reede, 27. mai 2016

Milleks meil sääski vaja on?



Putukaliike on kaasajaks kirjeldatud juba üle ühe miljoni. Tõenäoliselt on neid aga oluliselt, ilmselt isegi kordades rohkem – hinnanguliselt on loomariigist kirjeldamata veel 88%. Veelgi vähem on aga teada, milline on erinevate putukaliikide roll looduses. Eks loodusteadlastel, nagu muudegi elualade inimestel, on omad lemmikobjektid ja putukad enamasti nende hulka ei kuulu, kui ehk liblikad välja arvata. Mõelgem või populaarteaduslike uudiste või loodusfilmide peale. Need käsitlevad ikka ja jälle imetajaid, linde, harvem kalu ja neidki sageli pigem kui kellegi, näiteks imetajatest vaalaliste, saaki. Suurte ja populaarsete organismide uurimist toetab laialdaselt ka avalikkus ning suurem osa uurimistoetustest eraldataksegi nende uurimiseks ja tänu sellele on sellised uurimisobjektid tuntud juba küllalt peente detailideni.

Kui päevitunud, kartmatud teadlased selgitavad loodusfilmides paeluvalt lõvide karja hierarhia või šimpansite suguelu järjekordseid nüansse, siis putukauurija, kui me teda üldse ette kujutame, on meie vaimusilmas ehk fanaatik, kes mõne maineka ülikooli vähetuntud teadushoone keldrikorrusel pingsalt sitikat nõela otsa ajab.

Putukate süstematiseerimine on tõepoolest kaasajalgi oluline valdkond putukateaduses ehk entomoloogias. Sageli teavad putukasüstemaatikud isegi seda, mitu karva on putuka vasakult kolmanda jala säärel, kuid sama liigi roll ökosüsteemis on teada suhteliselt ähmaselt või pole kohe üldse teada. Selle taga on asjaolu, et putukaliike on tohutult palju, kuid inimesi, kellel mingi looduse või perekondliku vingerpussi tõttu tekib süvendatud huvi nende kummaliste oleste vastu, on vähe. Karta on, et suure osa putukate roll looduses jääb teadmatuks veel väga pikaks ajaks.

Osad putukad on meie õnneks üsna hästi teada oleva elukäiguga, kuigi enamasti on nende puhulgi meil kombeks kasutada saadud informatsiooni putukate endi vastu. Inimeste teadlikkus putukamaailmast võib olla pea olematu, aga kõik me tunneme sääski (keda muide on mitu liiki), parme (samuti mitu liiki), herilasi (mitu liiki), sipelgaid (palju liike), puuke (kes pole üldse putukad) ja muid kuuejalgseid, kelle eksistentsi eesmärk näib olevat enda eluga riskidest meie, inimeste, elu võimalikult ebameeldivaks muuta. Kui aga putukas meid ei söö, hammusta ega salva, siis paneb ta nahka selle, mida me süüa tahame. Sedalaadi kaabaka nimetame me pikemalt mõtlemata kahjuriks ja sageli ongi just majandusliku huvi tõttu nende putukate elukäik ja roll ökosüsteemides meile kõige paremini tuntud. Lisaks eelnimetatutele on olemas aga veel putukad, kes meile otse liiga ei teegi ning kes ei kahjusta olulisel määral ka meie toiduvarusid, aga kes on lihtsalt tüütud või õrnema närvikavaga inimestele hirmutavad. Sellise patu eest väärivad meie silmis surma näiteks toakärbsed, prussakad, majasoomukad või vahel ka täiesti süütud majaämblikud.

Näiteks on inimeste seas levinud arusaam, et maailm oleks elamiseks palju parem koht, kui kõik maailma sääsed ühekorraga vaikse popsatuse saatel olematusesse kaoksid. Sellele ahvatlevale visioonile tõrgub vastu vaidlemast ilmselt nii mõnegi looduskaitsja keel. Sääsed on tõepoolest tüütud vereimejad, kelle õnnestunud toitumisaktist jääb paljudele põhjamaalastele päevadeks end verele sügama ahvatlev punn. Paljudel lõunamaalastel aga lisandub punnile mõne päeva pärast malaaria, mis halvimal juhul viib lausa hauda.

Eelnenut arvesse võttes on sääskede advokaadiks olemine tõepoolest tänamatu. Otsast selle tööga siiski pihta hakates oleks aus kõigepealt oma otseses tähenduses hukkamõistev pilk suunata vaid viljastatud emastele pistesääskedele. Isased sääsed ja viljastamata emased toituvad peamiselt taimemahladest. Süüst on aga täiesti puhtad surusääsed, seenesääsed, sääriksääsed ja mitmed teised pinisevad kahetiivalised.

Niisiis on meie süüpingis vaid viljastatud emased sääsed. Kohtuotsus on juba ette teada, aga kunagi ei tee paha tutvuda ka kohtualuse okkalise kujunemisteega. Selgub, et enne momenti, mil verejanuline emasääsk tuleb meilt tilgakest verd nõudma, on ta suurema osa oma noorusest veetnud mõnes veekogus koos oma paljude sugulastega. Ajal, mil ta vees väiksematest organismidest toitudes suuremaks kasvas, jäi sugulasi aga järjest vähemaks. Asjalood on nimelt nii, et sääsevastsed on väga paljude veekogude toiduahelate oluliseks lüliks. Kuna meie inimestena oleme pidanud vee-elustikust olulisteks vaid kalu, võib kinnitada, et suur osa sääsevastsetest muundub läbi veekogu toiduahela kaladeks. Nii võiks iga veekogu kaldal näkkamist ootav kalamees, enne kui ta käsivarrel verd imeva sääse kiire löögiga teise ilma saadab, korraks mõelda, et just selle hapra looma kujul on tal tegemist tulevase saagi vältimatu eeltingimusega.

Tegelikult on meie kohtuotsus sääsele juba ette teada ja kogu kohtuprotsess seega vaid farss. Küll võiks aga enne sedalaadi kohtuotsuste täideviimist vahel mõelda, et hukatav võib mingil muul ajal ja mingis muus keskkonnas olla vajalik lüli selleks, et loodus, mida me kipume armastama, oleks just selline ... armastusväärne.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

neljapäev, 19. mai 2016

Geneetiline elurikkus


Suurem osa elurikkusest on silmale varjatud. On ju enamus maailma elusorganismidest väga väikesed või lausa mikroskoopilised. Liike on teada üle miljoni ja arvatakse, et avastamata liike on veel kordades rohkem. Elurikkus on aga veelgi suurem, sest igal liigil neist miljonitest on evolutsiooni jooksul kujunenud välja oma geneetiline koosseis, mida iga sellesse liiki kuuluv indiviid kannab omakorda pisut isemoodi edasi. Eks kindlasti on kõik tähele pannud, et kõik inimesed näevad üksteisest millegi poolest pisut erinevad välja. See on tingitud sellest, et meil kõigil on teistest pisut erinev geneetiline struktuur ehk genotüüp. Liigisisest geneetilist varieerumist nimetatakse geneetiliseks mitmekesisuseks.

Suurem osa geneetilisest varieeruvusest on aga väliselt märkamatu. See peitub pisikestes erinevustes rakkude töös, mis teeb iga isendi veidi teistsugusemaks kui teise. Suurem osa neist tillukestest erinevustest ei tee aga ühte isendit ei paremaks ega halvemaks kui teised, küll aga võivad need erinevused saada väga oluliseks siis, kui keskkond muutub. Siis võib näiteks selguda, et teatud hulk isendeid talub mingit uut haigust paremini, suudab kohaneda kliimamuutustega või mõne järjekordse seninägematu inimtegevuse ilminguga. Seega on geneetiline mitmekesisus loodusliku valiku aluseks. Aga mis juhtub siis, kui valik on väike? Kui liigi ühelgi isendil pole selliseid geenivariante, mis aitaksid keskkonnatingimuste muutuse üle elada? Sellisel juhul sureb liik välja. Koos liigiga surevad välja ka tema geenid, nii need, mis talle saatuslikuks said kui ka need, mis pika evolutsiooni käigus ennast tõestanud olid ja liiki miljoneid aastaid elus hoidsid.

Geneetilise mitmekesisuse säilimiseks peavad liikide asurkonnad olema piisavalt suured ning eri asurkonnad peavad saama omavahel geneetilist materjali vahetada – geenid peavad saama levida. Tõkked, mis takistavad isendite levikut, takistavad ka geenide levikut. Väga oluliseks geneetilise mitmekesisuse ohustajaks on elupaikade kadu ja killustumine. Suurtest põldudest ümbritsetud pisikestes niidu- või metsalaikudes leiduvad looduslike liikide asurkonnad on väga väikesed ning neil puudub võimalus geneetilist materjali teiste asurkondadega vahetada. See viib geneetilise vaesumiseni ning lõpuks asurkonna kadumiseni. Sellistes looduslike liikide killustunud asurkondades tuleb leida võimalusi geenide ja isendite leviku parandamiseks. Selleks tuleb taastada ja säilitada elupaikasid ning vähendada killustumise mõju, ühendades elupaikasid rohekoridoridega või rajades laiu niidutaimestikuga põlluservasid või transportides teadlikult ühe asurkonna seemneid läheduses asuvatesse vaesunud asurkondadesse.

Lisaks looduslike liikide geenidele takistuste seadmisele on inimene aga saanud enda teadmata ka võõra geneetilise pagasi levitajaks. Tuues välismaalt siia meil elavate liikide isendeid, näiteks taimede seemneid, võib kohalik asurkond saada saastatud geenidega, mis on välja kujunenud mingis teises keskkonnas. Mõnel karmimal aastal võib see nähtamatu asjaolu saada meie kohalikule liigile saatuslikuks.

Põllumehele geneetiline mitmekesisus sageli ei meeldi. On ju hea teada, milliseks sirgub loom, kuidas maitseb mingi puuvili või kui kõrgeks kasvab kõrs. Seetõttu on juba aastatuhandeid tegeletud sordi- ja tõuaretusega, mille käigus soositakse vaid väga kindlaid tunnuseid ehk geenivariante. Kuigi nii on võimalik saada parima saagikuse ja omadustega sorte ja tõuge, on sellel ka oluline varjukülg. Kui üks kindla sordi või tõu esindaja on mingile keskkonnatingimusele või uuele kahjurile tundlik, on seda ka kõik teised. Ka siis, kui neid teisi kasvab miljonitel hektaritel või tuhandetes lautades. Seetõttu tuleb selleks, et me suures standardiseerimistuhinas hätta ei satuks, säilitada põllumajanduskultuuride võimalikult suur geneetiline mitmekesisus, mis tagab nende suutlikkuse kohaneda muutuvate keskkonnatingimuste või haigustega ning mis oleks aluseks uute, tulevikus sobivamate tõugude ja sortide aretamiseks. Selleks tuleb tagada hea käekäik võimalikult paljudele sortidele ja tõugudele ning nende looduslikele sugulasliikidele. Kui välismaiste sortide ja tõugude säilitamisel saab loota ka teistele riikidele, siis meie oma kohalikke põlistõuge saame hoida vaid meie. Kes teab, võib-olla aitab just Kihnu maalammas või Sangaste rukis meid üle mõnest laia levikuga taudist või toime tulla muutuvas kliimas.

Sarnaselt põllumajanduskultuuridega, toimub suund geneetiliselt sarnasema koosseisu poole ka metsanduses. Riigimetsa Majandamise Keskuse viimane arengukava näeb ette, et edaspidi kasvatatakse Eesti majandusmetsades ainult kõige tootlikumaid genotüüpe. Sellisel moel loodud puupõldudel on väga väike geneetiline mitmekesisus ning mõni ettenägematu haigus või keskkonnamuutus võib osutuda saatuslikuks korraga väga suurtel pindaladel. Kord juba kaotatud genotüüpide taaselustamine on aga väga raske või hoopiski võimatu. Et säiliks kohanemisvõimeline loodus, põllumajandus ja metsandus, tuleb meil seda nähtamatut abilist – geneetilist mitmekesisust – säilitada, hoida ja hinnata.

Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste

neljapäev, 12. mai 2016

Asendamatud tolmeldajad


Taimi on nii looduses kui ka põllul ja aias laias laastus kahte tüüpi: tuultolmlevad ja putuktolmlevad. Suure osa meie toidulauast katavad tuultolmlevad taimed nagu näiteks teraviljad. Oluline osa neist maitsetest, mis erutavad meie maitsemeeli või sisaldavad kasulikke vitamiine ja mineraale, tuleb aga putuktolmlevatelt taimedelt. Suurtel põldudel kasvatatakse kollaseõielist rapsi ja kaunite roosakate õitega tatart. Aedades on aga viljapuud, juurviljad, maitsetaimed, mis on meie toidulaual vaid tänu tolmeldavatele putukatele. Koguni 85% põllukultuuridest vajavad viljumiseks või korralikuks saagiks putukate abi.

Põllumajandus on ajaloo jooksul ületanud oma teel mitmeid takistusi. Maaparandus muutis kasutud sood ja kõnnumaad viljakandvateks põldudeks. Tänu kunstväetistele ei sõltu me enam looduslikest aineringetest ja agrokemikaalide abil oleme seljatanud paljud taimehaigused ja kahjurid. Tolmeldamist ei ole me aga seni asendama õppinud. Seda tööd teevad endiselt mesilased, kimalased jm putukad.

Moodsa aja edusammud põllumajanduses on aga kahjuks mõjunud halvasti meie tiivulistele sõpradele. Maaparandus ja uute põllumaade raadamine põliste niitude asemele hävitab looduslike tolmeldajate elu- ja talvituspaiku. Põllud on muutunud suureks, põlluservad jäänud kitsukeseks. Erilist muret teevad keemilised putukatõrjevahendid ehk insektitsiidid, eriti koosmõjus teiste agrokemikaalidega. Kemikaal võib olla kaasaegne, looduses lagunev ja seda võidaksegi kasutada vaid koguses, mida kahjurite tõrjeks vaja. Aga endiselt ei suuda kemikaal teha vahet sõprade ja vaenlaste vahel. Nii tapavad agrokemikaalid meie tolmeldajaid sama tõhusalt kui kahjureid, tappes nad kas kohe või mõjudes pikaajalisemalt, põhjustades järglaskonna vähenemist või talvise suremuse suurenemist. Osa kemikaalimolekule levib põldudelt kaugemale ja teevad oma tapatöö seal, osa korjatakse üles mesilaste poolt ja viiakse pessa järglastele söögiks, osa kogutakse talvevarudeks. See kõik on viinud selleni, et tolmeldajaid on jäänud vähemaks ja on võimalik, et see on alles algus.

On kõigile teada, et meemesilased korjavad mett ja tolmeldavad taimi. Tegelikult teevad enamuse tolmeldamistööst nii looduses kui põllumajanduses hoopis meie looduslikud karuselt karvased kimalased, väikesed tagasihoidliku eluviisiga erakmesilased, herilasi meenutavad, ent tegelikult hoopis kärbeste hulka kuuluvad sirelased, paljud liblikad, mitmed mardikad jpt. Nii sõltub meie toidulaud suuresti looduslikust mitmekesisusest, kooslusest, keda me tegelikult harva tähele paneme ja veelgi harvem nende tööd vääriliselt hindame.

Tolmeldajate säästmine aga on lihtne. Kõike pole vaja üles künda. Põllumajandustaimi on ühes paigas väga palju ja need õitsevad samaaegselt, seega peab mõtlema ka sellele, mida tolmeldajad söövad enne ja pärast seda õitseaega. Pidage mesilasi ja hoolitsege, et teie koduaias oleks elupaiku looduslikele tolmeldajatele. Kimalased ei ela hooldatud murus, jätke neile mõned heinamaalaigud. Erakmesilased elavad meelsasti savistes seintes, pillirookõrtes jm. Kui teil ei ole neile elupaiku, hankige endale niinimetaud mesilashotellid. Toetage mahepõllumajandust – selle eesmärk ei ole mitte ainult tervislik toit, vaid ka hoitud keskkond ja meie kõigi parem tulevik.

Kirjutasid Aveliina Helm ja Mart Meriste

Samal teemal loe lisaks: Mahepõllumajandusteadlane Anne Luik: glüfosaadi kasutamine tuleb keelata

neljapäev, 5. mai 2016

Niidurahu ja raierahu


Niit ei saa ilma niitmata niiduna kesta – seal hakkab kasvama võsa ja pikapeale saab niidust mets. Niidu mõte inimese jaoks on kariloomadele talvise heina saamine. Aga niidu mõte kiivitajale või rukkiräägule on hoopis teine – niit on nende kodu, seal on nende pesapaik. Talunikud soovivad heina niita jaanipäeva paiku – siis on rohi kõige väärtuslikum. Sel ajal on aga niidul pesitsevatel lindudel ja halljänesel pojad, kes niiduki ette jäädes hukkuvad. Selle vältimiseks tuleks alati niitma hakata heinamaa keskelt äärte suunas – siis on niidu asukatel võimalik tasapisi niiduki eest ära minna. Looduskaitsealustel niitudel valitseb aga varasuvel niitmisrahu, mis kestab tavaliselt 15. juulini.

Mets, kus puud on juba piisavalt vanad, niidetakse samuti kunagi maha, ehkki kirveajastu järgi nimetame me seda ikka metsa raiumiseks. Metsades pesitseb ja kasvatab oma poegi märksa rohkem linnu- ja imetajaliike kui niidul. Ka selle aasta loom mäger ja aastalind rasvatihane on eelkõige metsaliigid. Metsas elavate loomade pesakondade ja kevadiselt pehme metsapinnase säästmiseks on riigimetsades kehtestatud kevadsuvine raierahu. 15. aprillist kuni 15. juunini ei tehta raieid enamikes metsatüüpides. Erandiks on vaid alusmetsata sambliku-, kanarbiku- ja pohlamännikud. See tähendab, et mõned linnuliigid – näiteks hoburästas, öösorr, metskiur jt võivad ikkagi raiete tõttu kannatada saada. Erametsadele sellist piirangut seatud ei ole ja metsaelustiku kaitse on jäetud metsaomaniku südametunnistusele.

Kirjutas Rein Kuresoo