Neljapäev, 21. juuli 2016

Vanade metsade liigirikas metsaelu on ohus. Lendorav.



Lendorav on hariliku orava sugulane, kuid on oma eluviisilt, toidueelistuselt ja mitme muu tunnuse poolest sedavõrd harilikust oravast erinev, et looduses nad jagavad küll elupaiku, kuid kuigivõrd ei konkureeri. Vaatamata nimele lendorav tegelikult ei lenda, vaid kasutab jalgade vahel olevat lennunahka puult puule liuglemiseks. Pikemad õhuliud võivad olla isegi kuni 50 m. Loomakese toit koosneb peamiselt erinevate puuliikide võrsetest, lehtedest ja pungadest. Väikese loomana on lendorav toiduks paljudele kiskjatele, kellest olulisemad on nugised ja kakud. Viimasel ajal on lendoravad aga nii haruldaseks jäänud, et on muutunud oma vaenlaste toidulaual haruldaseks delikatessiks.

Lendorav elab puude õõnsustes. Reeglina kasutavad nad rähnide tehtud õõnsusi. Pesapuuks on kõige tavalisemalt vanem haab, kuna on pehme puiduga ja rähnidele kerge töödelda. Sageli on vanad haavad ka tüvemädaniku tõttu seest juba looduslikult õõnsad. Seetõttu on lendorav eelkõige seotud vanade metsade ja eriti haava-segametsadega. Aasta linnu – rasvatihasega, kohtuvad lendoravad sageli just pesaõõnsusi valides. Lendorav on suurte vanade metsade loom, kes väldib võimalusel noori metsi, noorendikke ja raiesmikke. Igasugune kõrgete puudeta avamaastik takistab tema levikut, sest erinevalt harilikust oravast, laskub lendorav maapinnale väga harva ja vaid lühiajaliselt.

Lendoravat ohustab eelkõige metsaraietest tingitud vanade metsade kadumine, killustumine ja teistest samasugustest metsadest kas osalisse või ka täielikku isolatsiooni sattumine. Väikestes elupaikades on lendoravate asurkonnad väga väikesed, elupaikade isolatsiooni sattumine aga ei võimalda teistesse sobivatesse elupaikadesse levida. Täiskasvanud lendorav on võrdlemisi paikne, aga levikuvõimalused on erakordselt tähtsad noorloomadele, kes otsivad iseseisva elu alustamiseks elupaika, mis oleks emakodust kaugemal. Kuna lendorav on väike näriline, on tema eluiga küllalt lühike ja kiskjate mõju arvukusele väga suur. Seetõttu juhtub tihti, et mõnes sobivas, aga väikeses elupaigas hukkuvad mõnel aastal kõik loomad. Liigi käekäiku see aga kuigivõrd ei mõjutaks, kui sellel elupaigal oleks lendoravale sobilikud ühendused teiste elupaikadega, kust uut elupaika otsivad noorloomad saavad saabuda ja liigi arvukuse taastada.

Eesti on küll metsarikas maa ja selle tõttu arvatakse sageli, et küllap on ka metsaliikidega meil kõik korras. Tegelikult oli nõukogudeaegne metsamajandus meil kaasaegsega võrreldes suhteliselt väheintensiivne. Kuigi praegu on metsade pindala meil endiselt suur, on vanad metsad raiete tõttu asendunud suures osas noortega. Lendorav on hea näide kaasaegse looduskaitse vajadustest, kus me ei saa keskenduda vaid liigi olemasolevate elupaikade täielikule kaitsele, vaid peame tagama ka, et oleks uusi potentsiaalseid elupaiku ning liikumisvõimalused nende elupaikade vahel. Liikumiskoridorideks sobivad aga samuti vaid vanad puistud. See teeb lendorava kaitse väga keeruliseks ülesandeks ja metsamajanduse surve selles vallas kipub looduskaitsjate jõupingutustest üle käima. Metsaomanikule, kelle mets on sobiv lendorava elupaigaks või levikukoridoriks, kuigi tema metsas lendoravat veel ei ole, on raske selgitada, et vaatamata loomade puudumisele, ei tohiks ta oma metsa raiuda. Kui aga tahta lendoravat Eestis säilitada, siis on hädavajalik leida kompromiss loomakese nõudluste ning tänase metsamajandamise vahel.

Eestis on lendorav välja suremas. Spetsialistid hindavad liigi arvukuseks sadakond isendit ja tõenäoliseks väljasuremise ajaks aastat 2020. Laiemalt vaadates on liigi käekäik õnneks veidi parem Venemaal ja Soomes, kus lendorav on veel arvukas. Seega on meil sobivaid metsi säilitades õrn lootus liigi taasilmumiseks ka siis, kui ta meil vaatamata looduskaitsjate pingutustele siiski välja juhtub surema. Kui seda lähiajal ka ei juhtu, tuleb meeles pidada, et me ei kaitse metsi mitte sugugi ainult lendorava jaoks. Rangelt kaitstavaid liike, kes elavad meil vaid vanades metsades, on palju. Olgu nimetatud näiteks must toonekurg, väike konnakotkas ja metsis, kuid tegelikult on sellistes metsades haruldusi ja kaitset vajavaid liike nii seente, sammalde, samblike kui putukate hulgas.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Reede, 15. juuli 2016

Seente ja taimede elujõuline liit – mükoriisa


Suvi on kätte jõudnud ja raske on märkamata jätta seda lõhnade, värvide ja ka maitsete rohkust mida suvine loodus, aga ka koduaed ja linnapark rikkalikult eksponeerivad. Inimmeeltega tajutav suvine küllus seostub enamikul meist taimedega. Rohelised sahisevad puulehed, roheline muru, kõigis vikerkaarevärvides lilled, punased küpsed maasikad, sinised mahlased mustikad, kollased lõhnavad õunad. Seda loetelu võib igaüks vastavalt oma eelistustele jätkata, sest taimi, mis inimese keha kosutavad ja meeli ergutavad, on väga palju ning me tunneme ja teame neid suhteliselt hästi. Üldiselt armastavad Eestlased ka seeni. Kukeseened, puravikud, pilvikud ja riisikad jõuavad peaaegu igal aastal üleriigilistesse uudistesse. Neid kas on liiga vähe või siis vastupidi, enneolematult palju, ja me jälgime neid teateid suure huviga, seenekorv ja nuga igaks juhuks käeulatuses.

Aga taimed ei ole ainult taimed – ning seened, mida me korvi korjame, ei ole ainult seened. Taimed ja seened on omavahel moodustanud liidu, mida nimetatakse seenjuureks ehk mükoriisaks. Enamik maailma taimi (ca 90% taimeliikidest) võõrustavad oma juurtes mullas elavaid mükoriisseid seeni. Taimed pakuvad seentele peavarju ja toitu (fotosünteesiprotsessis toodetud suhkruid) ja vastutasuks hangivad seened oma laiaulatuslikult leviva seeneniidistiku abil taimedele mullast toitaineid ja vett. Lisaks täidavad mükoriissed seened tihtipeale ka turvameeskonna rolli, kaitstes taimejuuri kahjulike haiguste ja juuresööjate eest. Nii taimed kui ka seened, kes seenjuure moodustamisel osalevad, on omavahel tihedalt seotud. Selleks, et mükoriisne taim saaks kaunilt õitseda ja maitsvaid vilju pakkuda, peavad tema seenjuure moodustamisel osalema sobivad seened. Ja vastupidi – selleks, et mükoriisaseen saaks hästi elada ja viljuda, peavad tal olema sobivad taimpartnerid.

Seenjuurt moodustavate taimede ja ka seeneliikide elurikkus on suur. Olenevalt partnerite taksonoomilisest kuuluvusest ja ka seenjuure väljanägemisest ja talitlusest eristatakse peamiselt kolme mükoriisatüüpi: ektomükoriisa, arbuskulaarne mükoriisa ja erikoidne mükoriisa.

Igal vilunud seenelisel on oma kindlad seenekohad. Tähelepanelikumad on kindlasti ka märganud, et männiriisikad kasvavad männimetsas ja kuuseriisikad kuusemetsas. Männiriisikad ja kuuseriisikad on erinevate ektomükoriissete seeneliikide viljakehad. Enamik Eestis levinud söögiseeni on mükoriisaseened, kelle partneriteks on peamiselt erinevad puuliigid. Umbes 2% maailma taimeliikidest moodustab ektomükoriisat.

Erinevalt ektomükoriisat moodustavatest seentest on arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (krohmseened) silmale nähtamatud. Krohmseened on mikroskoopilised organismid, kes elavad taimejuures ja mullas ning osalevad seenjuure moodustamisel umbes 82% maailma taimeliikidest. Krohmseeni me otseselt söögiks ei tarvita, kuid maasikad, vaarikad, kurgid, tomatid, õunad, ploomid, pirnid, porgandid, kartulid ja paljud muud metsast korjatavad või aias kasvatatavad viljad valmivad tänu edukalt toimivale seenjuurele, mida aitavad moodustada krohmseened. Ka paljud silmailu pakkuvad õitsevad taimed aias (nt roosid, liiliad, pojengid) ja looduses (nt sinililled, kannikesed, maikellukesed, karikakrad) on liidus krohmseentega.

Mustikad, pohlad ja jõhvikad on Eestlaste toidulaua lahutamatu osa. Aga ka neid maitsvaid marju poleks meil noppida, kui neil taimeliikidel puuduksid sobivad partnerid seeneriigist, kes aitaksid seenjuurt moodustada. Maailma taimedest moodustab erikoidset mükoriisat umbes 1%. Lisaks eespool nimetatutele on meile tuntumad seda mükoriisatüüpi moodustavad taimeliigid veel sinikas, kanarbik, sookail ja rodod.

Taimeliike tunneme ja teame me küllaltki hästi, aga nende seenpartnerite elurikkuse kohta on teave veel lünklik. Näiteks on leitud, et ühe metsmaasikataime seenjuure moodustamisel osaleb kuni 15 erinevat krohmseeneliiki. Milline on iga erineva seeneliigi roll, on täpselt teadmata. Siin ootab teadlasi huvitav senitundmata maailm. Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlased on mükoriisaseente elurikkuse uurimisel maailma teaduse eesliinil.

Taimede elurikkus saab eksiteerida vaid tänu taimejuures elavate ja tihti silmale nähtamatute mullaseente elurikkusele. Kui te nüüd juhtute silmitsema oma ilusat lillepeenart või satute metsas maasikavälule, siis mõelge korraks, et kõik see küllus on olemas tänu taimede ja seente omavahelisele liidule. Aga seenemaailmal on ka oma ebameeldiv külg. Paljud taimehaigused on samuti põhjustatud seenkahjurite poolt ja me oleme harjunud nende vastu võitlema. Kahjuks pole veel leitud sellist seenetõrjevahendit, mis tapaks haigustekitajad, kuid jätaks mükoriisaseened ellu. Seepärast tasuks otsida ja leida seenkahjurite vastu võitlemisel alternatiivseid vahendeid, et säilitada taimede ja seente elurikkust toetav seenjuur. Samuti võiks igaüks oma aias toimetades jätta seenemürgid kasutamata. On tervislikum nii taimedele, mükoriisaseentele ja lõpuks ka inimestele.

Kirjutas Mari Moora

Loe lisaks Tartu Ülikooli ning Ökoloogia ja Maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlaste saavutustest mükoriisaseente elurikkuse uurimisel:
 http://www.botany.ut.ee/planteco/et/taimeokoloogia_toogrupp/taimeokoloogia_toogrupp_-_uudised.html

Kolmapäev, 13. juuli 2016

Lehmakoogi kiituseks



Lehmakoogile vaadatakse vahel kui ebameeldivale väljaheitele keset kena rohumaad. Mõni inimene kirtsutab ninna imbuva lõhna tõttu nina, teine aga eelistab esteetilistel kaalutlustel pilgu kõrvale suunata. Minule tulevad lehmakoogiga seoses meelde põnevad tunnid lapsepõlvest, kui sai mõne oksarao või ka köögist „laenatud” lusikaga poolvedelas olluses ringi sobratud. Missugune võrratu maailm selles sibas, munes, kasvas ja jahti pidas!

Rohusööjate loomade väljaheited on täis poolseeditud taimetükke, sest rohi seedub loomade kõhus vaid osaliselt. Koogi pind tahkestub kiiresti ja nii tekib koogi peale kõva kaitsev koorik. Koorikualune muutub hästi kaitstud põnevaks elupaigaks.

Juba enne kõvastumist ilmuvad koogile suured roheliselt läikivad kärbsed, kes sinna munevad. Aeglasemalt jõuavad kohale roojasitikad ja koogimardikad. Kus on saakloomi, sinna tulevad ka röövloomad. Seetõttu leiame koogist erinevaid röövmardikaid – lühitiiblasi ja jooksikuid. Üks põnevamaid koogikogemusi on seotud suurima sõnnikust rõõmu tundva mardikaga – sitasitikaga. Kui mardikas õrnalt pihku pigistada, siis kõdistab ta väljapääsu otsides põnevalt kätt.

Kui aga kooki kaugemalt silmitseda, julgevad kohale lennata mitmesugused putukaid söövad linnud. Ka tihased saavad osa lehmakoogis üles kasvanud kärbestest.

Kui kook on putukate poolt ära söödud, siis saavad järele jäänud mineraalainetest uut jõudu koogi läheduses kasvanud taimed. Kõik algab uuesti ja kordub.

Kirjutas Urmas Tartes

Reede, 1. juuli 2016

Pool-looduslikud kooslused



Eestis on palju loodust ja seda kinnitame me uhkelt ka kõigile oma külalistele. Kui me nimetame oma loodust inimkätest puutumatuks, siis me paraku veidi luiskame. Tegelikult on asjalood niiviisi, et inimene on siin maal elanud peaaegu niisama kaua, kui siin on olnud elusloodust. Seetõttu ei ole sugugi korrektne inimest meie loodusele vastandada, vaid inimene on olnud oma tegemistes selle looduse kujunemise kaasosaline. Hingelt looduskaitsjaile tundub enamik inimtegevuse valdkondadest olevat vähem või rohkem loodusvaenulik. Õnneks on inimese ja looduse koostöös ette näidata ka vägagi õnnestunud projekte. Üks nendest on meie niidud, mida eluslooduse eksperdid ausalt vaid pool-looduseks nimetavad.

Looduslikult levivad rohumaad meist kaugel lõuna pool. Ehkki me elame klimaatiliste tingimuste poolest metsavööndis, on meie liikidest suur osa seotud hoopis valgusrohkete niidukooslustega. Niiduliigid levisid meile koos karjakasvatusega. Niitude elustik vajab säilimiseks karjatamist ja niitmist, paljud niitude taimed aga on kohastunud levima loomade abil, kas siis nende karvastikus või seedimatute seemnetena seedekulglas. Nii ei olegi ettekujutus lambast, kes igaks juhuks oma karjamaad endaga kaasas kannab, liialt kujundlik. Loom mitte ainult ei raja karjamaad, vaid ka hooldab seda, pärssides edukalt suurte rohttaimede ja puude-põõsaste kasvamist ning soodustades valgusnõudlike niiduliikide edenemist.

Talvel pole kariloomal meie looduses midagi süüa ja seetõttu tuleb talle heina teha. Heina niitmine mõjub taimekooslusele üsna sarnaselt karjatamisega. Kogu loomasööt tehti aastasadu käsitsi. Täna võib vaid häguselt ette kujutada, mida tundis üks viiskudes külamees, kui ta jaanikuu kastesel varahommikul tuhandehektarise luhaniidu servas vikati esimest korda teravaks luiskas*.

Loomade vahetus ja kaubandus rikastas aja jooksul meie niite ja see kõik tipneb tõdemusega, et ka kaasajal on meie pool-looduslikud rohumaad ühed liigirikkamad kogu maailmas. Taimestiku erakordne rikkus on aga otseselt seotud ka loomastiku liigirikkusega, putukatest selgroogseteni. Niitudega on seotud oluline osa meie samblafloorast, samblikufloorast, seentest ja paljudest teistest eriilmelistest elukatest.

Kunagi tervelt kolmandiku Eesti pindalast katnud niidud on aga tänaseks väga haruldaseks jäänud. Kõige paremini on läinud luhtadel, mille pindala on vähenenud vaid veidi vähem kui kümnekordselt. Kunagi levinud kaunitest ja erakordselt liigirikastest puisniitudest on järel aga vaid vähem kui protsent. See on kahtlemata halb. Hea on see, et meil on hästi säilinud niidud märksa tavalisemad kui mujal Euroopas. Viimasel ajal peame me selle eest tänama looduskaitsjaid, kes juba ligi 30 aastat on niitude hea käekäigu eest seisnud. Enne seda tegid suurematelt niidulappidelt heina nõukogudeaegsed majandid, väiksemate niitude käekäik sõltus põhiliselt maavanaema ja maavanaisa lehmakesest ja lambukesest. Samal ajal paljud soised niidud kuivendati, viljakad niidud künti üles ja osa väiksemaid niite jäeti võsastuma. Mainitud protsesside mastaapsus oli aga mujal Euroopas samal ajal sedavõrd suur, et sealsed niidud suuresti hävisid.

Niisiis on niidud – kui täpsemalt liigitada, siis kuivad õhukesemullalised looniidud, parasniisked ja viljakad aruniidud, ajuti üleujutatavad jõgedeäärsed lamminiidud ehk luhad, rannaäärsed rannaniidud ja puudega puisniidud – oluline osa meie loodusest ja selle kaitsest. Vähem pööratakse tähelepanu asjaolule, et niidud on ka suur osa meie kultuuripärandist. Me saame oma viimased rehielamud viia Vabaõhumuuseumisse ning vanad mütsid, märsid ja käpikud paigutada ERM-i hoidlate sügavikku. Niit on sedalaadi kultuuriväärtus, mida me peame hoidma seal, kus ta hetkel on. Me ei saa teda liigutada, kinni katta ega konserveerida. Kaasajal pole niitude majandamine tulus, aga seda ei ole ka kangastelgedel seeliku kudumine, puulusika nikerdamine või laulupidu. Nii nagu me paneme aeg-ajalt selga rahvariided ja meenutame esivanemate tavasid, võiksime väärtustada ka keskkonda, kus need tavad sündisid. Ja alati, kui me keerutame oma pastlatesse kängitsetud jalga kaasaegsel kiigepeol, jääb sealt tegelikult midagi puudu, sest murutraktorite ajastul ei õitse sõnajalg ega sirista rohutirts päriselt nii, nagu vanad pastlad seda näha tahaks.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm





--------------------------------

Vaata lisaks, kuidas Pärnu linnalehmad rannaniite hooldavad ja olulist looduskaitsetööd teevad: https://www.facebook.com/Linnalehmad-ehk-Urbancows-528020503899427/