Eestlastel on millegi untsumineku kohta sõnapaar “jõudsin sohu”. Soo tundub olema midagi väga koledat ja üksluist, väljakannatamatult igavat. Ometi on meie sood üsna mitmekesised ja elurikkad. Kasvõi värvide poolest. Kui muud elupaigad on suve lõpuks üsna luitunud olekuga, siis just augustikuus ärkab raba värvidele. Augustikuine raba on tõeline värvide pillerkaar. Oma osa on selles külluses turbasammaldel ja kui ka muidu on meie 37 turbasamblaliiki teadlasele eristatavad, siis just suve lõpus muutub turbasammal eriti kirkaks. Turbasamblaid on helerohelisest tumepunaseni. Vürtsi lisavad neile tumepruunid älved ja varjatumad paigad õrnrohelise nokkheinamuru all, kanarbiku õrnlillad puhmad ja sügise poole ruskeks tõmbuvad sinikalehed.
Sood erinevad teistest elupaikadest oma liigniiskusega ja soode oluliseks tunnuseks on üle 30 sentimeetri paksune turbakiht, siin elavad vaid taimed, kes suudavad elada pidevalt, juured vees, ja saada toitu suhteliselt toitainetevaesest turbapinnasest. Just soodes kasvavad meil ka putuktoidulised taimed – huulheinad ja vahel ka võipätakad, kes oma kesisele toidulauale haaravad lisa õhust, õigemini lagundavad algaineteks oma lehtede liimitilkade külge kleepunud putukaid.
Soode liigirikkust on lihtne märgata näiteks puude järgi: vaid soodes kasvab koos kõiki meie erinevaid kaseliike – arukaske, sookaske, madalat kaske ja vaevakaske. Põnev on ka soode eriilmelisus, rabataimestiku järgi võite aru saada, kus Eestimaa paigas asute – hanevitsa Lääne-Eestis ei kasva, aga sealt võib mõnes kohas jälle leida porssa, mida ida pool ei kohta. Iseloomulikud on ka allikasoode taimed, nii näiteks võib võipätaka järgi aimata allikalise vee lähedust.
Rabades on inimesel ka kõige suurem tõenäosus näha meie suurimetajaid. Rabalagedatel nad küll ei ela, aga hundiurud on sageli rabasaartel ja pole mingi ime mõnest vaatlustornist näha üle avaruse kodu poole sörkivat emahunti. Ka on põtradel kombeks suvepalavuse ja parmude eest põgeneda sohu, kus nad siis mõnes vesisemas paigas kurguni vees ubalehti krõmpsutavad. Põtrade tallatud radu pidi on ka inimesel lihtne rabas käia, sest need on kindlasti paigad, kus ära ei vaju. Ka karu käib sageli soos marju pugimas.
Raba on tõeline linnuparadiis. Ta on kodu paljudele veelindudele nagu väike-koovitajale, mustsaba-viglele, niidurüdile, rüüdile, mudatildrile ja sookurele. Ka suuremad tedremängud on meil säilinud veel vaid rabalagedatel. Siin on ka kotkaste pesapaigad. Suurem osa meri- ja kalakotkastest ongi just rabadega seotud. Rabades kohtame ka tõelisi haruldusi – lumepüüd ja järvekauri, kes mujale Eestis naljalt ei tiku. Nii ongi rabad olulised elurikkuse säilitajad, nad on pelgupaigad neile liikidele, kes mujalt on inimtegevuse tõttu välja tõrjutud – olgu nad siis liiga suured või liiga väikesearvulise paljunemisega. Eks ka rabadest püüdis inimene neid välja ajada, eelmise sajandi keskel tehti soodest neid kuivendades hoogsalt põllumaad või istutati neile aladele metsa. Kui 1960ndate aastate lõpul märgati elurikkuse halvenenud olukorda, siis käisid looduskaitsjad läbi meie olulisemad sood. Selle tulemusena võeti 200 000 ha soid maha vägevast sookuivendamise plaanist ja 100 000 ha muudeti sookaitsealadeks. Suurem osa meie soid jäi alles.
Kirjutas Kristel Vilbaste
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar