Loodus on aga aastatuhandete vältel korraldanud nii, et loomariigi karvased ja sulelised meie laiuskraadidel juba aegsasti talveks valmistuvad, et külm ja toiduvaene aeg üle elada. Nippe, mida selle ülesande lahendamiseks kasutatakse, on muljetavaldav rida ja paljude puhul neist tunneb inimeseloomgi äratundmisrõõmu.
Toiduvarude kogumine on omane nii loomadele kui inimestele. Kevad, suvi ja sügis on paljudel meie hulgast möödunud suuremal või vähemal määral aiamaal koogutades, seene- ja marjametsades mütates ning pliidi ees vaaritades. Linnu- ja loomarahva seas on suur hulk liike, kes samuti oma sahvreid erinevate suupäraste paladega täidavad. Üks usinamaid varude kogujaid on kindlasti pasknäär, kes terve sügise on vilkalt tammepuude ümber sehkendanud ja sadade kaupa tõrusid noka vahel sobivatesse peidupaikadesse samblamätaste ja puujuurte alla tassinud. Enese teadmata aitab pasknäär meie tammepuudel uutesse kasvukohtadesse levida, sest kõiki panipaiku ei leia nende rajaja talvel üles või pudeneb mõni tõru juba lennates noka vahelt. Tihased teevad putukarohkel ajal neist tombukesed ja peidavad puukoore pragudesse, et näljaajal kõhtu täita. Orav kogub pähkleid, tõrusid ja kuivatab seeni. Usinad varujad on ka uruhiired ja mügrid, kes maa-alustesse sahvritesse juurikaid, mugulaid, seemneid ja muud söögikraami ladustavad. Koprapere aga läheb talvele vastu veekogu põhjamudasse torgatud haava, paju jt lehtpuuokste tagavaraga.
Enamus loomaliike panustab ka naha alla rasvakihi kogumisse. Sügisesel rikkalikul saagiajal nuumavad ennast rammusaks ja talvekindlaks karu, mäger, siil, nahkhiired, lendorav ja paljud teised imetajad. Ilma korraliku söömaajata ei lähe talveund magama ka konnad ega maod. Linnurahvaski peab end enne talve tulekut hästi toitma, olenemata sellest, kas ees ootab pikk rännutee soojematesse paikadesse või jäämine kodupaika.
Nii nagu inimesed, soojustavad ka paljud loomaliigid oma talvekortereid. Karu, mäger, orav, siil ja kährik seavad sisse soojad talvepesad. Putukarahvas, teod, ämblikud, roomajad ja kahepaiksed otsivad külma eest varju urgudes, puujuurte all, kivihunnikutes, keldrites, koobastes.
Nahkhiirtele ja lindudele on loodus andnud lennuvõime, mida paljud liigid kasutavad talvekülmade eest soojematesse paikadesse lendamiseks. Osad meie nahkhiireliigid (nt põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv) poevad koobastesse ja keldritesse talvituma. Külmaõrnemad liigid, näiteks kääbus-nahkhiir, võtavad aga tiibade alla pisikese looma kohta pika rännutee ja veedavad talve Kesk- ja Lääne-Euroopas.
Nii inimestel kui loomadel on talvehooaja saabudes kombeks muuta ka riietumis- ja toitumistrende. Enamus loomi kasvatavad selga tihedama ja soojema talvekasuka. Eriti stiilsed on kärp, nirk ja valgejänes, kes vahetavad suvise pruuni rõivastuse talvise valge kehakatte vastu. Kehvasti läheb neil siis, kui ilmataat vingerpussi mängib ja lumega koonerdab. Paljud loomad on sunnitud tegema muutusi ka oma menüüs. Suvel värskest rohust toitunud hall- ja valgejänesed, põdrad, koprad ja metskitsed muudavad oma toiduvaliku puisemaks, kattes oma toiduvajaduse puukoort ja võrseid närides.
Ebasoodsa aja saab edukalt üle elada ka taliuinakus või talveunes viibides. Taliuinakut teevad meil karu, mäger ja kährik, kelle ainevahetus aeglustub, et energiat kokku hoida, kuid kehatemperatuur ei muutu oluliselt madalamaks tavapärasest. Samuti võivad nad häirimise korral üles ärgata ja seejärel uuesti magama minna. Talveunes loomal aga aeglustub hingamine, ainevahetus ja langeb oluliselt ka kehatemperatuur. Sellisel radikaalsel säästurežiimil veedavad talve nahkhiired, siil, roomajad, kahepaiksed ja enamus selgrootuid.
Meie loomade ja lindude talvistel tegemistel saab silma peal hoida: http://looduskalender.ee/n/
Kirjutas Aire Orula
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar