Reede, 28. aprill 2017

Elurikkus Emajõe Ateenas: sisask, siil ja seenenäitus



Sisask
Kevadeti on Tartus Emajõe ääres palju ööbikuid. Sisask on armunute lind, üks ilusama häälega olevusi meie looduses. Lähemalt uurides on ööbik ja suitsupääsuke muidugi mõlemad mugavuspagulased – keegi ei põruta meie laululindudest kaugemale kui nemad, otse Lõuna-Aafrikasse välja. Ka meie Aafrika suguvennad armastavad üle kõige nii pääsulindu kui ööbikut – paljud neist pistetakse Aafrikas ilma suurema kärata lihtsalt pintslisse. Värvulisi vitsutatakse ka Lõuna-Euroopas ja need õnneseened, kes viimaks Emajõe äärde tagasi jõuavad, võivad lõpuks täiel rinnal hõisata, sest kultuuriinimene peab meil lugu ikka eeskätt linnu laulust ja eesti rahvas pole ööbikus kunagi näinud teab mis lihalooma.

Siil
Tartu on alati siilidest lugu pidanud: Emajõe ääres asub Siili tänav ja paikneb siili monument – mõnes mõttes kõige teravam osa Eesti märgist. Pikka aega on siil olnud meie linnaaedade poolmetsikuks armastatud lemmikloomaks. Lisaks on siil üks tähelepanuväärseid ekspordiartikleid, mis ülemöödunud sajandil Eestist väljamaale viidi. 19. sajandil oli eesti rahvas nii vaene, et peale siili meil soome suguvendadele midagi muud kinkida ei olnudki. Soomes varem siile ei tuntud, need komandeeriti sinna 19. sajandil Eestist. Hiljem, kui kalevipoegadel tarkus otsa sai, tüürisid nad vaikselt neile järele. Kuna siil on meie eeposes nii tähtis loom, lausa elav tarkuseraamat, kes Kalevipojale hüva nõu annab, siis siin peitub ka vastus küsimusele, kuidas targaks saada – kuula siili! Siil on vana-aja inimese Vikerraadio.

Seenenäitus
Iga vähegi enesest lugupidav Eesti omavalitsus, milles on rohkem kui kümme elanikku, korraldab sügiseti suure seenenäituse. Linn, kus puudub seenenäitus, mõjuks Eesti kontekstis äärmiselt arrogantselt ja võrduks linnakodaniku üle irvitamisena. Pika ajalooga seenenäitusi on maailmas vähe, pole võimatu, et see ebaharilik maailmarekord kuulub Eestile. Tartus hakati neid korraldama juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel.

Mingil seletamatul põhjusel on Tartu sünnitanud ebaproportsionaalselt palju andekaid mükolooge. Ükskõik mis kandist vaadata – Tartu on kõige tuntum mükodroom meie Päikesesüsteemis. Inimestel näib olevat siin maanurgas seentega eriline side. Teadaolevalt mainib meie rahvuseepos küll ainult ühte seeneliiki – pärmi –, kuid see-eest kuulub see mulksuv eluvorm siili ja Kalevipoja kõrval raamatu kõige tähtsamate tegelaste hulka. See väike salakaval tegelane põhjustab eestlaste eeposes hirmsa segaduse. Üle linna paistev Seenetorn (Tartu Õlletehas) on tegelikult salajane pärmide juhtimiskeskus, mille kaudu navigeeritakse eesti inimese psüühikat.

Kirjutas Valdur Mikita

Laupäev, 22. aprill 2017

Elagu Eesti elurikkus!



Elu- ja loodusrikkusega on üks huvitav asi. Mõned elurikkuse vormid on krestomaatilised, need rändavad raamatust raamatusse ja kuuluvad loomu poolest eesti looduse antoloogiasse. Näiteks Laelatu puisniit. Mõned elurikkuse vormid saavad aga tuntavalt vähem tähelepanu, kuigi sellisel vahetegemisel pole iseenesest mingit alust. Laelatu ruutmeeter lösutab meie loodusmõttel nagu sõge püknilise moega kahepaikne[1].

Loetleme lühidalt teisigi tähelepanuväärseid Eesti loodusrikkuse mõõdikuid.

Kivirikkus (rändrahnud, taevakivid ja kivistised), maailmas üpris haruldane mullarikkus, Euroopa kontekstis erakordne maastikurikkus (eriilmeliste looduslähedaste koosluste hulk nii väikesel territooriumil) ja viimaks eluslooduse enda rikkus, mida ilmestavad suured sooalad ja liigirikkad pärandmaastikud, rändlindude ja suurkiskjate kõrge arvukus. Loodusrikkuste hulka tuleb kindlasti arvata ka neli aastaaega ja pimeduse-valguse mäng, mis on omajagu mõjutanud siinset kultuuri ja mõtteilma.

Elurikkuse puhul kerkib alati üles küsimus, kuidas inimene seda tegelikult kogeb. Meie igivana hajakil asustus on globaalses mõttes tohutu luksus, mis omakorda loob juurde üha haruldasemaks muutuvat tunnetuslikku elurikkust. Ühe sellise näitena võib nimetada täherikkust. Tsiviliseeritud maailmas jääb valgusreostuse tõttu üha vähemaks paiku, kus on võimalik näha Linnuteed. Sama lugu on ka vaikusega. Vaikus, pimedus ja omaetteolek on suur loodusvara.

Meie muinasajast pärineva asustusmustri võluvaks tulemiks on rikas kohapärimus, laiemalt võttes kogu suulise kultuuri rikkus. Nii arvukas pärimuslike legendide hulk pinnaühikul on Euroopa kontekstis harukordne. Selline geomütoloogiline mõttemuster saab välja kujuneda üksnes pikka aega ühes paigas elanud rahval. Selle parimaks näiteks on maailmas unikaalne rahvaluulekogu, millest omakorda tõuseb elurikkuse kontekstis esile ussisõnade kui roomajate vastu suunatud spetsiifilise pärimusliigi rohkus. Hurda kogudes asuva enam kui tuhande ussiloitsuga oleme tõenäoliselt rekordiomanikud.

Elurikkuse kontekstis on oluline mõista veel üht lihtsat asja: elav kohapärimus koos looduse hingestatuse tajumisega on üks loomulikumaid viise, kuidas hoida elurikkust. Paigarahva animistlikust elutundest on tänapäeval saanud väärtuslik looduskaitseline ressurss.

Kirjutas Valdur Mikita

[1] Padakonn (Amphibus pada)

Teisipäev, 18. aprill 2017

Elurikkuse andmed ja andmebaasid



Kujutage ette olukorda, kus riik hoiab infot oma maa ja inimeste kohta sadades eri andmebaasides, mis asuvad erinevates serverites ja asutustes. Ikka nii, et üheksa sõrmega tislerid ühes andmebaasis, meessoost kirjandusõpetajad teises, kolme valge laiguga mullikad kolmandas jne. Kui proovida otsida nüüd eraldiseisvate andmebaaside abil üheksa sõrmega meessoost tislerit, kes hakkas kirjandusõpetajaks ning peab kolme laiguga mullikat, siis ei maksa edule lootagi. Selline oli reaalsus Eesti elustiku andmebaasidega veel kümmekond aastat tagasi ja on osaliselt siiani. Ei olnud veebilehte, kust oleks saanud otsida infot kõigi umbes 30 000 Eestist leitud ja nähtud liigi kohta. 

Aga siis avati 2007. aastal eElurikkuse portaal, mis seadis sihiks teha kõigi liikide info ühest kohast kättesaadavaks. (Harrastus)uurijatele pakutakse tasuta teenust - enda andmebaaside hoidmist - ühes ja samas PlutoFi-nimelises pilvekeses ning kõigi andmed voolavad ühte kohta ja täiendavad üksteist. Keegi nägi kedagi binokliga, keegi kogus taime herbaarsäiliku, keegi leidis kellegi DNA, keegi püüdis kena liblika ja kõik see info maandus PlutoFi pilves ning sai eElurikkuse portaalis nähtavaks. Täna näeme seal juba enam kui 27 000 liiki kenasti koos sõltumata sellest, kas tal on kaks, neli, kuus või lausa kaheksa jalga. Sõltumata sellest, kas liiki nägi professor, tantsija või koolijüts. Peaasi, et andmed on ausad ja täpsed. Ja seda nad on, moodustades inforikka saarekese tõejärgse ajastu mässavas maailmameres.

Kirjutas Urmas Kõljalg

Allikad:
http://elurikkus.ut.ee
http://sakala.postimees.ee/707416/andmebaas-kogub-teavet-eesti-elurikkuse-kohta
https://plutof.ut.ee/

Neljapäev, 6. aprill 2017

Rikka elu märkamisest



Me elame täpselt nii rikkas maailmas kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. Üks käib metsas ja kõneleb koju jõudes vaimustusega teel kohatud põnevatest loomadest ja taimedest. Teine käib samas paigas, ent retkel kogetust tal palju jutustada ei ole. Tekib küsimus, miks see on küll nõnda?

Asi on märkamises. Iga looma- või taimeliigi esmakordne märkamine on alati seotud teatud pingutusega. Aga kui me juba oleme kord miskit uut tähele pannud, siis leiame selle järgmistel kordadel üles suurema vaevata. Jagades kogemusi oma sõprade ja tuttavatega, saavad nemadki osa meie leitud vaimsest rikkusest.

Meenub üks sügiskuu aastaid tagasi, mil pildistasin Otepää kiriku juures künkanõlval maarjaleppade vilju. Järsule nõlvale tõustes sain seal juhtumisi kokku kohaliku kirikuõpetajaga. Tervitasime ja meie vahel hargnes järgmine vestlus. «Kas tuled kalalt?» päris õpetaja. «Peaaegu,» vastasin ja tõstsin kõrgemale fotostatiivi, mis kuigivõrd õnge ei meenutanud. «Aga mida sa siin pildistasid?» laiutas nüüd kirikhärra nõutult käsi. Märkasin õpetaja selja taga asuvat koguduse silti ning seepärast vastasin, et käisin künkanõlval koguduse nime kandvaid lilli pildistamas. «Maarja nimega lilled!?» kordas kirikhärra ja viivu pärast turnisime juba mõlemad järsul künkanõlval, leides sealt hulgaliselt maarjaleppasid. Lillede vartel rippuvad haakekarvadega seemnised olid kellukakujulised, meenutades otsekui miniatuurseid kirikukelli.

Kirikuõpetaja, kes oli igati mõistlik ja tark mees, polnud maarjaleppi varem märganud hoolimata sellest, et need kasvasid ja õitsesid otse kiriku kõrval. Ent alates tollest päevast õitsesid usutavasti maarjalepad kirikuõpetajale kõigil järgnevatel suvedel.

Me elame täpselt nii rikkas maailmas, kuivõrd me suudame endi ümbruses asuvat elurikkust märgata. See, mida me ümbritsevas ilmas tähele paneme, saab tasahilju meie sisemise ilma ehk omailma osaks. Me justkui tõstame kõike olulist ümbritsevast ilmast endi ainukordsesse omailma. Ja viimane on meie maailmatunnetuses samavõrd oluline kui meie meelte erksus. Kui oleme omailma korjanud hulganisti tarvilikku tarkust, hakkame ka tavapärastes asjades nägema laiemat pilti. Vaatad, et hobused söövad karjamaal, ja juba sa tead, et sellel karjamaal kasvavad maarjalepad: kuis muidu saaks hobuste lakkasid ehtida tuttava taime kellukakujulised viljad...

Kirjutas Arne Ader

Reede, 31. märts 2017

Eesti taimestiku elurikkus ja umbrohud



Eestis kasvab looduslikult ligi 1500 liiki õis-, paljasseemne ja sõnajalgtaimi. Enamik on neist siia saabunud pärast jääaega. Vaid vähesed liigid on jõudnud siin kujuneda, nagu saaremaa robirohi või eesti soojumikas. Samuti ka mitmed võililleliigid, keda Eestist on teada 160 ehk tunduvalt rohkem kui ida- ja lõunanaabritel.

Inimtegevus on looduslikku taimestikku tugevasti rikastanud teadlikult või tahtmata sissetoodud taimeliikidega: kultuurtaimeliike on meil hinnanguliselt vähemalt 6000, kultuurist metsistunud või tulnukliike ligi tuhat. Nende seas on mõndagi ebameeldivat, näiteks Sosnovski karuputk või tülikas umbrohi võõrkakar.

Floora elurikkusest saab põhjaliku ülevaate taimede levikuatlast koostades. Varasem taimeatlas ilmus trükist 2005. Uue atlase välitöid on Eesti botaanikud teinud kahel viimasel aastal. Projekti juhib Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja seda toetab KIK. Atlase valmimiseni läheb veel vähemalt aasta, ent esialgne tööversioon on juba internetis kättesaadav siit.

Taimeatlases on kogu Eesti jagatud 9 x 11 km ruutudeks ning iga atlaseruudu kohta koostatakse seal leitud taimeliikide nimekiri. Maismaaga ruute on kokku ligi 540. Raskemini määratavaid taimi herbariseeritakse ning põhjalikumat uurimist ootab rohkem kui 10 000 kogutud herbaarlehte.

Suurematest muutustest paistab silma meie umbrohufloora vaesumine. Näiteks raudnõgest oli 1971–2005 registreeritud 174 atlaseruudust, viimastel aastatel aga vaid 74 ruudust. Ühelt poolt on põllumajandus intensiivistunud, rohkem kasutatakse herbitsiide. Osa taimeliike on mürkidele vähem tundlikud, osa umbrohte aga kaob.

Teisalt on aga kadumas väikepõllupidamine – kartulit ja köögivilju on kergem osta poest kui ise kasvatada. Talude ümber on varasema aiamaa asemel sageli üksluine niidetud muruväli. Niiviisi elavad inimesed ka maal üha liigivaesemas, niidetud-mürgitatud elukeskkonnas.

Kirjutas Toomas Kukk
Vaata Taimeatlase tööversiooni siit

Esmaspäev, 27. märts 2017

Koduõue liigirikkus



Sauna lähedal põlispuudes pesitseb metstuvi (ehk võru keeles hutt), kelle sume häälekumin kõrvu paitab. Piki oja askeldab mink. Poolsada meetrit saunast eemal paisu peal on kobraste pesakuhil; vahel kostab sabaplakse vastu vett, mõnel aastal üritavad nad ka paisutammi ülevoolu kinni panna. Oja kohal õhus näeb vahel musta toonekurge, kelle pesapuu on kilomeetrike kaugemal. Piirikaskedel käivad suve algupooles istumas väike-konnakotkad; terve suve-sügise hõljuvad oru kohal hiireviud. Mõnel aastal on kempsu kõrval kuusevõras pesitsenud punaselg-õgija, seevastu kodukakud õuetee servas vanades puudes on alalised asukad. Ühel varakevadel oli eelmisel õhtul kempsuuks lahti jäänd ja järgmisel hommikul istus seal nugis, kes minu nägemise peale pani oma pea saepurukoti taha peitu ja arvas, et ongi peidus.

Videvikus trepil istudes näeb nahkhiiri vilksatams, mõnikord juhtub keset päikselist päeva nii, et kass hüppab rehemaja seina külge nagu roniv takjas ja õngitseb laudade vahele tukkuma läinud nahkhiire välja (siis tuleb paksud kindad kätte panna ja nahkiir minema aidata).

Suvel on kogu inimeste köögindus ja seltsielu kolitud rehe alla ja sealses melus askeldab meelsasti ka siil, kes osadel aastatel ka sealsamas reheseina kõrval lehehunniku all talvitub. Suve teises pooles hakkab rehe all valguse ja inimeste ümber lendlema rikkalikus paletis surusid, öölasi, kedrikuid, kirilasi… pastelseid pruune, punaseid, rohelisi, hermeliinimantlis… igat mõõtu ja masti.

Suurematest mardikatest on suht sageli näha ninasarvikpõrnikaid, aga ka sarviksitikat. Ma ise ei väsi jälgimast pikkade tundlatega siklaste askeldamist, säravate kiilide lendlemist, ja oma suuri lemmikuid kärnkonnasid ja rohukonnasid (valge-toonekurel pole lubatud õues pikalt peatuda, neil mujalgi siin söögipoolist küllaga).

Hilissügisel hakkab sagedamini nägema musta roti peret (kellel on kassidega mingi müstiline “ellujäämisleping”), ja talvel võtab mustarotirahvas matti ka rõdupostidele lindudele pandud searasvast. Samu poste pidi näeb rasvani ronimas mõnikord ka külakõutse, kes oma pulmarännakutel hõlpsamat pala otsivad. Talvel käivad mõistagi kitsed õunu söömas, aga tänavu hakkas “õunavargil” käima ka rebane (juba nädal aega käib). Õue lõunapiiril kuusikus tillukesel parkimisplatsil näeb talvel ilvese jälgi. Ühel aastal, kui vana koer oli surnud ja uut koera veel polnud, jalutas ilves ka piki metsaservateed majast mööda ja lasi end toaaknast kümmekond minutit vaadata.

Kogu siinse õue metsarhvast sai nimetatud vaid pisuke osa (taimedest ja seentest kõnelemata), aga kogu selles elurikkuses pole inime eales üksi.

Kirjutas Leelo Laurits, Huti talu, Kütiorg, Võrumaa

Reede, 17. märts 2017

Elurikas mikroorganismide maailm



Mikromaailma asukad on kõikjal meie planeedil elavad mikroorganismid: bakterid, hallitused, pärmseened, ainuraksed vetikad, algloomad. Sõna „mikro“ pärineb vanakreeka keelest ja tähendab väikest. Nende suurused jäävad mikromeetritesse, ehk on miljon korda väiksemad kui meeter või tuhat korda väiksemad kui millimeeter. Nende kõigi elumoto on – „et elada, tuleb süüa ja paljuneda“.

Nähtamatu on mikromaailm meie jaoks senikaua, kuni mikroobid pole oma elutegevuses hoogu sisse saanud. Nii kui tekib soodne keskkond – sobiv temperatuur, toit, niiskusaste ja keskkonna happesus – hakkavad mikroorganismid paljunema. Näiteks bakter paljuneb pooldumise teel ja ideaalsetes tingimustes võib see toimuda mõnel liigil iga 20 minuti järel. Kui bakteri pooldumise aeg on üks tund, siis 24 tunni pärast on ühest bakterist tekkinud 224 ehk 16 777 216 järglast. Kuid paljunemine ei kesta igavesti: kui toitained otsa saavad ja keskkonda tekib kriitiline kontsentratsioon mürgiseid jääkaineid, siis elutegevus pidurdub ja lakkab. Näiteks pärmseente põhjustatud mahla käärimisel toimub suhkrute lagundamine alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kui alkoholisisaldus tõuseb umbes 12–15 protsendini, siis pärmseene ainevahetus pidurdub ja vein ongi valmis!

Paljud mikroorganismid on looduses olulised lagundajad ning nad on suutelised keerulisi orgaanilisi ühendeid lammutama väga lihtsateks anorgaanilisteks molekulideks (CO2, H2O, H2S). Maha langenud puu, surnud loom metsas, leib kilekotis – kõiki tabab hallituste ja bakterite rünnak. Mõne aja möödudes on langenud tugev puu muutunud pehmeks käsnaks, surnud looma kondilt on eemaldatud viimanegi lihas, leib on saanud mullalõhnalise pehme kasuka. Kuid mitte kõik mikroorganismid ei tegele surnud kehadega… Loomad, k.a inimene, on evolutsioonis leidnud sobivaid mikroorganisme, kes asustavad meid nii välispidiselt kui seespidiselt, aidates toitu seedida ja toitaineid omastada. Nad toodavad ka elutähtsaid vitamiine ja aminohappeid ning kaitsevad haigusi tekitavate mikroobide eest. Sellist tasakaalu nimetatakse organismi normaalseks mikroflooraks.

Kuigi enamjaolt on meie kehadesse kolinud mikroobid kasulikud või siis kahjutud, leidub ka organismile kahjulikke tegelasi ehk patogeenseid mikroobe, kellele organism või ümbritsev keskkond (toit, vesi, elukoht, loomad) on suurepärane kasvukeskkond. Bakterite ja teiste mikroorganismide paljunemisega kaasneb alati jääkainete tekkimine. Patogeenide puhul on need organismile toksilise toimega ja mõjuvad tervisele väga ohtlikult.

Puuduliku ventilatsiooniga niisked eluruumid on heaks kasvukeskkonnaks hallitustele. Nende eosed, sattudes niiskele orgaanilisele pinnale (puit, kipsplaadi paberkate, tekstiil), hakkavad kasvatama niidistikku. Toimub materjali lagundamine ja mükotoksiinide tootmine. Hallituste mürgid aitavad hoida eemale teisi mikroorganisme oma asustatud alalt. Sellise avastuse tegi esimesena 1928. aastal bioloog-farmakoloog Sir Alexander Fleming. Tema bakterite kasvatamise katses saastus bakteriproov kogemata hallitusseenega. Kasvama läinud hallituse ümber tekkis ala, kus uuritav bakter oli hävinenud. Nii avastatigi ülioluline bakterivastane ravim kogu inimkonna jaoks – antibiootikum penitsilliin.

Hallitusseente mürgid ruumi õhus on tervisele kahjulikud. See mõjutab meie mikrofloorat ja võib otseselt toimida mürgina. Toksiinide tootmine võib sõltuda ka hallitusseente „toidust“. Näiteks tavaline sinihallitusjuust on inimesele ohutu. Kui aga nakatada sellelt juustult pärit hallitusega leib, siis on tulemus hoopis teine. Hallitus toodab leiba lagundades tervisele kahjulikku mükotoksiini.

Kui muutuvad keskkonnatingimused, siis toimuvad suured tasakaalu nihkumised ka mikroobidel. Kliimasoojenemisega kaasnevad lisaks üleujutustele, supertormidele jm muutused ka mikromaailmas. Organismid peavad pidevalt kohanema mikroobikoosluse pideva muutumisega. Organismi immuunsüsteemid õpivad ja kohanevad muutuvate mikroorganismidega.

Lisaks on inimene avastanud mitmeid nippe, kuidas ennetada mikroobide sattumist kehasse ja nende vohamist taltsutada. Aastatuhandetega on kogutud teadmisi toidu ja joogi steriliseerimise ja säilitamise kohta. Keetmine, suitsutamine, soolamine, hapendamine, kääritamine, kuivatamine, külmutamine jne pole seepärast välja mõeldud, et toit paremini maitseks, vaid eelkõige praktilisel eesmärgil. Nii saab inimene toitu säilitada pikemat aega, ka mustadeks päevadeks.

Kirjutas Eldar Rassulov

Reede, 10. märts 2017

Tere, tere, linnukesed!



Maailmas pole miskit imelisemat kui võimalus märgata, kuis elurikkus meie ümber suureneb. Seda lummust saab meil nautida igal kevadel, mil pungad puhkemas ja rändlinnud saabumas.

Eesti rahvakalendrist leiame muuhulgas lindude saabumisele ja ootamisele pühendatud päeva: 9. märtsil on tähistatud Setumaal ja ka mujal Eestis tsirgupäeva. Pärimuse järgi pöörab siis soojal maal nelikümmend lindu suu suve poole ja pea päeva (päikese) poole, alustades rändamist meie maile. “Tere, tere, linnukesed, tulite jälle meile tagasi,” on saabuvaid rändlinde tervitatud Kadrina kandis ja umbes nõnda on seda tehtud mujalgi Eestis.

Kuna praegused talved on pehmemad kui inimpõlvi tagasi, jõuavad meie varaseimad saabujad – künnivares, põldlõoke ja kuldnokk – kohale juba enne tsirgupäeva. Künnivares on neist enamasti esimene, ent teda ei kohta me igal pool. Lõokesed on kevadekuulutajad kõikjal ja kõigile, sest rändeajal panevad nad lõõritades helisema kogu eestimaise õhuruumi. Kuldnokk – jah, tema ongi see eestlaste lemmik, kes tuleb meie koduõuedele, et sinna ka pesitsema jääda.

Lindude saabumist on võimalik jälgida kogu kevade jooksul. Kuldnokkadele ja lõokestele järgnevad kiivitajad ja linavästrikud, veel raagus looduses võtavad laulu üles punarinnad ja musträstad, ja siis toob millalgi pääsuke päevasooja ning ööbik öösooja... Viimaste rändlindudest teeliste tervitamiseks tuleb meil olla valmis siis, kui kõrges taevas kihutavad piiritajad: hiljemalt juunikuu alguses jõuavad Eestisse rohe-lehelinnud ja aed-roolinnud, kelle rännutee siia saab alguse kaugest Indiast.

Kõik kevadekuulutajad veenavad meid üheskoos, et elurikkuse suurenemine toob inimeste ellu rõõmu. Sel põhjusel on just tsirgupäeval õige aeg mõelda, kuis meelitada peagi saabuvast elurikkusest kübeke ka oma koduõuele. Heaks nipiks on panna kodu lähedale üles pesakaste, mis võiksid pakkuda leidmisrõõmu nii saabuvatele lindudele kui ka meile.

Kirjutas Arne Ader

Hans Kuusiku õpetused pesakastide valmistamiseks leiad siit

Reede, 3. märts 2017

Linnaelu sobib paljudele



Linnade elurikkus on kujunenud kogemata ja võib ka hääbuda kogemata. Nõukogudeaegsete korterelamute arhitektid ei kavandanud ventilatsiooniavasid ja aknaplekialuseid koduvarblaste ja piiritajate pesapaigaks. Peeter Suur ei rajanud Kadrioru parki selleks, et 300 aastat hiljem saaksime käia imetlemas Põhja-Eesti üht nahkhiirerikkamat parki. Ja jäätmaade „rajamise“ eesmärk ei ole meie linnade tolmeldajafauna turgutamine. Need on näited isetekkelistest elupaikadest, mille loomad-taimed on ise kasutusele võtnud. Meie aga oleme nende liikide arvuka esinemisega linnas ära harjunud.

Heade ja isegi kehvapoolsete elupaikade arv on linnas piiratud ja nende arv aja jooksul väheneb, sest uusi samaväärseid elupaiku juurde ei teki. Meie linnades suurenes elupaikade arv kuni 1990. aastateni, kuid see trend on praeguseks ümber pöördunud. Majade soojustamine ja jäätmaade täisehitamine on iseenesest ju positiivsed arengud, kuid esimene jätab elupaigata koduvarblased, piiritajad ja nahkhiired, teine võib hävitada rikkaliku taime- ja loomakoosluse.

Elupaikade kadumine linnas tuleks kompenseerida uute elupaikadega, vastasel juhul muutuvad tavalised liigid kiiresti haruldaseks. Näiteks koduvarblane on mitmel pool Euroopas sattunud punasesse raamatusse, sest kadunud on nii pesapaigad kui ka värvupoegade toit.

Erinevalt haruldastest liikidest ümbritsevad tavaliigid meid linnas kõikjal. Linnainimese jaoks on tavaliikide püsimine linnas väga tähtis, sest tavaliigid pakuvad meile igapäevaselt neid ökosüsteemiteenuseid, mida haruldased liigid sellises mahus pakkuda ei suuda. Milliseid teenuseid üks „füüsilisest isikust rasvatihane“ meile siis pakub? Esteetikateenust, vaba aja sisustamise teenust, taustamuusika teenust, loodushariduse teenust, kahjuritõrjeteenusest rääkimata. Vastutasuks soovib ta meilt vaid turvalist pesapaika ja liigirikast elukeskkonda.

Kirjutas Meelis Uustal

Esmaspäev, 27. veebruar 2017

Omanäolised tuvid



Eestimaa viis tuviliiki kuuluvad kahte perekonda ja ühte omanäolisse tuviliste seltsi. Tuvid on suure kere, väheldase pea ja lühikeste jalgadega linnud. Nende matsaka välimuse üheks põhjuseks on võimsad rinnalihased, tänu millele on tuvid erakordselt kiired lendajad.

Maitse-eelistuselt on meie tuvid seemnegurmaanid. Ühed neist otsivad seemneid metsas, teised on sättinud elukorralduse viljasalvede või hernepõldude ligi. Tuvide joomisviis on linnuriigis eriline: nad ei rüüpa, vaid imevad vett, kasutades nokka joogikõrrena. Viimast toetab võime sulgeda joomise ajaks ninasõõrmed.

Tuvide pere-elu on ülistatud kui jumalikku ideaali: kurameeritakse kaelakuti koos, hautakse kaht valget muna vaheldumisi ja poegi kasvatatakse perekohustusi jagades. Ka linnupiima, mis on tuvide puguseintes moodustuv toitev vedelik, jagavad poegadele nii ema kui ka isa. Tuvide paarisuhe kestab reeglina läbi elu.

Kodutuvisid tunnevad meil kõik. Nende asurkonna moodustavad 5000 – 10 000 aastat tagasi kodustatud kaljutuvid, kes on nüüdsel ajal taas metsistumas. Kodutuvidest kõneldes tuleb esile tõsta nende erakordset andi orienteerumisel: lisaks päikesele ning maamärkidele kasutavad nad asukoha määramiseks maa magnetvälja ja infrahelisid. Ajaloo jooksul on olnud inimese poolt aretatud kirjatuvid olulisteks kaugsõnumite kandjateks kuni telegraafi leiutamiseni ja hiljemgi. Kusjuures imetlust väärivad kirjatuvid ka tänapäeval: 2009. aastal Lõuna-Aafrikas tehtud katsel osutus mälupulgaga varustatud kirjatuvi Winston poole kiiremaks kohalikust internetiühendusest: ülesandeks oli toimetada 4 gigabaiti infot 96 km kaugusel asuvasse asulasse.

Kaelustuvi on meie suurim tuviline. Tema kevadine vali kuutamine on ajanud hirmu peale nii mõnelegi metsas uitavale inimesele. Üks kaelustuviga seotud imedest seisneb aga selles, et ta suudab pesitseda pea olematu pesaservaga hõredal oksalasul, suutes oma mune alla veeremast hoida isegi tugeva tuulega.

Õõnetuvi – nagu nimigi vihjab – pesitseb puuõõnsuses, mis on sageli musträhni valmistatud. Välimuselt sarnaneb ta kodutuviga, ent erinevalt viimasest eelistab elada vanades metsades. Tema menüüs leidub rohkesti metsaande – rohuseemneid, marju, pähkleid, tõrusid...

Turteltuvi on meie kõige pisem tuviliik. Nimi viitab isaslinnu turrutamisele: kaaslase meelitamiseks hüüab ta kõlavalt „turrr-turrr-turrr...”. Meil pesitsevate tuvide hulgas on turteltuvi ainukesena kaugrändur, kes lendab talveks Sahara-tagusesse Aafrikasse. Pikk rännutee on üks turteltuvi arvukuse kahanemise põhjus: Lõuna-Euroopas kütitakse kuni 4 miljonit turteltuvi aastas, kusjuures Aafrikas lastud turteltuvide arv on teadmata.

Pargi-turteltuvi ehk kaelus-turteltuvi ehk türgi turteltuvi laiendas 20. sajandil oma leviala üle Euroopa, alustades Türgist. Temast kiiremat ja edukamat asurkonna laiendajat Euroopa lindude hulgas ei ole. Pargi-turteltuvi lähisugulast naeru-turteltuvi peetakse kodustatud naerutuvide esivanemaks: neid pisikesi valgeid tuvisid näeme mõnikord väljumas mustkunstnike kübarast.

Turteltuvidel on au olla tänavuse 2017. aasta linnuks. Seepärast on nüüd kõik meie tuvid linnuvaatlejate hoolika tähelepanu all. Head tuvide märkamist meile kõigile!

Kirjutas Arne Ader

Lugemiseks ja uurimiseks: Turteltuvi – aasta lind 2017

Reede, 17. veebruar 2017

Meresanitarid



Looduses on erinevad loomad omavahel seotud toiduahelasse. Selle keti kirjelduseks sobib püramiid, mille aluseks on arvukad väikesed olesed ning nendele toetuv putuk- ja lihatoiduliste loomade mitmekesisus. Mida aste ülespoole, seda kitsamaks läheb ruum ning kõige viimaseks selles reas osutub loom või lind, kes toitub kõigist teistest, “valitsedes” nõnda selle püramiidi tipus. Need tippkiskjad hoiavad endast nõrgemate saakloomade püüdmisega looduse tervise heas korras, sest eelkõige langevad nende saagiks nõrgemad või ettevaatamatud saakloomad. Kui aga sellised ära süüakse, on arvata, et säilivad tervemad ja tarmukamad, kes pärandavad oma edukuse võtme ka oma järglastele. Sellise loodusliku valiku kaudu ei pääse looduses halvemini kohastunud või haigustele vastuvõtlikud isendid nii lihtsalt sigima ja üle pika aja ja paljude põlvkondade aitab see kaasa mõne liigi või loodusliku koosluse heale tervisele ja tasakaalule. Kiskjate sooviks võib olla tabada ja neelata kõik ettejuhtuvad elukad, kuid sageli jäävad neile hambusse just need, kellel ka muidu oleks looduses keerulisem hakkama saada. Osavamad ja tugevamad pääsevad, tagades seeläbi oma liigi säilimise ka edaspidi.

Inimestele tundub sageli, et näiteks hüljestele söögiks kuluvad kalad võiks olla hoopis inimeste laual või poelettidel, tuues seekaudu loodusest selgelt mõõdetavat tulu. Mõne suure kala kaotus meres elavatele kiskjatele tundub tulevat otseselt kalameeste saagi arvelt, sest kala on läinud, raha jääb saamata! Teisalt on aga kindlaks tehtud, et kui loodusest on kiskjad välja püütud või minema aetud, on head elu vaid väheseks ajaks – kui näiteks jänesed pääsevad hundiohust, võivad peagi olla paljud taimed nuditud ning varem veistele paslikud karjamaad ei toida enam piimakarja ära. Kannatavad ka teised, metsikud rohusööjad. Nii on ka vetevallas – hüljeste või ka näiteks haikalade vähenemine pika aja jooksul välja kujunenud merekooslustes toob kaasa kiskjate valvsa järelvalveta kasvavatele kaladele rikutud tervise ja elujõu languse. Ellu jäävad ja sigima pääsevad ka nõrgad ja haiged isendid, kes tavaliselt kudemisea või -aladeni vastu ei peaks. Nende järglased ei pruugi olla enam nii tugevad või elujõulised kui varasema, kontrollitud võistluse võitjad, tulemuseks võib olla kalade koguhulga või soojätkamisvõime langus. Ei ole välistatud, et mõni liik võib nii sootuks nõrkeda ja hääbuda, või vastupidi, loodusliku tasakaalu vääratamise peale võib vohama pääseda mõni meile tähtsusetuna tunduv tegelane, kes inimtoiduks sobivate kalade marja või vastsed pintslisse pistab. Võitluses viimase kala peale jääb sel juhul pikas ajas kaotajaks ikka inimene.

Kirjutas Mart Jüssi

Hülgekaamerat saab vaadata siit

Reede, 10. veebruar 2017

Antropotseen



Geoloogilised ajaskaalad on õpikutest keerulised selgeks saada ja kogenud pedagoogid teavad, et parim geoloogiaõpik on looduslik paljand. Iga möödunud ajastu on jätnud oma jälje kivimitesse ja erinevate kivimikihtide piirid tähistavad mõnd suurt ja põhjapanevat muutust Maa ajaloos. Teisiti öeldes, selleks et ajastu saaks endast jätta jälge geoloogiateadusesse, peab ta suutma toota ühe selge alguse (ja möödunud ajastute puhul ka lõpuga) kihi, mis on mingi tunnuse poolest teistest kihtidest eristatav. Vaatamata sellele, et antropotseen ehk inimese ajastu on juba laialt kasutatav termin, ei ole see veel siiani geoloogiliste ajastute ametlikus nimestikus. Kauge tuleviku geoloogid tunnevad antropotseeni kihistu ära hüppeliselt suurenenud raskemetallide sisalduse, suurenenud radioaktiivsuse, enneolematute keemiliste ainete ilmumise ja ulatusliku elurikkuse vähenemise järgi. Eriti palju teavet antropotseeni kohta saab prügimägede uurimisel.

Mille järgi me siis antropotseeni ära tunneme? Kõigepealt meenutagem oma kooli geograafiaõpiku Maa ajastuid käsitlevat osa. Kõige põnevam osa selles oli geoloogide ja kunstnike koostöös valminud kunagiste aegade tüüpiliste maastike rekonstruktsioonid, kus apokalüptiliste vaadetega vulkaanilised tühermaad vaheldusid lopsakate metsade ja veekogudega, kus ujusid, sibasid, tammusid, lendasid ja sõid teineteist kõige kummalisemad elukad. Kujutlegem, milline oleks tüüpiline vaade praegusaegsetest maastikest tulevaste koolijütside õpikutes. Küllap oleks sellel laiuv põllumajandusmaastik, taamal paistaks suurlinn ja kuskil kaugel oleks näiteks mäed illustreerimaks säilinud metsiku looduse fragmente. Vaadates hetkel tõenäolisi tulevikustsenaariumeid ja jättes kõrvale kõige mustemad, on kindel, et põllud ja linnad sellelt pildilt niipea ei kao, mägede ja metsiku loodusega see nii kindel aga ei ole.

Antropotseeni algust iseloomustavad mitmed globaalsed nähtused, neist silmapaistvamateks on tohutud maastikumuutused ning fossiilkütuste põletamise ja elupaikade hävitamise oluline mõju kliimale. Need nähtused omakorda on olulisimad liikide massilise väljasuremise põhjustajad. Proovides olla optimistid, võime ju leida, et kliima soojenemine päästab meid tüütust kütmisest ja pidevast külmetamisest ning et mõnede liikide, näiteks kasvõi sääskede, väljasuremine on ka igati tervitatav. Seda optimismipuhangut võiks aga jahutada teadmisega, et fossiilkütuste põletamisega kaasnevad sellised nähtused nagu õhu-, vee-, pinnase- ja muu saaste, mida kuidagi optimistlikult hinnata ei saa. Liigirikkuse kadu seab aga ohtu meile ebameeldivate liikide kõrval ka liike ja ökosüsteeme, mis on meie eksistentsiks eluliselt vajalikud.

Et maailm on muutumas, teavad erinevate valdkondade teadlased juba ammu. Ehkki inimkonna püüdlusi on kannustanud soov teha maailm paremaks, on tulemus sageli olnud vastupidine. Teadlased kirjutavad väga sageli sellest, kuidas meie endi tegevus viib meid hukatusse, kuid paljud ei loe neid või kui loevad, siis ei usu. Kahjuks ei ole meil aga võimet oma mõtlemise või usuga maailma muuta, vaid nii nagu halvad arengud johtuvad reaalsetest tegudest, saab neid reaalsete tegudega ka paremuse poole pöörata.

Meil on liigina harukordne võime teha vaatluste põhjal küllalt tabavaid ennustusi. Samal ajal on meil ligikaudu sama harukordne võime neid ennustusi ignoreerida, vahel isegi siis, kui need parasjagu teostuvad meie endi silme all. Muidugi ei saa teadlased kunagi kõike täpselt ennustada, sest isegi siis, kui nad füüsikalisest ja bioloogilisest maailmast kõike teaksid, ei suuda nad ennustada, mida meie, inimesed, järgmise sammuna ette võime võtta. Antropotseenis oleneb aga inimese tegemistest nii otseselt kui kaudselt peaaegu kõik.

Antropotseen võib osutuda väga lühiajaliseks geoloogiliseks ajajärguks, kui me inimkonnana probleemide lahendamisega hakkama ei saa. Võib-olla aga leiame pärast lühikest katsetamist ja eksimist tee õigemas suunas ning antropotseen kujuneb pikaks ja stabiilseks ajastuks, mille jooksul inimkond oskab reguleerida globaalset keskkonda nii, et see püsib talle sobivana, oskab säilitada liigilist mitmekesisust, luua hämmastavaid kultuuriväärtusi ja jaotada heaolu maailmas nii, et kõik sellest osa saavad? Imagine, laulis John Lennon juba aastal 1971.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Reede, 3. veebruar 2017

Teed ja loomad



Kõik teed mõjutavad teatud määral ümbritsevat. Nad mõjutavad maastikku ja elupaiku, kus nad kulgevad, ja elusolendeid, kes seal elavad. Huvitav on võrrelda eri suuruse ja kasutusega teid: rohtunud radu, poriseid külavaheteid, kruusateid, asfalteeritud maanteid, raudteid, mis kulgevad kord kõrgetel tammidel, kord läbi küngaste kaevatud süvendite, ja lõpuks tõelisi kiirteid, mida Eestis seni õigupoolest ei leiagi. 

Mõned teed võivad olla kasvukohaks taimeliikidele, kes muidu omale sobivat paika ümbruskonnast ei leiaks. Väiksemaid inimese rajatud teid kasutavad oma vajaduste tarbeks ka loomad. Ei ole harv juhus, kui ilves või hunt sügavas lumes sumpamise vältimiseks mööda lahti lükatud teed liigub. Kiirema ja tihedama liikluse jaoks ehitatud teedevõrgustik on aga nii massiivne, selle keskkonnamõju nii mitmekülgne ja ulatuslik, et midagi positiivset teistele liikidele peale inimese need ei paku. 

Teedevõrgustiku alla on kadunud suur hulk looduslikke elupaiku, see protsess jätkub. On hinnatud, et Eestis katavad teed ja tänavad ca 570 km2, mis on 1,3 % meie maismaa pindalast. Püüdes vältida metsloomade sattumist teele, rajatakse kilomeetrite kaupa tarasid. Müra, valgustuse, mitmesuguste keemiliste ühendite ja veerežiimi muutuste mõju ulatub teest kaugemale looduslikele aladele. See on laias laastus ulatusega 1 km mõlemale poole teed. 

Meie kohus on püüda heastada seda, mis teede rajamisega on looduses kaotsi läinud, anda midagi vastu teede alla jäänud elupaikade eest. Aga alati on kõige parem püüda enne üheksa korda mõõta (ja mõelda), et leiaksime teele sellise asukoha, kus kahjud oleksid võimalikult väikesed. Ei tohi unustada lendavaid loomi – linde ja nahkhiiri, keda tarad ei peata, aga kihutavad sõidukid tapavad. Mullaloomadele nagu mutid, vihmaussid ja paljud putukad on levikutõkkeks ja populatsiooni tükeldajaks ka tarastamata maanteed. Ning mida laiemaks muutuvad teed ja tihedamaks liiklus, seda keerulisem on ka päris suurtel loomadel edukalt teed ületada…


Kirjutas Lauri Lutsar

Loe lisaks: https://www.mnt.ee/et/tee/elusloodus/kasiraamat-loomad-ja-liiklus-eestis

Reede, 27. jaanuar 2017

Suurkiskjad on alles! Aga metsasanitarid?



Üldise nimetuse „suurkiskja“ all tuntakse peamiselt meie maismaal elutsevaid kiskjate seltsi kuuluvaid liike nagu hunt, ilves ja pruunkaru. Tegelikult on meil kogukaid kiskjaid veel, näiteks mereimetajad hülged. Meie uustulnukat šaakalit üldiselt suurkiskjaks ei loeta, kuigi tema kuuluvuse alusel hundiga samasse perekonda Canis võiks seda vabalt ka teha.

Kuna suurkiskjad kuuluvad toiduahela tippu, nimetatakse neid ka tippkiskjateks. Tippkiskja mõiste on siiski laiem ning nende esindajaid võib leida mitmete selgroogsete loomade rühmadest. Näiteks lisaks suurkiskjatele nimetatakse tippkiskjateks lindudest kotkaid ning kaladest suuri haisid. Tippkiskjate peamisteks ühisteks tunnusteks on nende madal arvukus võrreldes toiduahelas allpool olevate rühmadega, nende küllaltki suured mõõtmed ning tõsiasi, et nad pole oluliseks toiduobjektiks kellelegi teisele. Tippkiskjate sekka sobitub osade eelpool mainitud tunnuste põhjal ka inimene.

Suurkiskjatel, aga ka tippkiskjatel laiemalt on meie looduses oluline ökoloogiline funktsioon. Et asja lihtsamalt lahti seletada, võtame näiteks hundi, kes on tuntud kui metsasanitar. Tema metsasanitari rolli sisu võib laias laastus jagada kaheks. Esimene neist on oma saakliikide arvukuse piiramine, mis tänapäevases kontekstis tähendab, et ta aitab vähendada sõraliste tekitatud metsa- ja põllukahjustuste ulatuslikkust. Ajaloolises kontekstis on see suhe aidanud kaasa nt praeguste puistute koosseisu kujunemisele. Lisaks saakloomade arvukusele on suurkiskjad võimelised piirama ka väiksemate kiskjate arvukust, mille mõju kogu ökosüsteemile pole mitte vähem oluline. Teiste liikide arvukuse piiramine aitab vältida ka nakkushaiguste või parasitooside ulatuslikke puhanguid.

Teine liin metsasanitari rollis on saakliikide populatsioonide evolutsiooni suunamine. Nimelt murravad kiskjad rohkem nõrgemaid ehk siis halvemas seisundis olevaid isendeid. Nad ei tee seda muidugi teadlikult, kuid selliseid on lihtsalt kergem kätte saada. Nõnda jäävad ellu tugevamad, mis tõstab tervikuna populatsiooni elujõulisust ja kohanemisvõimet.

Eelnev jutt hundist (kiskjast) kui metsasanitarist on ilus, kuid paraku tänapäevaks on see vaid ajalugu. Inimene on suurkiskjate arvukust vähendanud tasemele, kus nende ökoloogilisest rollist on säilinud vaid tühine osa. Praeguseks on suurkiskjate ja saakloomade arvukuse suhe viidud tasakaalust välja ning hunt enam sõraliste arvukust piirata ei suuda. Peamised põhjused, miks inimene enda kõrval arvukaid suurkiskjapopulatsioone välja ei kannata, on karjakasvatusele põhjustatavad kahjud, konkurents uluksõraliste populatsioonide pärast ning paraku ka lihtsalt hirm.

Et loomade asurkondi kestvalt ohjata, on inimene võtnud suurkiskjate ökoloogilise rolli enda kanda. Õnnestunud on see tal siiski vaid osaliselt, kohati on see andnud aga suisa vastupidise tulemuse. Näiteks mitmeid sõraliste asurkondi on ohjatud looduslikule valikule vastupidiselt, mis on viinud asurkonnad nõrgenemise suunas. Nimelt, erinevalt kiskjatest, ihkavad jahimehed lisaks lihale ka suuri jahitrofeesid, näiteks hirvlaste sarvi, mille tulemusel kütitakse sageli eelistatult just kõige tugevamaid ja elujõulisemaid isendeid. Nii võib inimene oma himu ja rumaluse ajendil lühikese ajaga uppi keerata kogu aastatuhandeid väldanud liigi evolutsioonilise arengu, mille juures ka suurkiskjad on olulist rolli mänginud.

Lõpetama peaks aga ikkagi positiivselt. Kuigi suurkiskjatel siinmail enam metsasanitari rolli päriselt täita ei lasta, soovitakse neid hoida vähemalt tasemel, mis tagab nende säilimise, populatsiooni elujõulisuse ja kohaliku juurdekasvu. See näitab lisaks sellele, et meil on säilinud piisavalt looduslikke elupaiku, ka seda, et meie looduskaitselised väärtused on kõvasti edasi arenenud. Ei olnud ju ammu see aeg, kui suurkiskjad olid kuulutatud kahjulikeks liikideks ning nende hävitamist peeti looduse kaitsmiseks.

Kirjutas Peep Männil

Reede, 20. jaanuar 2017

Meie talvine linnuelurikkus

 
 See pole muidugi mingi uudis, et talv on meil suvest linnuvaesem. Talvekuudel väheneb oluliselt Eestimaa looduses tegutsevate lindude arv. Vähem kannatab aga liigirikkus, mis kahaneb suvisega võrreldes umbes 40 protsendini. Igatalviselt toimetab meie kodumaal 113 linnuliiki, kellele lisanduvad erinevatel aastatel erinevad haruldused: lumekakk või männileevike näiteks. 

Eestimaal talvituvate lindude koguarvuks on hinnatud 4 kuni 9 miljonit. Meie kõige tavalisem talilind on rasvatihane, kelle arvukus ületab soodsal talvel miljoni piiri. Sellisel talvel on tore mõelda, et meil elab iga inimese kohta üks rasvatihane. Ja vastupidi.

Tavalisemate talilindude vaatlemiseks ja tundma õppimiseks tasub koduõue üles seada lindude toidumaja. Kahekümnest arvukamast talilinnust külastab toidumaja või selle alla jäävat maapinda tervelt kuusteist liiki: peale rasvatihase veel sini-, tutt-, põhja- ja salutihane, põld- ja koduvarblane, rohevint, talvike, leevike, puukoristaja, kodutuvi, pasknäär, hallvares, hakk ja suur-kirjurähn. Kõigi loetletud lindude arvukuseks Eestimaa talves hinnatakse igatalviselt üle 100 000 isendi.

Neli meil samavõrd tavalist talilindu aga inimese ligidusse ei kipu. Laanepüüsid, porre ja pöialpoisse tuleb minna vaatlema metsa ja aule saab üle lugeda talviselt kargel merel. Urvalinnud, siisikesed ja kuuse-käbilinnud on tõelised seemnegurmaanid ja viimast silmas pidades asuvad nad massiliselt rändele siis, kui nende kodupaigas on kehvemapoolne seemneaasta. Nii märkame ka Eestis mõnel talvel suuri urvalindude, siisikeste või käbilindude parvi. Taolisi ebaregulaarseid rändeliikumisi nimetatakse invasioonideks.

Meie tõeliste talveimede hulka kuulub aga mõnede linnuliikide talvine pesitsemine. Kuuse-käbilind on talvise haudumise klassikaline näide: seemnesõltlastena soovitakse järglaskond üles kasvatada enne kevadist kuuseseemnete varisemist. Ent nemad pole meil ainsad pakasetrotsijad: küllap olete tähele pannud kargetel veebruarihommikutel pulmi pidavaid ronki ja näinud läbi veebikaamera, kuis hauduva merikotkaemanda selga katab lumehang.

Kirjutas Arne Ader


*Lugemiseks ja uurimiseks*

Jaanus Elts, Aivar Leito, Agu Leivits, Leho Luigujõe, Eve Magi, Rein Nellis, Renno Nellis, Margus Ots & Hannes Pehlak. Eesti Lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo 26: 80-112 (2013)

Talvine aialinnuaabits (nutirakendus):
Android:
https://play.google.com/store/apps/details?id=ee.walknlearn.birds.menu
iOS:
https://itunes.apple.com/ee/app/talvine-aialinnuaabits/id499920263?mt=8


Talilinnukaamera Otepääl



Reede, 13. jaanuar 2017

Elurikkus peotäies merevees



Inimene kipub mõtlema oma tasandil ja märkama seda, mis palja silmaga nähtav. Näiteks suvel meres supeldes ei tule tal mõttessegi, et tema vahetus ümbruses hõljub miljoneid pisikesi organisme. Kellega me koos suplemas käime?

Kui seista südasuvel Tallinna lahe ääres ja võtta merest peotäis vett, siis satub sinna meeletult rikas ja mitmekesine elu. Kõige suuremaid, mitmerakulisi loomi leidub selles peotäies merevees umbkaudu 5. Pisemaid, üherakulisi algloomi võib seal olla keskeltläbi 250, üherakulisi vetikaid aga lausa 50 000 ja massiliselt baktereid, umbes 50 miljoni kanti.

Kõik eelpool nimetatud rühmad kuuluvad planktoni hulka, kes on merevees vabalt ringi liikuv hõljum. Plankton koosneb laias laastus loomadest ehk zooplanktonist, vetikatest ja muudest fotosünteesivatest organismidest ehk fütoplanktonist ja baketritest ehk bakterioplanktonist.

Isegi suuremad planktoni asukad on enamjaolt siiski niivõrd pisikesed, et mahuvad ka nõelasilmast läbi. Nende hulgas on levinumaks aerjalgsed, kellele võib omistada kiireima looma tiitli (ühe sekundiga on üks isend võimeline läbima vahemaa, mis on kuni 1000 tema enda kehapikkust). Peale aerjalgsete on mitmerakuliste loomhõljurite hulgas graatsilise välimusega vesikirbud, lihtsad vett filtreerivad keriloomad ja suuremate selgrootute, näiteks krevettide ja tõruvähkide vastsed. Läänemeres leidub mitmerakulisi zooplanktoni liike kokku üle 400 ja Eesti vetes üle 60.

Keerates suurendust veelgi võimsamaks, hakkame nägema üherakulisi algloomi. Enamik neist on inimese juuksekarvast vähemalt kaks korda peenemad. Suurema osa vees elavatest algloomadest moodustavad ripsloomad (küllap tunnevad paljud kooliõpikutest kinglooma-nimelist ripslooma). Mereasukad on kingloomast mõnevõrra erinevad. Mõnda neist ümbritseb karikakujuline kest. Suurem osa ripsloomi on paljad rakud, kuid see-eest vägevate spiraalselt keerlevate ripsmetega.

Eesti meres on vabalt hõljuvate algloomade liigirikkust uuritud vaid Saaremaa ranniku vetes. Seal esineb kokku hinnanguliselt 70 eri liiki vabalt hõljuvaid ripsloomi. Läänemeri tervikuna on ripsloomade suhtes küllaltki hästi läbi uuritud ja kogu Läänemerest on leitud üle 160 vabalt hõljuva liigi ja üle 600 liigi, kes elavad sügavamates veekihtides, setete peal või sees.

Üherakuliste algloomade seas hakkavad silma pisemad punktid ja lähemalt vaadates selgub, et tegu on tõeliselt rikkaliku toidulauaga. Fütoplanktonisse kuuluvad mitmekujulised vetikad, ränivetikad, dinoflagellaadid ja teised eluvormid, kes energiat põhiliselt valgusest, lämmastikust ja fosforist ammutavad. Tänu neile tekib merre esmane orgaaniline aine, mida zooplankton aplalt sööb. Just vetikatest koosnev hõljum panebki mere toidupüramiidile vundamendi. Läänemeres, sealhulgas Eesti vetes on fütoplanktonit hästi uuritud. Läänemeres on teada umbes 1700 liiki, Eesti vetes jääb liikide arv vahemikku 1000 – 1500. Üherakulisi vetikaid on täis terve maailmameri ja nad toodavad poole kogu Maa hapnikust.

Kogu seda elurikkust ähvardab aga järjest suuremaks muutuv probleem mikroplastikuga, mida levib merevees tänu kosmeetikatoodetes ja riietes sisalduvatele plastikuosakestele. Lisaks ei lagune ka suuremad plastikutükid lõplikult, vaid jäävad peene puruna mereavarustesse hõljuma.

Kirjutas Lennart Lennuk

Neljapäev, 5. jaanuar 2017

Samblikud on seened, pioneerid ja sfinksid



Samblikud on eluslooduses mitte küll päris ainulaadsed, kuid siiski üsna ebatavalised – nad moodustavad selgelt eristatava tervikliku keha (mida nimetatakse talluseks), kuid see sisaldab mitte ühte, vaid kahte eri organismi. Need organismid, seen ja rohevetikas (või mõnikord tsüanobakter), elavad koos tihedalt lõimununa, sümbiootilises kooselus, mis on kasulik mõlemale osalejale. Samblikutallusest põhiosa moodustab seen: tiheda seeneniitidest pealiskihi all asuvad õhukese kihikesena vetikarakud, mille all tüseda kihina taas ainult seeneniidid. Selline talluse ehitus osutub väga kasulikuks, kui võtta arvesse seene ja vetika funktsioone selles kooselus – seene ülesanne on tagada sobiv elukeskkond oma fotosünteesivale partnerile, st kaitsta liigse kiirguse, kuivuse ja muude väliskeskkonna kahjulike mõjude eest, samas kui vetikas peaks fotosünteesil toodetud orgaaniliste ainetega toitma nii ennast kui heterotroofset seenpartnerit. Seeni, kes on võimelised samblikku moodustama, on maailmas u 20 000 liiki, kuid vetikaid ja tsüanobakterid, kes osalevad selles kooselus, on vaid sadakond. Siit järeldub, et igale samblikku moodustavale seenele ei jätku unikaalset, ainult talle iseloomulikku vetikaliiki, mistõttu paljudes erinevates samblikes võib fotosünteesiva partnerina leida samu vetikaid. Ühe seeneliigi poolt moodustatud samblikud on alati sarnase välimusega ning erinevad teiste seeneliikide poolt moodustatud tallustest. Enamik seentest, kes on võimelised samblikke moodustama, neid ka alati moodustavad. Ehk teisisõnu – samblikke moodustavad seened elavadki ainult samblikuna ja ilma vetikaga lõimumata tavaliselt ellu ei jää (sellest reeglist on siiski ka erandeid). Omaette probleem on samblikele nimede andmine: kas nimetada neid ühe või teise osapoole (st seene või vetika) nimega või mõelda välja hoopis uued, liitorganismi nimed? Praegu kehtib rahvusvaheline kokkulepe, et samblikke nimetatakse neid moodustava seene teadusliku nimega. See tundub mõistlik, kuna seenpartner on samblikus alati unikaalne ning samblikke moodustavad seened enamasti ainult samblikuna suudavadki elada.

Paljud samblikele iseloomulikud omadused tulenevad nende kaksikorganismilisest olemusest, näiteks on samblikud väga aeglase kasvuga – kuna vetikas on talluses vähemuses, aga toidab siiski mõlemat osapoolt. Samas on samblikud vastupidavad ja võimelised kasvama karmides oludes – kuna õrn fotobiont paikneb talluse sees ja on seeneniitide poolt kaitstud äärmuslike välistingimuste eest. Samblikud on esimesed elusolendid, kes asuvad elama kõrgmägede kaljudele või tundrate külmale maapinnale ja seetõttu hüütakse neid eluslooduse pioneerideks. Veel on samblikke nimetatud eluslooduse sfinksideks ehk mõistatuslikeks organismideks, kuna mitmed samblike eluga seotud protsessid on senini lõplikult selgitamata. Näiteks ei tea me täpselt, kuidas juhuslikku kohta levinud ja idanema hakanud seeneeos endale sobiva vetika partneriks leiab. Kõige värskemate uurimuste valguses pole võimatu, et samblikus osaleb mitte ainult seen ja vetikas, vaid koguni kaks eri seent, üks või enam vetikat ja hulk mikroobe.

Eestis on teada ligi 950 liiki samblikke.

Kirjutas Tiina Randlane


eSEIS - http://www.eseis.ut.ee/index4.html

Projekti ‘Vähetuntud elurikkus“ - http://efloora.ut.ee/samb/Samblikud.html