Reede, 17. märts 2017

Elurikas mikroorganismide maailm



Mikromaailma asukad on kõikjal meie planeedil elavad mikroorganismid: bakterid, hallitused, pärmseened, ainuraksed vetikad, algloomad. Sõna „mikro“ pärineb vanakreeka keelest ja tähendab väikest. Nende suurused jäävad mikromeetritesse, ehk on miljon korda väiksemad kui meeter või tuhat korda väiksemad kui millimeeter. Nende kõigi elumoto on – „et elada, tuleb süüa ja paljuneda“.

Nähtamatu on mikromaailm meie jaoks senikaua, kuni mikroobid pole oma elutegevuses hoogu sisse saanud. Nii kui tekib soodne keskkond – sobiv temperatuur, toit, niiskusaste ja keskkonna happesus – hakkavad mikroorganismid paljunema. Näiteks bakter paljuneb pooldumise teel ja ideaalsetes tingimustes võib see toimuda mõnel liigil iga 20 minuti järel. Kui bakteri pooldumise aeg on üks tund, siis 24 tunni pärast on ühest bakterist tekkinud 224 ehk 16 777 216 järglast. Kuid paljunemine ei kesta igavesti: kui toitained otsa saavad ja keskkonda tekib kriitiline kontsentratsioon mürgiseid jääkaineid, siis elutegevus pidurdub ja lakkab. Näiteks pärmseente põhjustatud mahla käärimisel toimub suhkrute lagundamine alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kui alkoholisisaldus tõuseb umbes 12–15 protsendini, siis pärmseene ainevahetus pidurdub ja vein ongi valmis!

Paljud mikroorganismid on looduses olulised lagundajad ning nad on suutelised keerulisi orgaanilisi ühendeid lammutama väga lihtsateks anorgaanilisteks molekulideks (CO2, H2O, H2S). Maha langenud puu, surnud loom metsas, leib kilekotis – kõiki tabab hallituste ja bakterite rünnak. Mõne aja möödudes on langenud tugev puu muutunud pehmeks käsnaks, surnud looma kondilt on eemaldatud viimanegi lihas, leib on saanud mullalõhnalise pehme kasuka. Kuid mitte kõik mikroorganismid ei tegele surnud kehadega… Loomad, k.a inimene, on evolutsioonis leidnud sobivaid mikroorganisme, kes asustavad meid nii välispidiselt kui seespidiselt, aidates toitu seedida ja toitaineid omastada. Nad toodavad ka elutähtsaid vitamiine ja aminohappeid ning kaitsevad haigusi tekitavate mikroobide eest. Sellist tasakaalu nimetatakse organismi normaalseks mikroflooraks.

Kuigi enamjaolt on meie kehadesse kolinud mikroobid kasulikud või siis kahjutud, leidub ka organismile kahjulikke tegelasi ehk patogeenseid mikroobe, kellele organism või ümbritsev keskkond (toit, vesi, elukoht, loomad) on suurepärane kasvukeskkond. Bakterite ja teiste mikroorganismide paljunemisega kaasneb alati jääkainete tekkimine. Patogeenide puhul on need organismile toksilise toimega ja mõjuvad tervisele väga ohtlikult.

Puuduliku ventilatsiooniga niisked eluruumid on heaks kasvukeskkonnaks hallitustele. Nende eosed, sattudes niiskele orgaanilisele pinnale (puit, kipsplaadi paberkate, tekstiil), hakkavad kasvatama niidistikku. Toimub materjali lagundamine ja mükotoksiinide tootmine. Hallituste mürgid aitavad hoida eemale teisi mikroorganisme oma asustatud alalt. Sellise avastuse tegi esimesena 1928. aastal bioloog-farmakoloog Sir Alexander Fleming. Tema bakterite kasvatamise katses saastus bakteriproov kogemata hallitusseenega. Kasvama läinud hallituse ümber tekkis ala, kus uuritav bakter oli hävinenud. Nii avastatigi ülioluline bakterivastane ravim kogu inimkonna jaoks – antibiootikum penitsilliin.

Hallitusseente mürgid ruumi õhus on tervisele kahjulikud. See mõjutab meie mikrofloorat ja võib otseselt toimida mürgina. Toksiinide tootmine võib sõltuda ka hallitusseente „toidust“. Näiteks tavaline sinihallitusjuust on inimesele ohutu. Kui aga nakatada sellelt juustult pärit hallitusega leib, siis on tulemus hoopis teine. Hallitus toodab leiba lagundades tervisele kahjulikku mükotoksiini.

Kui muutuvad keskkonnatingimused, siis toimuvad suured tasakaalu nihkumised ka mikroobidel. Kliimasoojenemisega kaasnevad lisaks üleujutustele, supertormidele jm muutused ka mikromaailmas. Organismid peavad pidevalt kohanema mikroobikoosluse pideva muutumisega. Organismi immuunsüsteemid õpivad ja kohanevad muutuvate mikroorganismidega.

Lisaks on inimene avastanud mitmeid nippe, kuidas ennetada mikroobide sattumist kehasse ja nende vohamist taltsutada. Aastatuhandetega on kogutud teadmisi toidu ja joogi steriliseerimise ja säilitamise kohta. Keetmine, suitsutamine, soolamine, hapendamine, kääritamine, kuivatamine, külmutamine jne pole seepärast välja mõeldud, et toit paremini maitseks, vaid eelkõige praktilisel eesmärgil. Nii saab inimene toitu säilitada pikemat aega, ka mustadeks päevadeks.

Kirjutas Eldar Rassulov

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar