Neljapäev, 9. juuni 2016

Elurikkus mullas


Mulda võime suhtuda mitmeti. Paljude jaoks on see lihtsalt pind, mis meid kannab ja muru kasvatab, mõne jaoks aga olulisim tootmisvahend. Mullaks ei saa sugugi nimetada igasugust sõmerat kraami, mis maapinnal vedeleb. Mulla tekkes on oluline osa elusorganismidel. Enamasti meenub meil mulla ja elurikkusega seoses mullal kasvav taimestik, mis on mulda kinnitunud juurte abil. Taimede maapealsed osad on see osa loodusest, mida enamasti maismaaökosüsteemide alustalaks peetakse. Kahtlemata oskab igaüks nimetada mitut looma, kes oma kõhtu igapäevaselt rohuga täidab. Maa-aluse eluga oleme aga niivõrd vähe kursis, et kui palutakse nimetada üks organism, kes elab maa all, oskame esimese hooga nimetada vaid mutti, pärast mõningast mõtlemisaega meenub ka vihmauss.

Mullas on tegelikult elu aga märksa rohkem. Isegi niivõrd palju rohkem, et enamustes maismaaökosüsteemides ületab mullas elavate olendite mitmekesisus tuntavalt maapealsete oma ja peaotäis mulda sisaldab organisme rohkem kui on inimesi planeedil Maa. Mullaorganismide vähene tuntus tuleneb kolmest peamisest asjaolust. Esiteks on mullaorganismid mulla all peidus. Teiseks on mullaorganismid enamjaolt väikesed, väga väiksed, tibatillukesed või lausa mikroskoopilised. Kolmandaks on mullaorganismid aga – kuidas seda viisakalt väljendadagi – ebaatraktiivsed. Mõned neist on oma silmnäolt lausa niivõrd jubedad, et tugevalt suurendatult võiksid nad anda head ainest õudusfilmide autoritele. Loodusteadlase huvi looduse vastu algab aga sageli lapsepõlves vaimustusega vaadeldud lindudest, lilledest ja liblikatest. Suur osa teadlastest ei suuda lapsepõlvearmastusest üle saada ka täiskasvanuna ja nii jäävad väikesed ja koledad organismid väheuurituks ka siis, kui nad tegelikult väga olulised on.

Mullas olevad olendid elavad laias laastus oma salapärast elu sarnaselt maapinna peal kõndivate olenditega. On organsime, kes toituvad taimede juurtest. Suur osa mullaorganismidest aga toituvad juba surnud taimsest materjalist. Viimane kujutab endast nii taimede surnud juuri kui ka maapinnale langenud taimede surnud osi. Surnud taimede söömine ongi peamiselt mikroorganismide pärusmaa. Mullas elab tohutus koguses baktereid, keda me ei näe, ja seeni, keda me samuti ei näe. Mõnel seeneliigil on aga aeg-ajalt maapinnale ilmuvad viljakehad, mida me samuti seenteks nimetame ja mis ei lase meil seeneriigi olemasolu täielikult unustada. Ilmselt enamik meist on koolis joonistatud toiduahelatest meelde jätnud, et maismaataimi söövad (suured või pisut väiksemad) rohusööjad loomad. Nende roll on aga tegelikult päris väike – ligi 90% taimede maapealsetest osadest saab hoopis surnud taimne aines, mida peavad tänuväärseks maiuspalaks hoopis erinevad seened ja bakterid. Maapinnale langenud rohttaimede kuivanud osad ja puulehed süüakse esimese aastaga, puude oksad ja tüved aga mõne aasta või aastakümne jooksul. Sellist protsessi ühe sõnaga kokku võtta üritades nimetame me seda kõdunemiseks või ka lagunemiseks.

Mullas aga elab hulganisti seentest ja bakteritest suuremaidki organisme, kellest mõned on lausa paari millimeetri pikkused ja kellest enamik kuulub loomariiki. Ühed arvukamad on hooghännalised – kummalised tiivutud putukalaadsed loomad, kes aeglaseks edasikulgemiseks kasutavad oma kuut jalga, kiiremaks liikumiseks aga tõmmatakse vinna keha tagaosas olev hüppehark. Selline händ annab pingest vabastades loomale arvestatava hoo – siit ka nimi hooghännaline. Pisikeste loomadena mahub neid mullaosakeste vahele askeldama palju ja maapinna ruutmeetril keskmiselt loetakse nende arvukust tavaliselt tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes.

Teine veidi sarnane organismirühm on lestad, kelle nimi ei viita tegelikult ei tuntud lamedatele kaladele, paljude loomade varvastevahelisele nahale ega sama funktsioooniga ujujate abivahendile. Mullalestad ei ole samuti putukad, vaid suguluses hoopis ämblikega. Mullas elavad lestad on väikesed ja enamik neist on vaadeldavad vaid mikroskoobiga.

Mullas elab ka mitmesuguseid usse, kellest tuntuimad on vihmaussid, vähemtuntud on vihmausside kahvatud väiksemad sugulased valgeliimuklased ja oma väikeste mõõtude tõttu on päris tundmatud mullas elavad arvukad ümarussid.

Terve rida putukaid, kakandeid, ämblikke ja muid loomarühmi on seotud nii mulla pinna kui sellel asuva kõduga, ja kõige lõpuks on mulla all endale kodu leidnud ka mõned suuremad organismid nagu mutid, mügrid või miks mitte ka mägrad, kes on aga niivõrd haruldased, et enamik mullaolendeid oma lühikese elu jooksul neid tõenäoliselt ei näe.

Mida aga kogu see elurikkus igapäevaselt mullas teeb? Eks ikka sööb: küll teineteist, küll teineteise toitumisjääke ja järglaskonda. Kokkuvõttes tähendab see seda, et kõik, mis looduses maha kukub, ka ära süüakse. Kui kõik seeditav on ära seeditud, gaasilised ained mullast õhku hajunud, jäävad järgi mineraalsed ained – lämmastiku-, fosfori-, kaaliumi-, väävli- ja muud ühendid, mida juurte kaudu kasutavad toitainetena taimed. Seega on maaalune elustik maapealsete ökosüsteemide toimimise oluliseks eelduseks.

Mullaelustik on seega kohutavalt mitmekesine, ülimalt oluline ja samas suuremas osas tundmatu. Seda elurikkust ohustavad aga mitmed inimtegevuse valdkonnad vaenulikest põllumajandusvõtetest kuni kliimasoojenemiseni. Loodetavasti saame me seda rikkust tundma enne, kui tema olulisus meile ennast valusalt meelde tuletab.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar