Eesti taimestiku elurikkus ja umbrohud

Eestis kasvab looduslikult ligi 1500 liiki õis-, paljasseemne ja sõnajalgtaimi. Enamik on neist siia saabunud pärast jääaega. Vaid vähesed liigid on jõudnud siin kujuneda, nagu saaremaa robirohi või eesti soojumikas. Samuti ka mitmed võililleliigid, keda Eestist on teada 160 ehk tunduvalt rohkem kui ida- ja lõunanaabritel.

Inimtegevus on looduslikku taimestikku tugevasti rikastanud teadlikult või tahtmata sissetoodud taimeliikidega: kultuurtaimeliike on meil hinnanguliselt vähemalt 6000, kultuurist metsistunud või tulnukliike ligi tuhat. Nende seas on mõndagi ebameeldivat, näiteks Sosnovski karuputk või tülikas umbrohi võõrkakar.

Floora elurikkusest saab põhjaliku ülevaate taimede levikuatlast koostades. Varasem taimeatlas ilmus trükist 2005. Uue atlase välitöid on Eesti botaanikud teinud kahel viimasel aastal. Projekti juhib Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja seda toetab KIK. Atlase valmimiseni läheb veel vähemalt aasta, ent esialgne tööversioon on juba internetis kättesaadav siit.

Taimeatlases on kogu Eesti jagatud 9 x 11 km ruutudeks ning iga atlaseruudu kohta koostatakse seal leitud taimeliikide nimekiri. Maismaaga ruute on kokku ligi 540. Raskemini määratavaid taimi herbariseeritakse ning põhjalikumat uurimist ootab rohkem kui 10 000 kogutud herbaarlehte.

Suurematest muutustest paistab silma meie umbrohufloora vaesumine. Näiteks raudnõgest oli 1971–2005 registreeritud 174 atlaseruudust, viimastel aastatel aga vaid 74 ruudust. Ühelt poolt on põllumajandus intensiivistunud, rohkem kasutatakse herbitsiide. Osa taimeliike on mürkidele vähem tundlikud, osa umbrohte aga kaob.

Teisalt on aga kadumas väikepõllupidamine – kartulit ja köögivilju on kergem osta poest kui ise kasvatada. Talude ümber on varasema aiamaa asemel sageli üksluine niidetud muruväli. Niiviisi elavad inimesed ka maal üha liigivaesemas, niidetud-mürgitatud elukeskkonnas.

Kirjutas Toomas Kukk
Vaata Taimeatlase tööversiooni siit

Koduõue liigirikkus

Sauna lähedal põlispuudes pesitseb metstuvi (ehk võru keeles hutt), kelle sume häälekumin kõrvu paitab. Piki oja askeldab mink. Poolsada meetrit saunast eemal paisu peal on kobraste pesakuhil; vahel kostab sabaplakse vastu vett, mõnel aastal üritavad nad ka paisutammi ülevoolu kinni panna. Oja kohal õhus näeb vahel musta toonekurge, kelle pesapuu on kilomeetrike kaugemal. Piirikaskedel käivad suve algupooles istumas väike-konnakotkad; terve suve-sügise hõljuvad oru kohal hiireviud. Mõnel aastal on kempsu kõrval kuusevõras pesitsenud punaselg-õgija, seevastu kodukakud õuetee servas vanades puudes on alalised asukad. Ühel varakevadel oli eelmisel õhtul kempsuuks lahti jäänd ja järgmisel hommikul istus seal nugis, kes minu nägemise peale pani oma pea saepurukoti taha peitu ja arvas, et ongi peidus.

Videvikus trepil istudes näeb nahkhiiri vilksatams, mõnikord juhtub keset päikselist päeva nii, et kass hüppab rehemaja seina külge nagu roniv takjas ja õngitseb laudade vahele tukkuma läinud nahkhiire välja (siis tuleb paksud kindad kätte panna ja nahkiir minema aidata).

Suvel on kogu inimeste köögindus ja seltsielu kolitud rehe alla ja sealses melus askeldab meelsasti ka siil, kes osadel aastatel ka sealsamas reheseina kõrval lehehunniku all talvitub. Suve teises pooles hakkab rehe all valguse ja inimeste ümber lendlema rikkalikus paletis surusid, öölasi, kedrikuid, kirilasi… pastelseid pruune, punaseid, rohelisi, hermeliinimantlis… igat mõõtu ja masti.

Suurematest mardikatest on suht sageli näha ninasarvikpõrnikaid, aga ka sarviksitikat. Ma ise ei väsi jälgimast pikkade tundlatega siklaste askeldamist, säravate kiilide lendlemist, ja oma suuri lemmikuid kärnkonnasid ja rohukonnasid (valge-toonekurel pole lubatud õues pikalt peatuda, neil mujalgi siin söögipoolist küllaga).

Hilissügisel hakkab sagedamini nägema musta roti peret (kellel on kassidega mingi müstiline “ellujäämisleping”), ja talvel võtab mustarotirahvas matti ka rõdupostidele lindudele pandud searasvast. Samu poste pidi näeb rasvani ronimas mõnikord ka külakõutse, kes oma pulmarännakutel hõlpsamat pala otsivad. Talvel käivad mõistagi kitsed õunu söömas, aga tänavu hakkas “õunavargil” käima ka rebane (juba nädal aega käib). Õue lõunapiiril kuusikus tillukesel parkimisplatsil näeb talvel ilvese jälgi. Ühel aastal, kui vana koer oli surnud ja uut koera veel polnud, jalutas ilves ka piki metsaservateed majast mööda ja lasi end toaaknast kümmekond minutit vaadata.

Kogu siinse õue metsarhvast sai nimetatud vaid pisuke osa (taimedest ja seentest kõnelemata), aga kogu selles elurikkuses pole inime eales üksi.

Kirjutas Leelo Laurits, Huti talu, Kütiorg, Võrumaa

Elurikas mikroorganismide maailm

Mikromaailma asukad on kõikjal meie planeedil elavad mikroorganismid: bakterid, hallitused, pärmseened, ainuraksed vetikad, algloomad. Sõna „mikro“ pärineb vanakreeka keelest ja tähendab väikest. Nende suurused jäävad mikromeetritesse, ehk on miljon korda väiksemad kui meeter või tuhat korda väiksemad kui millimeeter. Nende kõigi elumoto on – „et elada, tuleb süüa ja paljuneda“.

Nähtamatu on mikromaailm meie jaoks senikaua, kuni mikroobid pole oma elutegevuses hoogu sisse saanud. Nii kui tekib soodne keskkond – sobiv temperatuur, toit, niiskusaste ja keskkonna happesus – hakkavad mikroorganismid paljunema. Näiteks bakter paljuneb pooldumise teel ja ideaalsetes tingimustes võib see toimuda mõnel liigil iga 20 minuti järel. Kui bakteri pooldumise aeg on üks tund, siis 24 tunni pärast on ühest bakterist tekkinud 224 ehk 16 777 216 järglast. Kuid paljunemine ei kesta igavesti: kui toitained otsa saavad ja keskkonda tekib kriitiline kontsentratsioon mürgiseid jääkaineid, siis elutegevus pidurdub ja lakkab. Näiteks pärmseente põhjustatud mahla käärimisel toimub suhkrute lagundamine alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kui alkoholisisaldus tõuseb umbes 12–15 protsendini, siis pärmseene ainevahetus pidurdub ja vein ongi valmis!

Paljud mikroorganismid on looduses olulised lagundajad ning nad on suutelised keerulisi orgaanilisi ühendeid lammutama väga lihtsateks anorgaanilisteks molekulideks (CO2, H2O, H2S). Maha langenud puu, surnud loom metsas, leib kilekotis – kõiki tabab hallituste ja bakterite rünnak. Mõne aja möödudes on langenud tugev puu muutunud pehmeks käsnaks, surnud looma kondilt on eemaldatud viimanegi lihas, leib on saanud mullalõhnalise pehme kasuka. Kuid mitte kõik mikroorganismid ei tegele surnud kehadega… Loomad, k.a inimene, on evolutsioonis leidnud sobivaid mikroorganisme, kes asustavad meid nii välispidiselt kui seespidiselt, aidates toitu seedida ja toitaineid omastada. Nad toodavad ka elutähtsaid vitamiine ja aminohappeid ning kaitsevad haigusi tekitavate mikroobide eest. Sellist tasakaalu nimetatakse organismi normaalseks mikroflooraks.

Kuigi enamjaolt on meie kehadesse kolinud mikroobid kasulikud või siis kahjutud, leidub ka organismile kahjulikke tegelasi ehk patogeenseid mikroobe, kellele organism või ümbritsev keskkond (toit, vesi, elukoht, loomad) on suurepärane kasvukeskkond. Bakterite ja teiste mikroorganismide paljunemisega kaasneb alati jääkainete tekkimine. Patogeenide puhul on need organismile toksilise toimega ja mõjuvad tervisele väga ohtlikult.

Puuduliku ventilatsiooniga niisked eluruumid on heaks kasvukeskkonnaks hallitustele. Nende eosed, sattudes niiskele orgaanilisele pinnale (puit, kipsplaadi paberkate, tekstiil), hakkavad kasvatama niidistikku. Toimub materjali lagundamine ja mükotoksiinide tootmine. Hallituste mürgid aitavad hoida eemale teisi mikroorganisme oma asustatud alalt. Sellise avastuse tegi esimesena 1928. aastal bioloog-farmakoloog Sir Alexander Fleming. Tema bakterite kasvatamise katses saastus bakteriproov kogemata hallitusseenega. Kasvama läinud hallituse ümber tekkis ala, kus uuritav bakter oli hävinenud. Nii avastatigi ülioluline bakterivastane ravim kogu inimkonna jaoks – antibiootikum penitsilliin.

Hallitusseente mürgid ruumi õhus on tervisele kahjulikud. See mõjutab meie mikrofloorat ja võib otseselt toimida mürgina. Toksiinide tootmine võib sõltuda ka hallitusseente „toidust“. Näiteks tavaline sinihallitusjuust on inimesele ohutu. Kui aga nakatada sellelt juustult pärit hallitusega leib, siis on tulemus hoopis teine. Hallitus toodab leiba lagundades tervisele kahjulikku mükotoksiini.

Kui muutuvad keskkonnatingimused, siis toimuvad suured tasakaalu nihkumised ka mikroobidel. Kliimasoojenemisega kaasnevad lisaks üleujutustele, supertormidele jm muutused ka mikromaailmas. Organismid peavad pidevalt kohanema mikroobikoosluse pideva muutumisega. Organismi immuunsüsteemid õpivad ja kohanevad muutuvate mikroorganismidega.

Lisaks on inimene avastanud mitmeid nippe, kuidas ennetada mikroobide sattumist kehasse ja nende vohamist taltsutada. Aastatuhandetega on kogutud teadmisi toidu ja joogi steriliseerimise ja säilitamise kohta. Keetmine, suitsutamine, soolamine, hapendamine, kääritamine, kuivatamine, külmutamine jne pole seepärast välja mõeldud, et toit paremini maitseks, vaid eelkõige praktilisel eesmärgil. Nii saab inimene toitu säilitada pikemat aega, ka mustadeks päevadeks.

Kirjutas Eldar Rassulov

Tere, tere, linnukesed!

Maailmas pole miskit imelisemat kui võimalus märgata, kuis elurikkus meie ümber suureneb. Seda lummust saab meil nautida igal kevadel, mil pungad puhkemas ja rändlinnud saabumas.

Eesti rahvakalendrist leiame muuhulgas lindude saabumisele ja ootamisele pühendatud päeva: 9. märtsil on tähistatud Setumaal ja ka mujal Eestis tsirgupäeva. Pärimuse järgi pöörab siis soojal maal nelikümmend lindu suu suve poole ja pea päeva (päikese) poole, alustades rändamist meie maile. “Tere, tere, linnukesed, tulite jälle meile tagasi,” on saabuvaid rändlinde tervitatud Kadrina kandis ja umbes nõnda on seda tehtud mujalgi Eestis.

Kuna praegused talved on pehmemad kui inimpõlvi tagasi, jõuavad meie varaseimad saabujad – künnivares, põldlõoke ja kuldnokk – kohale juba enne tsirgupäeva. Künnivares on neist enamasti esimene, ent teda ei kohta me igal pool. Lõokesed on kevadekuulutajad kõikjal ja kõigile, sest rändeajal panevad nad lõõritades helisema kogu eestimaise õhuruumi. Kuldnokk – jah, tema ongi see eestlaste lemmik, kes tuleb meie koduõuedele, et sinna ka pesitsema jääda.

Lindude saabumist on võimalik jälgida kogu kevade jooksul. Kuldnokkadele ja lõokestele järgnevad kiivitajad ja linavästrikud, veel raagus looduses võtavad laulu üles punarinnad ja musträstad, ja siis toob millalgi pääsuke päevasooja ning ööbik öösooja... Viimaste rändlindudest teeliste tervitamiseks tuleb meil olla valmis siis, kui kõrges taevas kihutavad piiritajad: hiljemalt juunikuu alguses jõuavad Eestisse rohe-lehelinnud ja aed-roolinnud, kelle rännutee siia saab alguse kaugest Indiast.

Kõik kevadekuulutajad veenavad meid üheskoos, et elurikkuse suurenemine toob inimeste ellu rõõmu. Sel põhjusel on just tsirgupäeval õige aeg mõelda, kuis meelitada peagi saabuvast elurikkusest kübeke ka oma koduõuele. Heaks nipiks on panna kodu lähedale üles pesakaste, mis võiksid pakkuda leidmisrõõmu nii saabuvatele lindudele kui ka meile.

Kirjutas Arne Ader

Hans Kuusiku õpetused pesakastide valmistamiseks leiad siit

Linnaelu sobib paljudele

Linnade elurikkus on kujunenud kogemata ja võib ka hääbuda kogemata. Nõukogudeaegsete korterelamute arhitektid ei kavandanud ventilatsiooniavasid ja aknaplekialuseid koduvarblaste ja piiritajate pesapaigaks. Peeter Suur ei rajanud Kadrioru parki selleks, et 300 aastat hiljem saaksime käia imetlemas Põhja-Eesti üht nahkhiirerikkamat parki. Ja jäätmaade „rajamise“ eesmärk ei ole meie linnade tolmeldajafauna turgutamine. Need on näited isetekkelistest elupaikadest, mille loomad-taimed on ise kasutusele võtnud. Meie aga oleme nende liikide arvuka esinemisega linnas ära harjunud.

Heade ja isegi kehvapoolsete elupaikade arv on linnas piiratud ja nende arv aja jooksul väheneb, sest uusi samaväärseid elupaiku juurde ei teki. Meie linnades suurenes elupaikade arv kuni 1990. aastateni, kuid see trend on praeguseks ümber pöördunud. Majade soojustamine ja jäätmaade täisehitamine on iseenesest ju positiivsed arengud, kuid esimene jätab elupaigata koduvarblased, piiritajad ja nahkhiired, teine võib hävitada rikkaliku taime- ja loomakoosluse.

Elupaikade kadumine linnas tuleks kompenseerida uute elupaikadega, vastasel juhul muutuvad tavalised liigid kiiresti haruldaseks. Näiteks koduvarblane on mitmel pool Euroopas sattunud punasesse raamatusse, sest kadunud on nii pesapaigad kui ka värvupoegade toit.

Erinevalt haruldastest liikidest ümbritsevad tavaliigid meid linnas kõikjal. Linnainimese jaoks on tavaliikide püsimine linnas väga tähtis, sest tavaliigid pakuvad meile igapäevaselt neid ökosüsteemiteenuseid, mida haruldased liigid sellises mahus pakkuda ei suuda. Milliseid teenuseid üks „füüsilisest isikust rasvatihane“ meile siis pakub? Esteetikateenust, vaba aja sisustamise teenust, taustamuusika teenust, loodushariduse teenust, kahjuritõrjeteenusest rääkimata. Vastutasuks soovib ta meilt vaid turvalist pesapaika ja liigirikast elukeskkonda.

Kirjutas Meelis Uustal

Omanäolised tuvid

Eestimaa viis tuviliiki kuuluvad kahte perekonda ja ühte omanäolisse tuviliste seltsi. Tuvid on suure kere, väheldase pea ja lühikeste jalgadega linnud. Nende matsaka välimuse üheks põhjuseks on võimsad rinnalihased, tänu millele on tuvid erakordselt kiired lendajad.

Maitse-eelistuselt on meie tuvid seemnegurmaanid. Ühed neist otsivad seemneid metsas, teised on sättinud elukorralduse viljasalvede või hernepõldude ligi. Tuvide joomisviis on linnuriigis eriline: nad ei rüüpa, vaid imevad vett, kasutades nokka joogikõrrena. Viimast toetab võime sulgeda joomise ajaks ninasõõrmed.

Tuvide pere-elu on ülistatud kui jumalikku ideaali: kurameeritakse kaelakuti koos, hautakse kaht valget muna vaheldumisi ja poegi kasvatatakse perekohustusi jagades. Ka linnupiima, mis on tuvide puguseintes moodustuv toitev vedelik, jagavad poegadele nii ema kui ka isa. Tuvide paarisuhe kestab reeglina läbi elu.

Kodutuvisid tunnevad meil kõik. Nende asurkonna moodustavad 5000 – 10 000 aastat tagasi kodustatud kaljutuvid, kes on nüüdsel ajal taas metsistumas. Kodutuvidest kõneldes tuleb esile tõsta nende erakordset andi orienteerumisel: lisaks päikesele ning maamärkidele kasutavad nad asukoha määramiseks maa magnetvälja ja infrahelisid. Ajaloo jooksul on olnud inimese poolt aretatud kirjatuvid olulisteks kaugsõnumite kandjateks kuni telegraafi leiutamiseni ja hiljemgi. Kusjuures imetlust väärivad kirjatuvid ka tänapäeval: 2009. aastal Lõuna-Aafrikas tehtud katsel osutus mälupulgaga varustatud kirjatuvi Winston poole kiiremaks kohalikust internetiühendusest: ülesandeks oli toimetada 4 gigabaiti infot 96 km kaugusel asuvasse asulasse.

Kaelustuvi on meie suurim tuviline. Tema kevadine vali kuutamine on ajanud hirmu peale nii mõnelegi metsas uitavale inimesele. Üks kaelustuviga seotud imedest seisneb aga selles, et ta suudab pesitseda pea olematu pesaservaga hõredal oksalasul, suutes oma mune alla veeremast hoida isegi tugeva tuulega.

Õõnetuvi – nagu nimigi vihjab – pesitseb puuõõnsuses, mis on sageli musträhni valmistatud. Välimuselt sarnaneb ta kodutuviga, ent erinevalt viimasest eelistab elada vanades metsades. Tema menüüs leidub rohkesti metsaande – rohuseemneid, marju, pähkleid, tõrusid...

Turteltuvi on meie kõige pisem tuviliik. Nimi viitab isaslinnu turrutamisele: kaaslase meelitamiseks hüüab ta kõlavalt „turrr-turrr-turrr...”. Meil pesitsevate tuvide hulgas on turteltuvi ainukesena kaugrändur, kes lendab talveks Sahara-tagusesse Aafrikasse. Pikk rännutee on üks turteltuvi arvukuse kahanemise põhjus: Lõuna-Euroopas kütitakse kuni 4 miljonit turteltuvi aastas, kusjuures Aafrikas lastud turteltuvide arv on teadmata.

Pargi-turteltuvi ehk kaelus-turteltuvi ehk türgi turteltuvi laiendas 20. sajandil oma leviala üle Euroopa, alustades Türgist. Temast kiiremat ja edukamat asurkonna laiendajat Euroopa lindude hulgas ei ole. Pargi-turteltuvi lähisugulast naeru-turteltuvi peetakse kodustatud naerutuvide esivanemaks: neid pisikesi valgeid tuvisid näeme mõnikord väljumas mustkunstnike kübarast.

Turteltuvidel on au olla tänavuse 2017. aasta linnuks. Seepärast on nüüd kõik meie tuvid linnuvaatlejate hoolika tähelepanu all. Head tuvide märkamist meile kõigile!

Kirjutas Arne Ader

Lugemiseks ja uurimiseks: Turteltuvi – aasta lind 2017

Meresanitarid

Looduses on erinevad loomad omavahel seotud toiduahelasse. Selle keti kirjelduseks sobib püramiid, mille aluseks on arvukad väikesed olesed ning nendele toetuv putuk- ja lihatoiduliste loomade mitmekesisus. Mida aste ülespoole, seda kitsamaks läheb ruum ning kõige viimaseks selles reas osutub loom või lind, kes toitub kõigist teistest, “valitsedes” nõnda selle püramiidi tipus. Need tippkiskjad hoiavad endast nõrgemate saakloomade püüdmisega looduse tervise heas korras, sest eelkõige langevad nende saagiks nõrgemad või ettevaatamatud saakloomad. Kui aga sellised ära süüakse, on arvata, et säilivad tervemad ja tarmukamad, kes pärandavad oma edukuse võtme ka oma järglastele. Sellise loodusliku valiku kaudu ei pääse looduses halvemini kohastunud või haigustele vastuvõtlikud isendid nii lihtsalt sigima ja üle pika aja ja paljude põlvkondade aitab see kaasa mõne liigi või loodusliku koosluse heale tervisele ja tasakaalule. Kiskjate sooviks võib olla tabada ja neelata kõik ettejuhtuvad elukad, kuid sageli jäävad neile hambusse just need, kellel ka muidu oleks looduses keerulisem hakkama saada. Osavamad ja tugevamad pääsevad, tagades seeläbi oma liigi säilimise ka edaspidi.

Inimestele tundub sageli, et näiteks hüljestele söögiks kuluvad kalad võiks olla hoopis inimeste laual või poelettidel, tuues seekaudu loodusest selgelt mõõdetavat tulu. Mõne suure kala kaotus meres elavatele kiskjatele tundub tulevat otseselt kalameeste saagi arvelt, sest kala on läinud, raha jääb saamata! Teisalt on aga kindlaks tehtud, et kui loodusest on kiskjad välja püütud või minema aetud, on head elu vaid väheseks ajaks – kui näiteks jänesed pääsevad hundiohust, võivad peagi olla paljud taimed nuditud ning varem veistele paslikud karjamaad ei toida enam piimakarja ära. Kannatavad ka teised, metsikud rohusööjad. Nii on ka vetevallas – hüljeste või ka näiteks haikalade vähenemine pika aja jooksul välja kujunenud merekooslustes toob kaasa kiskjate valvsa järelvalveta kasvavatele kaladele rikutud tervise ja elujõu languse. Ellu jäävad ja sigima pääsevad ka nõrgad ja haiged isendid, kes tavaliselt kudemisea või -aladeni vastu ei peaks. Nende järglased ei pruugi olla enam nii tugevad või elujõulised kui varasema, kontrollitud võistluse võitjad, tulemuseks võib olla kalade koguhulga või soojätkamisvõime langus. Ei ole välistatud, et mõni liik võib nii sootuks nõrkeda ja hääbuda, või vastupidi, loodusliku tasakaalu vääratamise peale võib vohama pääseda mõni meile tähtsusetuna tunduv tegelane, kes inimtoiduks sobivate kalade marja või vastsed pintslisse pistab. Võitluses viimase kala peale jääb sel juhul pikas ajas kaotajaks ikka inimene.

Kirjutas Mart Jüssi

Hülgekaamerat saab vaadata siit