Võõras või oma? Võõrliikidest Eesti meres

Kujuta ette pooltühja parkimisplatsi, kus kohti küllaga. Just selline näeb välja Läänemeri võõrliikidele, kus tühjadeks kohtadeks on ökoloogilised nišid. Ökosüsteem ei ole jõudnud veel pärast jääaega 10 000 aastaga läbi põimuda. Seepärast on Läänemeri võõrliikidele vastuvõtlik. Tulnukliikide poolt esile kutsutud järsud muutused võivad senist habrast tasakaalu aga liialt kallutada.

Mis liik see võõrliik siiski on? Võõras või oma? Tõsi, mõned neist on saanud pikkade sajandite vältel juba täitsa omasteks, võõraks võiks neid pidada aga selle poolest, et looduslikul teel poleks nad siia ealeski jõudnud. Näiteks oleme rannal jalutades harjunud nägema suuremat pikliku heleda karbiga liiva-uurikkarpi. Tuleb välja, et tegu on meie vanima võõrliigiga, kes siia juba viikingiaegadel sattus.

Tänapäevaks on aga laevaliiklus tohutult kasvanud ja sama on teinud ka võõrliikide arv. Alates 1999. aastast on Eesti merest leitud 14 uut asukat, kellest kaks on tõsisemalt mõtlema panevad. 2005. aastal hakkas järsult kasvama ümarmudila arvukus. Kõigepealt Muuga lahes, seejärel Saaremaa vetes ja mujal. Viimasel viiel aastal on suures osas Pärnu lahest asunud elama rändkrabi. Nii ümarmudil kui rändkrabi söövad suures koguses kohalikke karpe, sh söödavat rannakarpi ja balti-lamekarpi, kes on merevee filtreerijateks ja puhastajateks. Nii võib kokkuvõttes merevee kvaliteet ja maismaalt jõgedega sisse tulevate toitainete, nagu fosfor ja lämmastik, vastuvõtt halveneda.

Võõrliikide mõju elurikkusele võib eriti otsustavaks kujuneda siis, kui nad kohaliku ökosüsteemi tasakaalust välja hakkavad ajama. Samas võivad nad siia ka sobituda. Näiteks pika, saba meenutava jätkega vesikirp, kes kohalike kalade söögiobjektiks on saanud. Jääb loota, et ka teistele uusasukatele kohalikud tarbijad tekivad. Ega siin targemat teha polegi, kui kasutada uustulnukate hüvesid, sest välja me uustulnukaid lõplikult püüda ei saa.

Kogenud merebioloog Jonne Kotta soovitab mudilat süüa ja tema sõnul on ka Pärnu lahest alles eelmisel aastal leitud karbi Rangia cuneata isendid piisava suurusega, et neid toiduna tarbida.

Kes tahab asjas rohkem selgust saada, siis siin on edasist kirjandust:

Vee võõrliikide käsiraamat: https://www.envir.ee/sites/default/files/voorliigidveesveeb.pdf

Keskkonnaministeeriumi leht: http://www.envir.ee/et/voorliigid

“Osooni” saade: http://etv.err.ee/v/elusaated/osoon/videod/1b1a3754-0209-4ce2-8131-13307986ebe5/kes-on-umarmudil

Kirjutas Lennart Lennuk

Kes tahab elada allikas?

Allikad on üks isevärki elukeskkond. Ehk mäletate, et kui paneme käe allikavette, siis tõmbame me selle kiiresti külmatundega tagasi. Allikavesi ongi raudkülm. Eestis on ta püsivalt 4-8 kraadi. Talvel on ta ümbritseva õhuga võrreldes soe ja suvel jääkülm. Kes tahaks sellises vees elada?

Tõesti, otse allikavees elajaid on vähe. Aeg-ajalt satub sinna mõni putukas, aga see putukas pigem kukub sinna. Allikates näeme vahel ka konnasid, aga nemad on siis tõesti sinna kukkunud ja ei saa enam näiteks betoonrõnga tõttu välja. Kõigusoojastel ei ole võimalik nii külmas vees naljalt hakkama saada, kel jaksu ja jalgu, see otsib mõne soojema paiga.

Nii ei ole allikates ka taimi. Vaid üksikud erilised taimed kasvavad serva pool, sest ka taimed vajavad kasvama hakkamiseks umbes 10 kraadi sooja. Allikaäärtes, kus vesi veidi selgem, seal kasvab näiteks imeilus allikamailane ja sageli peame allikast vett võttes riivama vees vesimünti, mille tugev lõhn siis kogu ümbrust täidab. Allikavees suudavad elada mõned vetikad, aga nemadki hakkavad vohama alles siis, kui keegi teeb allika voolamisele veekogumiseks paisu. Seisma jäänud vesi läheb päris kiiresti kihama.

Küll on allikate lähedus oluline mitmetele taimedele, mis mujal kasvada ei tahagi. Näiteks lihatoidulistele võipätakatele. Erilisi taimi võib leida ka Saaremaa allikasoodest. Lõuna-Eesti liivakivi koopaallikate juures kasvab aga üks üsna haruldane valgeõieline taim – rapuntsel. Allikate läheduses meeldib taimedel kasvada küll. Põhja-Eesti vanarahvas nimetas sellist taimekooslust “haljaks”. Lumest soojem allikavesi sulatab kevadel allikate ümbruse lumest kiiremini paljaks ja kõik roheline hakkab siin veerikkas keskkonnas kiiresti haljendama.

Allikate läheduses on ka palju erilisi linde. Nii jäälindu kui ka vesipappi võime näha just allikate läheduses, sest siin on jõgi alati lahti. Aga allikast käivad joomas paljud linnud, nii võime sealt lähedalt lendu ehmatada metsisepere või pisikese käbliku. Allikateni viivad ka suurte loomade rajad.

Aga tõelised allikasõltlased on forellid, allikatele tulevad nad kudema. Sel aastal on Looduskalendri kalakaamera üles seatud Lavi allika lähedusse. Looduskalendris saab jälgida forellide kudemist. Vahva on vaadata, kuidas suurem emaforell ja väiksem isaforell selges allikavees asjatavad. Isane tuleb emase külje alla ja justkui koputab emase küljele. Emaforell teeb jõe põhja kruusa sisse sabaga keerutades väikesed kohud, kuhu viljastatud mari vastseks kasvamist ootama jääb.

Kalakaamera kohal ripub ka mikrofon ja aeg-ajalt saame kuulda, kes seal ülipuhta vee kohal oma asju ajavad. Kummaline oli ühel päeva kuulda, kuidas ka tänavuse aasta lind – rasvatihane – vee kohal millegi üle valjult pahandas.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Samblad – väikesed, visad ja kasulikud

Looduses uidates kõnnime sageli samblal, aga väikese kasvu tõttu kipub ta jääma vaiba staatuses tallaaluseks, kelle iseäralikust elust-olust suurt ei tea.

Eestis kasvab ligi 600 liiki samblaid, maailmas on neid kirjeldatud üle 18 000. Enamusel sammaldel koosneb taim varrest ja lehtedest, aga olemas on ka lamedate tallustena kasvavad liigid. Juuri sammaldel ei ole. Neil on küll pisut juuri meenutavad niitjad väljakasved risoidid, mis on abiks kasvupinnale kinnitumiseks, aga vee hankimisel on neist vähe kasu. Kasvamiseks vajaliku vee imavad samblad endasse lehtede või talluse kaudu. Kui on põud, kuivavad samblad läbi ja lähevad kollakateks või suisa pruuniks. Piisab aga vaid kergest vihmasabinast, kastest või udust, kui nad muutuvad hetkega jälle rohelisteks ja hakkavad kasvama. Korduvad läbikuivamised on samblaelu rutiin. Ka aastaid herbaariumikapis olnud sammal võib valguse kätte sattudes ja vett saades jälle kasvama hakata.

Enamik samblaid on mitmeaastased ehk püsikud. Nad kasvavad varre tipust ja samal ajal teisest otsast kõdunevad. Sammalde roheline osa on keskeltläbi kolmeaastane. Kui ümbritsevad keskkonnatingimused on samblale sobivad, võib ta samas kohas kasvada väga kaua. Neil ei ole sisse programmeeritud eluiga. Osad samblad läbivad eluringi siiski ühe aastaga.

Õisi ei leia sammaldelt kunagi. Järelikult pole sammaldel ka seemneid. Muidugi paljunevad ka nemad, see on elusorganismide põhiolemus. Samblad kasutavad mitmesuguseid paljunemisviise: eoseid, vegetatiivseid paljunemisvahendeid (sigikehad, -niidid, -oksad jms), taime jagunemist vanemate osade kõdunemise tõttu, risoomist (maa-alune vars) uute taimede kasvamist. Isegi väikestest taimejuppidest võivad korralikud samblad sirguda.

Sammalde hulgas on nii varjus kui valguses, nii märjas kui ka kuivas kasvajaid. Ka kasvupindade palett on neil lai. Samblaid võib leida lisaks maapinnale, puudele, kividele ja kõdupuidule näiteks ka plastilt, kummilt, klaasilt, tekstiililt, paberilt jne. Kuna samblad ei vaja kasvamiseks mulda, on nad vabas kohas esimesena platsis. Nad on pioneerliigid. Oma elutegevusega kasvupinda murendades ja alt kõdunedes tekitavad samblad ülejäänud taimedele kasvamiseks sobivat pinnast.

Sammalde väikesele kasvule vaatamata on neil looduses teisigi olulisi rolle. Samblavaip hoiab mulla niiskust. Vihmaga sinna kogunenud vesi imbub pikkamööda maasse, mitte ei auru kiiresti ära või voola hoopis mujale. Samuti on samblad pinnase kinnistajateks. Samblavaip ühtlustab niiskuse, valguse ja temperatuuri kõikumisi ning pakub erinevaid mikroelupaiku. Tänu sellele elab seal ohjeldamatult tillukesi selgrootuid ja ainurakseid. Sammal koos sellele sadanud lumega on kasukaks, mille all peavad talvekülmale vastu nii putukad ise kui ka nende munad ja vastsed. Pehmus ja soojaandvus on omadused, mis teevad samblast ka selgroogsete loomade hulgas menuka pesamaterjali. Samuti saab sammalt edukalt kasutada panipaigana.

Inimesed kasutavad samblaid palgivahede toppimiseks, patjade-madratsite täiteks, lõnga värvimiseks, lilleseadetes, ruumikujunduses, katuseaedade, samblaseinte ja -grafiti tegemiseks ning isegi maitsetaimedena. Teaduse vallas on sammaldest abi õhu- ning veereostuse määramisel, rikutud koosluste seisundi hindamisel, ravimite väljatöötamisel, geenitehnoloogilistel protseduuridel, mudelorganismidena teadusuuringutes jpm.

Inimese poolt enim kasutatav sammal on turbasammal. Tänu antibakteriaalsetele omadustele, heale imamisvõimele ja ioonide sidumise võimele rakendatakse neid väga paljudes eluvaldkondades. Näiteks aedviljade säilitamisel, orhideede kasvatamisel, kahepaiksete terraariumides, hügieenisidemetes ja mähkmetes, väikebasseinide vee puhastamiseks, reovee filtreerimiseks. Mitmeid kasutusvõimalusi on ka turbasammaldest tekkival turbal.

Kirjutas Loore Ehrlich

Kalarikkus ja kalapääsud

 

Eesti rannikujõgedes ja nende kallastel käib praegu vilgas tegevus. Lõhel on kudemise aeg. See meelitab kohale röövpüüdjad ja kalakaitsjad. Lõhe on populaarne, kõik soovivad, et seda kala võimalikult palju oleks. Praegu väga palju ei ole, aga asi paraneb tasapisi.

Lõhe saab kudeda vaid kärestikulistel jõelõikudel. Eesti on tasase pinnamoega, kärestikud on jõgedel haruldased, iga kärestik on lõhe (aga ka meriforelli, jõesilmu ja mitmete teiste) jaoks kulla hinnaga. Võib julgelt öelda, et põhiliseks lõhede arvukust piiravaks teguriks on koelmute nappus.

Iga koelmu kaotamine vähendab, tagasivõitmine aga suurendab kalade arvukust. Lõhede jaoks on kadunud kõik kärestikud, millele ligi ei pääse. Kui jõel seisab pais, millest üle ega ümber ei saa, võib paisust ülesvoolu asuvad koelmud lihtsalt maha kanda. Pikka aega ongi olukord selles osas üsna troostitu olnud – paise ehitati aegade jooksul palju, kalade käekäigust numbrit ei tehtud. Praegu on Eestis ligikaudu 1300 suuremat ja väiksemat, tervemat ja lagunenumat paisu. Omas ajas oli paisude rajamine mõistlik, paisud olid minevikus inimestele hädavajalikud, nendest sõltus paljude heaolu ja elu kvaliteet.

Õnneks on elu edasi arenenud ja paisud on avalikkuse jaoks endise tähtsuse kaotanud. Maa on elektrifitseeritud, vee-energia suudab ühiskonnale vaid kärbsemusta jagu elektrit juurde anda ja üksikutele paisuomanikele tekkiv sissetulek ei kaalu üles kaladele ja nendest hoolivatele inimestele tekitatavat kahju. Üha rohkem inimesi teadvustab vajadust meid ümbritsevaid veekogusid ja nende asukaid kaitsta.

Jõgede paisudega sulgemine ei ole avalikkusele enam vastuvõetav. Kas siis nüüd lammutatakse kõik paisud maha? Ei, seda mitte. Paisu eemaldamine on vältimatu ainult teatud juhtudel, tihti piisab probleemi lahendamiseks ka pehmematest meetmetest.

Kalad lastakse paisudest üle või mööda kalapääsude abil. Eestis on viimastel aastatel lahendatud kalade rändetakistuste probleem ligi sajas olulises jõelõigus. Kalade ees tekkinud auvõla klaarimine jätkub, loodetavasti saavad kalad enamuse enda elupaikadest tagasi. Väiksemad asjad saavad tavaliselt kiirema lahenduse, suurematega läheb pisut kauem. Näiteks Sindi paisu taga vaevleva hiiglasliku Pärnu jõestiku avamise protsess on kestnud juba paarkümmend aastat, aga nüüd on see jõudnud lõpusirgele.

Kalu kahjustavatel paisudel pole pääsu.

Kirjutas Meelis Tambets

Kalakaamerast saab vaadata looduslike forellide kudemist:

Kalade elustiilirikkus

Aga miks vaene angerjas nii kaugele peab ujuma, küsis üks laps murelikult, kui kuulis, et sellel kalal tuleb kudemiseks Ameerika külje alla Sargasso merre minna. Kudegu jões, paljud teised ju koevad. See käib nende elustiili juurde, teadis teine laps talle vastata.

Aga miks see õnnetu lõhe peab jõkke tulema, küsis üks paisuomanik murelikult, kui kuulis, et peab hakkama kalateed ehitama. Kudegu meres, paljud teised ju koevad. Jah, oleks see vaid kala enda otsustada, saaks vaid ise elustiili valida.

Võib-olla koeks angerjas sauna taga tiigis ja Juku Manniga püüaksid hoopis angerjapoegi. Väike lõhe koeks Väikses väinas ja suur Suures, või vastupidi. Tegelikkuses on kalad allunud pikale ja keerukale arenguloole, mille tulemusena on nende elustiil just selline nagu on. Kohati esmapilgul küsitava ratsionaalsusega, aga igal juhul väga mitmekesine. See mitmekesisus avaldub uhkelt ka eesti kalastikus.

Kui angerjas ujub kudemiseks tuhandeid kilomeetreid, siis võldas võib terve elu ühe kivi all mööda saata. Kui tuur peab suguküpsuse saavutamiseks vähemalt kümne aasta vanuseks ja paarikümne kilo raskuseks kasvama, siis pisimudilake koeb esimesel eluaastal alla ühe grammise kehakaalu juures. Kui tursk võib korraga miljoneid pisikesi marjateri vette paisata, siis emakala sünnitab vaid sadakond mõnesentimeetrist poega. Kui linaski marjast kooruvad järglased mõne päevaga, siis lõhe mari on terve talve kruusa ja kivide vahel ootel. Kui kalad üldiselt panevad marjaterad kas veekogu põhja või vette ujuma, siis madunõel ja merinõel kinnitavad nad enda keha külge või moodustavad marja kandmiseks väikese nahast pauna. Kui muud kalad vajavad paljunemiseks nii emaseid kui ka isaseid isendeid, siis hõbekoger võib ka ainult emastega hakkama saada – teiste liikide isaskalade abil suudetakse üha uued üleni emaste hõbekokrede põlvkonnad ilmale tuua ja isasteta asurkonda elus hoida.

Ainuüksi eesti kaladel ja ainuüksi paljunemise juures võib huvitavat leida veel ja veel. Kui me ka muid aspekte, näiteks kasvu, vanust, toitumist, hingamist, ainevahetust ja rändeid vaatleksime, oleks elustiili mitmekesisus peaaegu lõputu. Nendest asjadest võiks terveid raamatuid kirjutada. Õnneks ongi kirjutatud. Iga huviline võib leida endale sobiva eestikeelse kaladest rääkiva raamatu, lisaks ilmub põnevaid kalateemalisi ajakirju. Ja muidugi internet – sellesse võrku võib kalahuviline ennast lootusetult sisse mässida.

Kui tahame - ja me tahame, pole kahtlust - et see rikkus säiliks, peame ainult veidi pingutama. Algatuseks piisab sellest, et kõigile kalade kirevast elust ja muredest teada anname.

Kirjutas Meelis Tambets

Mitmepalgeline soo

Eestlastel on millegi untsumineku kohta sõnapaar “jõudsin sohu”. Soo tundub olema midagi väga koledat ja üksluist, väljakannatamatult igavat. Ometi on meie sood üsna mitmekesised ja elurikkad. Kasvõi värvide poolest. Kui muud elupaigad on suve lõpuks üsna luitunud olekuga, siis just augustikuus ärkab raba värvidele. Augustikuine raba on tõeline värvide pillerkaar. Oma osa on selles külluses turbasammaldel ja kui ka muidu on meie 37 turbasamblaliiki teadlasele eristatavad, siis just suve lõpus muutub turbasammal eriti kirkaks. Turbasamblaid on helerohelisest tumepunaseni. Vürtsi lisavad neile tumepruunid älved ja varjatumad paigad õrnrohelise nokkheinamuru all, kanarbiku õrnlillad puhmad ja sügise poole ruskeks tõmbuvad sinikalehed.

Sood erinevad teistest elupaikadest oma liigniiskusega ja soode oluliseks tunnuseks on üle 30 sentimeetri paksune turbakiht, siin elavad vaid taimed, kes suudavad elada pidevalt, juured vees, ja saada toitu suhteliselt toitainetevaesest turbapinnasest. Just soodes kasvavad meil ka putuktoidulised taimed – huulheinad ja vahel ka võipätakad, kes oma kesisele toidulauale haaravad lisa õhust, õigemini lagundavad algaineteks oma lehtede liimitilkade külge kleepunud putukaid.

Soode liigirikkust on lihtne märgata näiteks puude järgi: vaid soodes kasvab koos kõiki meie erinevaid kaseliike – arukaske, sookaske, madalat kaske ja vaevakaske. Põnev on ka soode eriilmelisus, rabataimestiku järgi võite aru saada, kus Eestimaa paigas asute – hanevitsa Lääne-Eestis ei kasva, aga sealt võib mõnes kohas jälle leida porssa, mida ida pool ei kohta. Iseloomulikud on ka allikasoode taimed, nii näiteks võib võipätaka järgi aimata allikalise vee lähedust.

Rabades on inimesel ka kõige suurem tõenäosus näha meie suurimetajaid. Rabalagedatel nad küll ei ela, aga hundiurud on sageli rabasaartel ja pole mingi ime mõnest vaatlustornist näha üle avaruse kodu poole sörkivat emahunti. Ka on põtradel kombeks suvepalavuse ja parmude eest põgeneda sohu, kus nad siis mõnes vesisemas paigas kurguni vees ubalehti krõmpsutavad. Põtrade tallatud radu pidi on ka inimesel lihtne rabas käia, sest need on kindlasti paigad, kus ära ei vaju. Ka karu käib sageli soos marju pugimas.

Raba on tõeline linnuparadiis. Ta on kodu paljudele veelindudele nagu väike-koovitajale, mustsaba-viglele, niidurüdile, rüüdile, mudatildrile ja sookurele. Ka suuremad tedremängud on meil säilinud veel vaid rabalagedatel. Siin on ka kotkaste pesapaigad. Suurem osa meri- ja kalakotkastest ongi just rabadega seotud. Rabades kohtame ka tõelisi haruldusi – lumepüüd ja järvekauri, kes mujale Eestis naljalt ei tiku. Nii ongi rabad olulised elurikkuse säilitajad, nad on pelgupaigad neile liikidele, kes mujalt on inimtegevuse tõttu välja tõrjutud – olgu nad siis liiga suured või liiga väikesearvulise paljunemisega. Eks ka rabadest püüdis inimene neid välja ajada, eelmise sajandi keskel tehti soodest neid kuivendades hoogsalt põllumaad või istutati neile aladele metsa. Kui 1960ndate aastate lõpul märgati elurikkuse halvenenud olukorda, siis käisid looduskaitsjad läbi meie olulisemad sood. Selle tulemusena võeti 200 000 ha soid maha vägevast sookuivendamise plaanist ja 100 000 ha muudeti sookaitsealadeks. Suurem osa meie soid jäi alles.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Kured läinud, kurjad ilmad, luiged toovad üllatuse ..

Lindude ränne on täis salapära ja vastamata küsimusi. See, miks linnud rändavad, on aga küllaltki selge – erinevatel aastaaegadel kõigub kättesaadava toidu kogus Maa eri piirkondades väga oluliselt. Nii pole linnuliikidel, kes toituvad õhus lendavatest putukatest, meie talves vähimatki lootust ellu jääda. Mõned liigid seevastu, näiteks tihased, suudavad talveks peitu pugenud selgrootuid ning nende mune, vastseid ja nukke välja urgitseda ka puude koorepragudest ja okaste vahelt, või siis süüa hoopis kindlate taimede seemneid nagu ohaka- või käbilinnud. Seni, kuni linnud piisavalt süüa leiavad, suudavad nad enamasti ka külmad üle elada ning ei pea rändama.

Kured, haned ja luiged on peamiselt taimtoidulised, kuid nendegi sahvrid lööb talv lukku. Nii lahkuvad sookured meilt siis või veidi enne, kui öised miinuskraadid mullas sorimise raskeks teevad. Põhjalast pärit hanedel, kes söövad põldudel orast ja muid rohttaimi, ei ole kurgede lahkudes veel kiiret. Alles püsivad külmad ja lumi sunnivad neid soojematele maadele lahkuma. Luiged leiavad ka siis veel veetaimi järvede ja merelahtede põhjalt ning lahkuvad lõplikult alles siis, kui pakane ka vete peale kaane teeb. Nii peabki vanasõna “Kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hallad maas, luiged lähevad – lumi taga” üldiselt paika.

Sel aastal on väikeluikede läbirände ajal oodata ka üllatust. Väikeluik on väga sarnane laululuigega, kuid väiksem ning lühema kaela ja nokaga, millel musta enam kui kollast. Ta pesitseb Põhjala tundrates Uuralitest Valge mereni ning rändab talvituma Lääne-Euroopasse, peatudes pikalt ka Eestis. Inglanna Sacha Dench lendab väikeluige rände parema mõistmise huvides tiibvarjuga linnu pesitsusaladelt Petšora deltast Venemaal üle 7500 kilomeetri ja läbi 11 riigi ning lõpetab oma lennu väikeluige talvitusaladel Inglismaal. Mõistagi on teda saatmas tehnikutest ja väikeluigespetsialistidest koosnev meeskond.

Ei ole täpselt teada, mis väikeluiki rändel kõige enam ohustab, igatahes on nende arvukus 1995. aastast alates vähemalt kolmandku võrra vähenenud. 2010. aastal hinnati kogu väikeluige Lääne-Euroopas talvituva asurkonna suuruseks 18 100 lindu. Arvatakse, et arvukuse languses on oluline osa salaküttimisel ja keskkonnaraeostusel, aga kui suurt ohtu need kusagil kujutavad, selle peakski Sasha oma lennuga kindlaks tegema. Loomulikult on südikat naist oodata ka Eestisse. Siia peaks Sasha jõudma oktoobri keskel ja siis on lubanud ta oma retke kohta ka muljeid jagada. Sacha Denchi reisi on võimalik jälgida väikeluige rände projekti kodulehelt https://www.flightoftheswans.org/

Kirjutas Rein Kuresoo