Reede, 27. mai 2016

Milleks meil sääski vaja on?



Putukaliike on kaasajaks kirjeldatud juba üle ühe miljoni. Tõenäoliselt on neid aga oluliselt, ilmselt isegi kordades rohkem – hinnanguliselt on loomariigist kirjeldamata veel 88%. Veelgi vähem on aga teada, milline on erinevate putukaliikide roll looduses. Eks loodusteadlastel, nagu muudegi elualade inimestel, on omad lemmikobjektid ja putukad enamasti nende hulka ei kuulu, kui ehk liblikad välja arvata. Mõelgem või populaarteaduslike uudiste või loodusfilmide peale. Need käsitlevad ikka ja jälle imetajaid, linde, harvem kalu ja neidki sageli pigem kui kellegi, näiteks imetajatest vaalaliste, saaki. Suurte ja populaarsete organismide uurimist toetab laialdaselt ka avalikkus ning suurem osa uurimistoetustest eraldataksegi nende uurimiseks ja tänu sellele on sellised uurimisobjektid tuntud juba küllalt peente detailideni.

Kui päevitunud, kartmatud teadlased selgitavad loodusfilmides paeluvalt lõvide karja hierarhia või šimpansite suguelu järjekordseid nüansse, siis putukauurija, kui me teda üldse ette kujutame, on meie vaimusilmas ehk fanaatik, kes mõne maineka ülikooli vähetuntud teadushoone keldrikorrusel pingsalt sitikat nõela otsa ajab.

Putukate süstematiseerimine on tõepoolest kaasajalgi oluline valdkond putukateaduses ehk entomoloogias. Sageli teavad putukasüstemaatikud isegi seda, mitu karva on putuka vasakult kolmanda jala säärel, kuid sama liigi roll ökosüsteemis on teada suhteliselt ähmaselt või pole kohe üldse teada. Selle taga on asjaolu, et putukaliike on tohutult palju, kuid inimesi, kellel mingi looduse või perekondliku vingerpussi tõttu tekib süvendatud huvi nende kummaliste oleste vastu, on vähe. Karta on, et suure osa putukate roll looduses jääb teadmatuks veel väga pikaks ajaks.

Osad putukad on meie õnneks üsna hästi teada oleva elukäiguga, kuigi enamasti on nende puhulgi meil kombeks kasutada saadud informatsiooni putukate endi vastu. Inimeste teadlikkus putukamaailmast võib olla pea olematu, aga kõik me tunneme sääski (keda muide on mitu liiki), parme (samuti mitu liiki), herilasi (mitu liiki), sipelgaid (palju liike), puuke (kes pole üldse putukad) ja muid kuuejalgseid, kelle eksistentsi eesmärk näib olevat enda eluga riskidest meie, inimeste, elu võimalikult ebameeldivaks muuta. Kui aga putukas meid ei söö, hammusta ega salva, siis paneb ta nahka selle, mida me süüa tahame. Sedalaadi kaabaka nimetame me pikemalt mõtlemata kahjuriks ja sageli ongi just majandusliku huvi tõttu nende putukate elukäik ja roll ökosüsteemides meile kõige paremini tuntud. Lisaks eelnimetatutele on olemas aga veel putukad, kes meile otse liiga ei teegi ning kes ei kahjusta olulisel määral ka meie toiduvarusid, aga kes on lihtsalt tüütud või õrnema närvikavaga inimestele hirmutavad. Sellise patu eest väärivad meie silmis surma näiteks toakärbsed, prussakad, majasoomukad või vahel ka täiesti süütud majaämblikud.

Näiteks on inimeste seas levinud arusaam, et maailm oleks elamiseks palju parem koht, kui kõik maailma sääsed ühekorraga vaikse popsatuse saatel olematusesse kaoksid. Sellele ahvatlevale visioonile tõrgub vastu vaidlemast ilmselt nii mõnegi looduskaitsja keel. Sääsed on tõepoolest tüütud vereimejad, kelle õnnestunud toitumisaktist jääb paljudele põhjamaalastele päevadeks end verele sügama ahvatlev punn. Paljudel lõunamaalastel aga lisandub punnile mõne päeva pärast malaaria, mis halvimal juhul viib lausa hauda.

Eelnenut arvesse võttes on sääskede advokaadiks olemine tõepoolest tänamatu. Otsast selle tööga siiski pihta hakates oleks aus kõigepealt oma otseses tähenduses hukkamõistev pilk suunata vaid viljastatud emastele pistesääskedele. Isased sääsed ja viljastamata emased toituvad peamiselt taimemahladest. Süüst on aga täiesti puhtad surusääsed, seenesääsed, sääriksääsed ja mitmed teised pinisevad kahetiivalised.

Niisiis on meie süüpingis vaid viljastatud emased sääsed. Kohtuotsus on juba ette teada, aga kunagi ei tee paha tutvuda ka kohtualuse okkalise kujunemisteega. Selgub, et enne momenti, mil verejanuline emasääsk tuleb meilt tilgakest verd nõudma, on ta suurema osa oma noorusest veetnud mõnes veekogus koos oma paljude sugulastega. Ajal, mil ta vees väiksematest organismidest toitudes suuremaks kasvas, jäi sugulasi aga järjest vähemaks. Asjalood on nimelt nii, et sääsevastsed on väga paljude veekogude toiduahelate oluliseks lüliks. Kuna meie inimestena oleme pidanud vee-elustikust olulisteks vaid kalu, võib kinnitada, et suur osa sääsevastsetest muundub läbi veekogu toiduahela kaladeks. Nii võiks iga veekogu kaldal näkkamist ootav kalamees, enne kui ta käsivarrel verd imeva sääse kiire löögiga teise ilma saadab, korraks mõelda, et just selle hapra looma kujul on tal tegemist tulevase saagi vältimatu eeltingimusega.

Tegelikult on meie kohtuotsus sääsele juba ette teada ja kogu kohtuprotsess seega vaid farss. Küll võiks aga enne sedalaadi kohtuotsuste täideviimist vahel mõelda, et hukatav võib mingil muul ajal ja mingis muus keskkonnas olla vajalik lüli selleks, et loodus, mida me kipume armastama, oleks just selline ... armastusväärne.

Kirjutasid Mart Meriste ja Aveliina Helm

1 kommentaar:

  1. Väga hästi kirjutatud, mõtlemapanev kirjatükk. Mart Meriste kirjutistest soovitan ka http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=2136 , milles autor Eestis levinumate toaämblike kohta selgitusi jagab. Selle puhul kah veidi teistsuguse, nunnutava tooniga, mida putukateemaliste artiklite seest tihti ei leia .) Palju jaksu autoritele!

    VastaKustuta