka karvad ja luud tassitakse laiali ja lagundatakse ajapikku ning nii saabki laud lõplikult koristatud. Tänu ühe metssea surmale on saanud eluvõimaluse tuhanded väiksemad loomad, kes annavad omakorda elu neile suurematele, kellest omakorda saab ükskord nende järeltulijate toit. Selline lõputu ringkäik ja pidu ümber pika laua.

Kirjutas Peep Männil

neljapäev, 15. detsember 2016

Putukate elurikkus talvel – ehk kus putukad end varjavad


Talv on meie looduses enamikule putukatest ebasoodsate elutingimustega periood. Putuka ees seisab küsimus, kuidas seda perioodi kõige paremini üle elada? Võimalusi selleks on mitmeid ja iga putukaliik on valinud arvukatest võimalustest omale kõige sobivama.

Väga paljudel putukaliikidel säilib üle talve muna. Seda pisikest elu alget on võimalik peita mulda, kõdukihti või mujale, kuhu talvekülm ei jõua, aga ka koorepragudesse ja puuokstele. Viimasel juhul on muna koostis selline, et meie aladel valitsevad madalad temperatuurid munas elu ei lõpeta. Sel juhul on putuka elutsükkel nii seatud, et valmikud kooruvad suve teisel poolel ja munetud munad jäävad uut kevadet ootama.

Võimalik on talv üle elada vastsena. See on eriti oluline liikide puhul, kelle vastse areng kestab kauem kui üks aasta, näiteks ninasarvikpõrnikas. Kiililiste, ühepäevikuliste, suurtiivaliste, veemardikate, surusääsklaste jpt vastsed veedavad talve veekogude põhjas, kuhu külm ei ulatu. Maismaale jäävad putukavastsed poevad mõnda maa-alusesse urgu või tühimikku või jäävad lihtsalt kõdukihi sisse. Nemad peavad siiski külma vastu veidi ettevalmistusi tegema. Selleks eraldavad nad organismist osa vett ja asendavad selle näiteks glütseriiniga (antifriis) ja viivad nii külmumistäpi allapoole. Paljud karvased liblikaröövikud talvituvadki kõige paremini lumes, näiteks kedriklastel ja karuslastel. Nad on võimelised lumekihi tekkimisel sellesse üle kolima. Nii väldivad nad ohtlikke baktereid, seeni ja ka röövloomi.

Veel on võimalus elada talv üle nukuna. Nukk on enamasti liikumatu või väheliikuv arengustaadium täismoondega putukatel. Nukuks moondub täiskasvanud vastne. Tavaliselt otsib vastne nukkumiseks sobiva koha kõdus või pinnases.

Osa putukaliike talvitub valmikuna. Nemad tegutsevad nii kaua kui võimalik ja siis lihtsalt tarduvad, näiteks sipelgad ja mõned sääseliigid. Teised peavad aga sarnaselt röövikutega end veidi ette valmistama: oma veetagavarasid vähendama ja „antifriisiga“ asendama. Nii talvituvad näiteks paljud mardikaliigid, mõned liblikad (koerliblikas, väike-kärbtiib, leinaliblikas, päevapaabusilm, keldriöölane, paakspuu-vaksik), aga ka emasherilased, ehmestiivalised ja isegi kaks kiililiiki – lääne- ja ida-pronkskõrsik. Kui emasherilased poevad peitu koorepragudesse, pööningutele ja puuriitadesse, siis kahe viimase rühma esindajad kinnitavad sageli lihtsalt rohukõrre või mingi muu tugevama eseme külge ja tarduvad. Muidugi on nad sel juhul üsna kaitsetud ning putuktoidulised linnud, nagu näiteks rasvatihased, leiavad nad kergesti üles ja söövad ära. Selliselt talvituvad putukad kattuvad sageli härmatisekihiga. Suuremad mardikad poevad sageli peitu loomaurgudesse. Mägra urgu pugedes peavad nad aga end hästi varjama, sest mägrale on nad meelistoiduks.

Kuidas aga saavad putukad infot selle kohta, kuna külm tuleb ja kuna tuleb külmaks valmistumise protseduur ette võtta? On ju meie kliima selline, et mõnel aastal ongi üks porine sügisilm septembrist aprillini, teisel aastal aga saabub käre pakane juba oktoobris ja jaanuaris-veebruaris katab maad paks lumekiht. Talveks valmistumine algab juba ammu enne külmade tulekut. Selgub, et putukad saavad selleks signaali päikeselt. Sõltumata temperatuurist, hakkab päeva pikkus aasta teisel poolel kiiresti lühenema. Päikese teekond taevavõlvil jääb ikka lühemaks ja lühemaks. See ongi putukatele signaal lähenevatest ebasoodsatest elutingimustest ja et aeg on ettevalmistusi tegema hakata.

Kirjutas Mati Martin

reede, 9. detsember 2016

Linnade elurikkus üllatab



Linnad võivad liigiliselt olla üllatavalt mitmekesised. Linnaökoloogid on tuvastanud, et ei ole sugugi harukordne, kui linnades elab rohkem taime- ja loomaliike kui linnapiiritagustes looduslikes elupaikades. Millest see on tingitud?

Igal liigil on omad spetsiifilised nõuded elupaigale: ühed tahavad kuiva, teised märjemat elupaika, kolmandad eelistavad avatud kooslusi, neljandad hoopis metsi, viiendad elavad märgaladel, kuuendatel on sootuks kummalised nõudmised… Linnades on nendele nõuetele vastavad elupaigad olemas ning just selline eluks sobilike niššide rohkus ja mosaiiksus meelitabki ligi väga erinevaid taime- ja loomarühmi. Nii võivadki linnades esinevate taime- ja loomaliikide nimekirjad venida päris pikaks.

Elurikkaimad kooslused linnas on märgalad, jäätmaad ja aiad, niisamuti metsad ja pargid. Seal elavad kõrvuti nii tavalised kui ka haruldased (sh kaitsealused) liigid. Mõtleme kas või kimalaste peale – pooled kimalased on meil looduskaitse all, aga meie aedades ja kesklinna parkides on nad sagedased külalised.

Lääne-Euroopa riikides, kus looduslikud elupaigad on vaesunud, on linnadel suisa looduskaitseline tähtsus. Sealsetes linnades asuvatel jäätmaadel ja kogemata looduslikuna püsinud aladel on sageli leitud ohustatud putukate, lindude, kahepaiksete ja roomajate viimaseid elupaiku riigis. Sealsed elupaigad vastavad liigiomastele nõudmistele, aga see pole kõik. Linnas ei puutu nad kokku mürgiste taimekaitsevahenditega, mis on aga tõsine probleem väljaspool linnu. Teine üllatav põhjus on linnas vohavad invasiivsed võõrtaimeliigid, kes tihtilugu pakuvad loomadele toitu (nektar, õietolm, seemned, rohelised osad) või elupaiku, mida väheseks jäänud kohalikud taimeliigid enam pakkuda ei suuda.

Kirjutas Meelis Uustal

reede, 2. detsember 2016

Rikkalikult ellujäämisnippe talveks


Ka sel aastal saabus talv ootamatult. Inimeste ilmas läks lahti vilgas sebimine, et leida kevadel kindlasse kohta pandud (ja sealt suve jooksul haihtunud) lumelabidad ja vahetada siledaks sõidetud suverehvid naelkummide vastu.

Loodus on aga aastatuhandete vältel korraldanud nii, et loomariigi karvased ja sulelised meie laiuskraadidel juba aegsasti talveks valmistuvad, et külm ja toiduvaene aeg üle elada. Nippe, mida selle ülesande lahendamiseks kasutatakse, on muljetavaldav rida ja paljude puhul neist tunneb inimeseloomgi äratundmisrõõmu.

Toiduvarude kogumine on omane nii loomadele kui inimestele. Kevad, suvi ja sügis on paljudel meie hulgast möödunud suuremal või vähemal määral aiamaal koogutades, seene- ja marjametsades mütates ning pliidi ees vaaritades. Linnu- ja loomarahva seas on suur hulk liike, kes samuti oma sahvreid erinevate suupäraste paladega täidavad. Üks usinamaid varude kogujaid on kindlasti pasknäär, kes terve sügise on vilkalt tammepuude ümber sehkendanud ja sadade kaupa tõrusid noka vahel sobivatesse peidupaikadesse samblamätaste ja puujuurte alla tassinud. Enese teadmata aitab pasknäär meie tammepuudel uutesse kasvukohtadesse levida, sest kõiki panipaiku ei leia nende rajaja talvel üles või pudeneb mõni tõru juba lennates noka vahelt. Tihased teevad putukarohkel ajal neist tombukesed ja peidavad puukoore pragudesse, et näljaajal kõhtu täita. Orav kogub pähkleid, tõrusid ja kuivatab seeni. Usinad varujad on ka uruhiired ja mügrid, kes maa-alustesse sahvritesse juurikaid, mugulaid, seemneid ja muud söögikraami ladustavad. Koprapere aga läheb talvele vastu veekogu põhjamudasse torgatud haava, paju jt lehtpuuokste tagavaraga.

Enamus loomaliike panustab ka naha alla rasvakihi kogumisse. Sügisesel rikkalikul saagiajal nuumavad ennast rammusaks ja talvekindlaks karu, mäger, siil, nahkhiired, lendorav ja paljud teised imetajad. Ilma korraliku söömaajata ei lähe talveund magama ka konnad ega maod. Linnurahvaski peab end enne talve tulekut hästi toitma, olenemata sellest, kas ees ootab pikk rännutee soojematesse paikadesse või jäämine kodupaika.

Nii nagu inimesed, soojustavad ka paljud loomaliigid oma talvekortereid. Karu, mäger, orav, siil ja kährik seavad sisse soojad talvepesad. Putukarahvas, teod, ämblikud, roomajad ja kahepaiksed otsivad külma eest varju urgudes, puujuurte all, kivihunnikutes, keldrites, koobastes.

Nahkhiirtele ja lindudele on loodus andnud lennuvõime, mida paljud liigid kasutavad talvekülmade eest soojematesse paikadesse lendamiseks. Osad meie nahkhiireliigid (nt põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv) poevad koobastesse ja keldritesse talvituma. Külmaõrnemad liigid, näiteks kääbus-nahkhiir, võtavad aga tiibade alla pisikese looma kohta pika rännutee ja veedavad talve Kesk- ja Lääne-Euroopas.

Nii inimestel kui loomadel on talvehooaja saabudes kombeks muuta ka riietumis- ja toitumistrende. Enamus loomi kasvatavad selga tihedama ja soojema talvekasuka. Eriti stiilsed on kärp, nirk ja valgejänes, kes vahetavad suvise pruuni rõivastuse talvise valge kehakatte vastu. Kehvasti läheb neil siis, kui ilmataat vingerpussi mängib ja lumega koonerdab. Paljud loomad on sunnitud tegema muutusi ka oma menüüs. Suvel värskest rohust toitunud hall- ja valgejänesed, põdrad, koprad ja metskitsed muudavad oma toiduvaliku puisemaks, kattes oma toiduvajaduse puukoort ja võrseid närides.

Ebasoodsa aja saab edukalt üle elada ka taliuinakus või talveunes viibides. Taliuinakut teevad meil karu, mäger ja kährik, kelle ainevahetus aeglustub, et energiat kokku hoida, kuid kehatemperatuur ei muutu oluliselt madalamaks tavapärasest. Samuti võivad nad häirimise korral üles ärgata ja seejärel uuesti magama minna. Talveunes loomal aga aeglustub hingamine, ainevahetus ja langeb oluliselt ka kehatemperatuur. Sellisel radikaalsel säästurežiimil veedavad talve nahkhiired, siil, roomajad, kahepaiksed ja enamus selgrootuid.

Meie loomade ja lindude talvistel tegemistel saab silma peal hoida: http://looduskalender.ee/n/

Kirjutas Aire Orula